Jutlused ja mõtisklused

Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.“ Kui Issand [Jeesus] oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. (Markuse 16:14–20)

Tema läks ära. Võeti üles taevasse. Meie kuuleme sellist lauset ja võib-olla noogutame mõistvalt, mõeldes et Jumala jaoks pole midagi võimatu. Kui ütlesime ka täna, tunnistades oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, et usume kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, siis kuidas saaksime ütelda, et kõigeväeline küll, aga Tema Poja neitsistsünd ja taevassevõtmine on ka kõigeväelisele võimatu? Kuid kuidas saab lihtsalt minema minna ja jätta kõik need, kes on loobunud oma igapäevasest kindlustatud elust ja tööst, jätnud oma kodud, küla, linna, sõbrad, perekonnad, selleks et olla tema õpilased? Ja nüüd, vaid kolm aastat hiljem nende juurest nii minema minna!

Kõige hullem oli see, et esmalt ei teinud Ta mitte midagi selleks, et pääseda, kui oli teada, et Teda tahetakse kinni võtta ja hukata. Ta oleks võinud põgeneda. Nemad, tema õpilased, oleksid tulnud koos temaga. Kasvõi maailma lõppu. Temaga ei oleks nad mitte kusagil hätta jäänud. See, kes võib kõndida mööda vett, vaigistada tormi, toita mõne palaga tuhandeid, tervendada haigeid ja üles äratada surnuid, saab igal pool ja igas olukorras hakkama ning on kindel, et Tema ei jäta omasid hätta. Aga siis selgus, et Tema ei tahtnudki siin enam hakkama saada. Ta lasi ennast kinni võtta, peksta, alandada, hukata. Ta palus ristil, et Tema taevane Isa andestaks neile, kes Temaga kõike seda jubedust tegid, sest nemad ei teadvat, mida nad teevad. Ja siis oli Ta täiesti surnud. See oli reedene reaalsus ja selles ei kahelnud keegi.

Aga juba pühapäeval hakati kõnelema sellest, et Ta on üles tõusnud. Tasapisi hakkasid seda uskuma ka Tema lähimad jüngrid. Nelikümmend päeva võtab see aega. Kuid siis annab Ta neile hämmastava ülesande: minna kõike maailma kogu loodule kuulutama rõõmusõnumit, ja laseb end kohe seejärel ülesse taevasse tõmmata. Kuidas nii! See pole aus! Anda selline ülesanne ja ise minema minna! Nad nägid, kuidas Ta ülesse võeti. Kes muu kui Jumal Ta sinna võttis. Seal Ta siis nüüd istub, oma Isa paremal käel, aga meie peame siin olema. Kes vaigistab nüüd laineid, kui me elumerel tormi kätte satume? Kust võtame meie leiba ja kala kõigi nende näljaste toitmiseks, kes vajavad meie abi? Mida teeme meie nende haigetega, kes vaatavad anuvate silmadega meie peale, loodavad, et kui me Tema õpilased oleme, siis äkki suudame ka meie neid aidata, nii nagu Tema seda suutis? Seda on liiga palju! Me oleme vaid inimesed!

Kuid mõtleme hetkeks sellele, mis on vahepeal maailmas toimunud. Pärast seda, kui Tema oli võetud üles taevasse ja käputäis Tema õpilasi jäi Tema hämmastavaid ülesandeid täitma. Neid, kes alustasid, oli 12. Tegelikult veidi enam, lisaks olid ka naised, kes olid tema ustavad järgijad. Kuid ikkagi oli neid väga vähe. Minna sellise hulgaga kõike maailma ja kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule!

Kui vaadata sellele, kui palju on praegu selles maailmas neid, kellele on kuulutatud evangeeliumit, või ainult nendele, kes on nüüd selles maailmas ristitud, siis on neid vähemalt miljard. Läbi kahe tuhande aasta kordades enam. Kes suudaks tänapäeval kokku lugeda kõik selle maailma pühakojad? Kes oskaks öelda, kui palju kunstiteoseid – ka sügavilusat muusikat – on loodud Jumala Sõnast inspireerituna? Seda kõike on enam, kui inimsilmaga suudaks keegi taevatähti kokku lugeda.

Kas inimkond oleks olnud n-ö jätkusuutlik, kui suurem osa maailmast ei oleks saanud ristiinimesteks ja püüdnud elada nende seaduste järgi, mida Tema oli õpetanud? Tõsi, ka ristiinimesed, ka kristlikud riigid, suured ja väikesed kirikud pole sageli tahtnud elada Tema armastusekäsu järgi. Usku on peale surutud. Neid, kes pole tahtnud vastu võtta, on isegi hävitatud. Loomulikult on tehtud ka väga palju suuri ja väiksemaid vigu, aga seda enam on ime, kuidas see hämmastavalt suur ülesanne, mida käputäis ekslikke inimesi on kord 2000 aastat tagasi üles tõusnud ja peagi taevasse tõusvalt Jumala Pojalt saanud, on kandnud nii lõpmata palju ilusat vilja. Kui see oleks vaid inimestest sõltunud, ei oleks selline tulemus võimalik. See, kes tõusis surmast ellu ja võeti ülesse taevasse; see, kes istub oma Isa paremal käel, ei andnud vaid hämmastavat ülesannet. Ta andis ka hämmastava tõotuse – Ta lubas olla Tema ülesande täitjatega iga päev, iga hetk kõiges ja kõikjal – maailma ajastu otsani –, kuni ülesanne on täidetud. Ta tõotas seda kõigile, kes on ristitud ja usuvad. Ta lubas nad päästa, vabastada kõigist kammitsatest, mis ei lase inimesel Tema ülesannet täita. Kristuse nimel suudavad nad seda, mida inimene ilma kõigeväelise Jumalata ei suuda.

Seda kõike, millest Ta kõneles, ei anta kõigile korraga, ja seda ei anta selleks, et võiksime korraldada demonstratsioonesinemisi. Tuleb meelde, kuidas Eesti Vabariigi algusaastatel oli üks usumees palunud linnalt luba korraldada rahvale usudemonstratsioon. Ta teatas, et hüppab tuletõrjemaja tornist ilma viga saamata alla. Linnaametnikud olid sellise taotlusega hädas. Lõpuks leidis keegi nutikas lahenduse. Mehele anti allahüppamiseks luba, kui ta esmalt hüppab üles. Demonstratsioonesinemine jäi ära.

Jeesus annab oma jüngritele – igale ristiinimesele – ülesande kuulutada evangeeliumit, rõõmusõnumit kõikjal kogu loodule ja ta lubab, et Ta varustab need, kes seda ülesannet täidavad, oma väe ja kaitsega. Kuuleme veel, kuidas see lõik lõppes: Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega. Kui me evangeeliumit kuulutades ise usume sellesse, mida me kuulutame, siis Jumal ei jäta meid. Seda ülesannet täites ei ole me iialgi üksi. Jumal ei tõusnud sellest ohtlikust maailmast, ettearvamatute inimeste juurest taevasse, ohutusse kaugusesse. Ta läks, et jääda läbi oma Vaimu kõigiga, kes Temasse usuvad, Tema tahet tahavad täita iga päev kuni maailma ajastu otsani. Nii kaugel, kuid siiski nii lähedal – meil on selline Jumal!

Üks inimene otsis tarkust. Talle räägiti erakust, kes on vaga ja tark. Ta tõusis mäele ja leidis sealt selle üksi elava vana ja targa inimese. Kui ta vanale targale oli kõnelenud, mida ta tema juurest oli tulnud otsima, ütles tark temale vaid ühe lause: Ära kunagi unusta, et sa ei ole iialgi üksi.

See on ka taevaminemispüha tarkus. Jumal ei ole meid maha jätnud. Temasse uskudes, Teda usaldades, Tema tahet täites ja isegi siis, kui me aeg-ajalt eksime, ei ole me iialgi üksi. Taevas, kuhu ülestõusnu võeti, ei ole mingi meist lõpmatus kauguses asuv sfäär. Taevas on kõikjal meie kohal ja ümber. Mäletate, mida ütles kord Vana Testamendi laulik:

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.

Taevassevõetu on kõikjalevõetu. Nelipüha ja lõpmata palju sellele järgnevat on seda läbi kahe tuhande aasta tõestanud. Kuid see kõik ei toimu automaatselt, meie tahtest ja tegevusest sõltumata. Nii nagu ei piisa vaid ristimisest. Jumal ootab ka inimese osa – sinu ja minu osa, meie usku ja usust tulenevaid tegusid. Jumal läkitab kuulutama rõõmusõnumit sellest, et Ta on meid lunastanud, murdnud patu ja surma väe, kuid inimene peab tegema otsuse, kas see kuulutus vastu võtta või eemale lükata. Ja seda otsust saame me teha taas ja taas – igas päevas, oma elu jooksul tuhandetel ristteedel seistes.

Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. Ristimine saab olla vaid kord elus. Usk vajab pidevat uuendamist.

Nii nagu on öelnud Osvald Tärk: „Evangeeliumi kuulutus ei mõju automaatselt, vaid kuulaja peab seda teadlikult ja tahtlikult vastu võtma. Jumal käitub inimesega kui inimesega. Kui tahame kivi päästa porist ja asetada teda kaunisse müüri, siis piisab füüsilisest jõust. Kivilt ei ole vaja nõusolekut saada. Kui aga tahame kadunud poega päästa näljast ja moraalsest laostumisest, et teda isakodusse tagasi tuua, ei piisa füüsilisest jõust. Kui teda sunniviisiliselt tagasi tuuagi, siis läheb ta esimesel võimalusel jälle minema. Jumal on andnud inimesele vaba valiku võime ja seda on ta kohustatud kasutama ka evangeeliumisse uskumisel.“

Taevassevõetu on meile kinkinud imelise võimaluse – elada juba siin taevaaluses koos temaga nagu taeva eeskojas ja jõuda läbi ristimise ja usu lõputusse taevasse – taevakuningriiki. See on hämmastav arm. Meiegi võime sellest osa saada. Täna, homme ja igavesti.

Meidki on taevassevõetu läkitanud kuulutama rõõmusõnumit. Ka meiega on Ta tõotanud olla, kui tema ülesannet täidame. Me pole iialgi üksi. Aamen.