Vabaduse plats 1, Tallinn

ÕP EVE KRUUSI 31.03.2021 HARDUSHETKE MÕTISKLUSE TEKST

EK1

Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahva ning ütles neile: „Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja, ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd, mida teie tema peale kaebate. Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes, sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.“ [Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma.] Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: „Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!“ Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud. Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust. Kuid nemad karjusid vastu: „Löö risti, löö ta risti!“ Tema aga ütles neile kolmandat korda: „Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.“ Nemad aga ajasid peale, suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust. Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda: ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi, aga selle, keda nemad palusid, Jeesuse, andis ta nende meelevalla kätte“ (Lk 23:13–25).

On Suure Nädala kolmapäev. Tänase päeva teema on meie kirikukalendris kokku võetud sõnadega „Jeesus mõistetakse surma“. Tänane evangeeliumitekst kirjeldab ühe inimese tegevust, kelle nime me iga kord meelde tuletame, kui tunnistame oma usku usutunnistuse sõnadega, öeldes: „Kannatanud Pontius Pilaatuse all.“ Milline oli see aeg, Pontius Pilaatuse aeg, mil said toimuda Suure Nädala sündmused?
Küllap oli vajalik seda ajajärku usutunnistuses kuidagi lühidalt märgistada, aga Pontius Pilaatuse nime jäädvustamisega usutunnistuses oleme tema isikule põhjendamatult suurt tähelepanu osutanud, talle Jeesuse, Jumala Poja maises elus liiga suure tähtsuse andnud. Pilaatus oli tavaline Rooma okupatsioonivõimu ametnik, kelle tööülesandeks oli muu hulgas kohtupidamine temale alluval territooriumil. Ta oli kahtlemata julm inimene – teisiti polnuks tal võimalustki sellist ametipositsiooni saavutada. Kuid ta polnud loomult läbinisti paheline kurjuse kehastus. Vaid tema ametipositsioon tõstis ta esile paljude teiste samasuguste julmade inimeste seast, kes sellel ajaloolisel Suure Reede varahommikul olid tema juurde kohtukotta kogunenud.

Evangeeliumid kirjeldavad Pilaatust inimesena, kellel oli säilinud võime teha vahet hea ja kurja vahel, isegi mõningane õiglustunne ja võime kaasa tunda. Loeme pühakirjast, et Pilaatus mõistis, et tema ette toodud vangistatud Jeesus on süütu, ja püüdis korduvalt leida võimalust päästa Tema elu. Samas oli ta arg: kartes oma elu ning ilmselt ka oma perekonna elu ja heaolu pärast, allus ta šantaažile, ei julgenud, vaatamata võimule ega jõule, mis ta selja taga sõjaväe näol oli, oma tahet maksma panna. Ta lasi võita valedega üles ässitatud rahva kisal. Evangeelium ütleb: „Nende kisa võttis võimust.“ Jah, kes ei kardaks oma elu ja oma perekonna heaolu pärast? Vähesed oleksid valmis panema oma elu ja perekonna heaolu mängu võhivõõra elu päästmise pärast. Ja Pilaatus nende väheste hulka päris kindlasti ei kuulunud. Kui me nüüd aga igaüks endale otsa vaatame – kas meie kuulume?

Seda aega võiks iseloomustada selliste sõnadega ja neid ka usutunnistuses kasutada: „Mõistetud surma oma rahva kohtus teadlikult valetunnistuste alusel. Kannatanud inimeste all, kes eelistasid mõrva toime pannud mehe elu päästmist inimese päästmisele, kes oli teinud väga paljudele väga palju head, kelle kohta keegi ei saanud öelda midagi halba, kuid kes oli jäänud neile hingelt võõraks ja mõistetamatuks. Antud oma rahva juhtide poolt okupatsioonivägede kätte piinamiseks ja hukkamiseks. Reedetud Juudas Iskarioti poolt, surmatunnil maha jäetud oma kümne õpilase poolt.“ Seegi oleks vastanud tegelikkusele. Selline oli Pontius Pilaatuse aeg.

Milline on aga meie aeg? Aeg kaks tuhat aastat hiljem?

Vladislav Koržets on kirjutanud mõtlemapaneva vemmalvärsi, mis kõlab nõnda:

Kui tuleks Jeesus täna siia, me oleks sallivamad, eks?
Ei laseks Teda risti lüüa. Ehk ainult silma siniseks?

Küsigem endalt: kui Jeesus täna meie keskele tuleks, kas me ikka oleksime targemad, kas oleksime sallivamad kui nood inimesed kaks tuhat aastat tagasi Jeruusalemmas? Kas kasutaksime oma mõistust ja suudaksime mitte minna kaasa hullunud massi kisaga?

Ma ei ole selles kindel. Ristisurmast, isegi sinisest silmast Jeesus ehk pääseks, kuid sotsiaalmeedias oleks Tema üle kohtumõistjaid, Tema hukkamõistjaid ja ristilööjaid küllap väga palju. Väga paljudele meeldib kohtumõistja roll, õigemini – hukkamõistja roll. Jeesus tapetaks sõnadega, lämmatataks anonüümsete kohtumõistjate kommentaaridega. Sünniks taas nõnda, nagu kirjeldas evangelist: „Nende kisa võttis võimust.“

Halastuse aeg, armastuse ja rahu aeg, mille saabumist Jeesus, Jumala Poeg, oma maailmatulekuga kuulutas, pole veel kõikjale jõudnud. Saab see ju alguse ja aluse inimsüdametest. Paljudes südametes seda aga pole. Paljudes südametes valitsevad endiselt viha, halastamatus, julmus, argus. Mõelgem täna sellele, mis valitseb meie südant. Kus oleksime ja mida hüüaksime meie Jeesuse kohtuprotsessil? Mida teeksime meie kohtunikuna?

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, tänu Sulle, et Sa alandasid ennast inimeste kohtumõistmise alla ja olid valmis kandma ülekohtust karistust, et avada meile tee, mis viib meie Taevase Isa juurde, viib ellu, milles pole enam ülekohut, julmust, valu ega pisaraid, ellu, mis iial otsa ei lõpe. Anna meile andeks meie rumalus, halastamatus, julmus ja argus, millest me pole siiamaani vabanenud. Aita meil sellest vabaneda. Asenda rumalus, argus, vihkamine ja julmus tarkuse, vapruse ja halastusega. Aita meil jõuda õigluse, rahu, halastuse ja armastuse aega. Aamen.

Kalender

E T K N R L P
3
5
9
10
12
16
17
19
23
24
26
30