Jutlused ja mõtisklused

EK4

Ühes oma lahkumiskõnes, veidi enne oma kinnivõtmist ja hukkamist, ütles Jeesus oma jüngritele: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Jh 14:27).

Selline on Jeesuse testament, Uus Testament. Jeesus jätab lahkudes jüngritele päranduseks oma rahu. Sellest pärandusest saame osa ka meie, ristiinimesed. Kuid samuti nagu kunagi Jeesuse esimesed jüngrid, vajame meiegi päranduse vastuvõtmiseks ja selle kasutama hakkamiseks tarkust, et mõista, mida pärand endast kujutab.

Rahust kõneldakse maailmas palju. Ei ole vist hetke, mil kusagil ei lendaks kuulid, ei plahvataks pommid, ei hukkuks inimesed. On suur ime – imed kuuluvad aga Jumala käsualasse, Tema valdkonda –, et veel pole vajutatud nuppudele, mis päästaksid valla sellised relvad, mis on mõne minutiga suutelised hävitama terve maailma. Kui relvad vahel mõneks hetkeks vaikivadki, jäävad rusikasse pigistatud käed ja raevus kokku pigistatud hambad, jäävad hirmu ja vihkamist täis südamed. Targemad pead on juba ammugi mõistnud, et relvarahu võib saabuda alles siis, kui on leitud südamerahu. Rahu, mis kustutab hirmu. Kui kaob hirm, kaob tasapisi ka vihkamine ja sellega seotud vägivald. Inimkonna enesehävitamisest pääsemise tee on Jumala Pojale Jeesusele Kristusele järgnemise tee. Tee, mida mööda suudab käia vaid see, kes on vastu võtnud Jeesuse päranduse – Tema rahu.

Jeesuse poolt meile jäetud pärandit, Tema rahu, kirjeldab ehk kõige paremini üks kaunis vana lugu, mida olen varemgi oma mõtisklustes kasutanud:

Üks valitseja soovis saada pilti, millel oleks kujutatud täiuslikku rahu. Ta pöördus riigi kunstnike poole ja pani välja autasu sellele, kes teeb parima pildi. Määratud ajaks tõid kunstnikud kohale suure hulga pilte. Valitseja vaatas pildid üle ja valis välja kaks, mis talle eriti meeldisid. Nende kahe hulgast tuli nüüd valida parim.

Esimesel pildil oli kujutatud tüüne järv. Järvepind oli sile nagu peegel ja selles peegeldusid ümbritsevad mäed, helesinine taevas ja valged pilved. Igaüks, kes seda maali vaatas, mõistis, et siin on kujutatud täiuslikku rahu.

Teisel pildil olid aga ähvardavad kõledad mäed. Mägede kohal oli tormimöllus taevas, sadas vihma ja sähvis äike. Kaljuseinast paiskus alla vahune kosk. Kõik see kokku ei paistnud sugugi rahulik. Silmitsedes tähelepanelikult koske, märkas valitseja selle taga väikest põõsakest, mis kaljupilust välja kasvas. Põõsakesele oli üks lind pununud pesa. Ähvardava kuristiku serval, müriseva kose kõrval istus linnuke pesal ja haudus oma järglasi.

Valitseja tunnistas selle pildi parimaks ning ütles: „Tõeline rahu ei tähenda kohta, kus on vaikne ja rahulik, kus pole müra ja rahutust, pinget ja ohte. Tõeline rahu on see, kui hoolimata ümbritsevast tormist säilitatakse rahu ja vaikus oma südames.““ („Tõeline rahu“. „Ajatud lood“ lk 112).

Kui oleme õhtul väsinud päevatööst ja läheme oma voodisse magama, siis on vahel kombeks hellitavalt öelda, et me „poeme pessa“. Pesa, linnukeste kodu, on ehitatud nende poolt hoole ja armastusega, polsterdatud kõiksuguste pehmete materjalidega, ka omaenda sulgedega, et poegadel oleks soe ja pehme kasvada. Linnuema või -isa katab pesas olevad pojad oma tiibadega. Kuni nad on pesas ja kuni ema või isa on nende ja hirmutava maailma vahel, tunnevad linnupojad ennast turvaliselt ja kaitstult, mis tahes ka väljaspool ei toimuks, kui tahes tugev torm ka ümberringi ei möllaks.

Ühes vanas keldi palves on kaunis soov: „Ja kuni me kohtume taas, hoidku Sind Jumal oma peopesa kumeruse sees.“

Peopesa – peo pesa, peost moodustatud pesa. Jah, kui me tahame võtta oma kätte midagi väga kallist, midagi väga väikest, õrna ja habrast, ei võta me seda näppude vahele, vaid moodustame oma peost otsekui hälli, milles hellalt seda hoiame, et see ei puruneks. Just nõnda, hellalt, kuid kindlalt, hoiab Jumal oma peopesas neid, kes Teda armastavad, kes Tema Poja jälgedes ustavalt oma kohust täites oma elurännakut rändavad.

Vana Testamendi laulik on Jumala kohta kirjutanud nõnda: „Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu, sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel“ (Ps 91: 4–7; 8–11).

Kõigeväelise Jumala peos on turvaline, Tema käest ei saa keegi meid ära kiskuda. Surmgi ei saa. Nõnda nagu kord oma Poja, meie Issanda Jeesuse, nii kannab Jumal meidki oma turvalises peopesas surmavallast läbi oma igavese elu riiki, kui meil vaid jätkub usku ja usaldust lasta end sellesse peopessa võtta, kui me Jumala käe eest ei põgene. Selles usus peitubki tõeline rahu, rahu Jumalaga – Jeesuse rahu, Tema pärandus meile.

Aidaku see keskpäevane palvepooltund pühakojas meil Jeesuse pärandust taas meelde tuletada, usus oma Jumalale läheneda ja läheduses Jumalaga leida rahu, mis võidab ära maailma.
Palume üheskoos keldi palvetaja sõnadega minavormis:

Olgu mul rannale rulluva laine sügav rahu,
olgu mul voogava õhu sügav rahu,
olgu mul vaikiva maapinna sügav rahu,
olgu mul paistvate tähtede sügav rahu,
olgu mul rahu andva Poja sügav rahu.