Jutlused ja mõtisklused

EK1

Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.“ Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.“ Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Ja ingel läks ära tema juurest (Lk 1:26–38).

Paastumaarjapäeva evangeelium kõneleb meile päevast, mil toimus sündmus, millega inimkonna ja terve maailma jaoks sai alguse uus ajastu. Sel päeval pöörati ühe noore Maarja-nimelise naise tulevikuplaanid ootamatult pahupidi. Maarja sai ingel Gabrieli vahendusel sõnumi Jumalalt selle kohta, et Jumala Poeg usaldatakse väikese inimkübemekesena tema hooleks, pannakse turvaliselt võrsuma Maarja üsasse. Maarjast saab Jumala Poja, tulevase kõigeväelise valitseja Issanda Jeesuse ema. Selle teatega sai alguse meie Issanda Jeesuse Kristuse elu. Võib öelda, et faktiliselt just see oli päev, mil Jumal tuli inimesena maa peale inimeste keskele. Ta tuli äärmiselt varjatult: alles üheksa kuud hiljem, kui Ta emaihust väljub, saavad inimeste silmad Teda näha. Kuid juba need üheksa kuud on Ta maa peal ja isegi varjatult, peidus emaüsas, kogevad juba mitmed Tema ligiolekut, reageerivad sellele, tunnevad rõõmu ja tänulikkust. Juba emaüsas kingib Ta lootust.
Jumala ootamatu ülesanne pole sugugi ohutu ja Maarjal on põhjust tulevikku vaadates hirmu tunda. Tal on põhjust karta enda ja tema hoolde usaldatud lapse elu pärast, kuna tema lapseootele jäämine on seotud ebatavaliste asjaoludega, mida võidakse inimeste poolt vääralt tõlgendada – ja nagu evangeeliumidest lugeda võime, seda nii tehaksegi. Maarja aga, keda on lapsest saadik õpetatud usaldama Jumalat ja Tema armu, surub maha oma hirmu ja kahtlused ning annab enda ja oma saatuse täielikult Jumala käsutusse sõnadega: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi!”

*

Sellest päevast möödub veidi vähem kui kaks tuhat aastat. On Issanda aasta 1949 maal, mida ajaloo vältel on nimetatud Maarja maaks. Selle maa, mida nüüd hüütakse Eestiks, on okupeerinud suur naaberrahvas. Okupatsioonivõim on märganud, et alistatud rahva vaim pole veel täielikult murtud. Järelikult tuleb seda rahvast hirmutada, julmalt karistada kõiki, kes tunduvad ärksamad ja julgemad, purustada kõik lootused väljastpoolt tulevale „valgele laevale“, lootused omariikluse taastamisele. Karistusoperatsiooni alguseks valib Jumalat eitav võim paastumaarjapäeva, otsekui tahaks öelda: ei suuda teid päästa see Lunastaja, kelle teie Jumal kaks tuhat aastat tagasi maa peale saatis.
25. märts 1949, paastumaarjapäev pööras Eestis pahupidi kümnete tuhandete inimeste tulevikuplaanid ja muutis nende elu igaveseks. Raudteejaamadesse suundusid voorid inimestega, keda valvasid püssimehed. Inimestega, kellele oli antud kaks tundi aega, et korjata kompsukesse kokku kõige hädavajalikum, mida võtta kaasa teekonnale tundmatusse – kaugele võõrale külmale maale. Hirm, abitustunne, pisarad, viha vägivallatsejate vastu. Maha jäid kodud. Maha jäi enamik sellest, mis hoole ja armastusega valmistatud ja kogutud, maha jäid lähedased ja sõbrad. Keegi minejatest ei teadnud, kas ta jõuab kord veel tagasi koju. Keegi jääjatest ei teadnud, kas ta näeb veel kunagi lähedasi, keda ära viidi. Nüüd, aastakümneid hiljem, teame, et paljud ei jõudnudki enam kodumaale tagasi ja nende põrmud puhkavad võõras mullas.
Väga paljud neist, keda tol päeval viidi, võtsid lisaks oma maise vara kompsudele kaasa midagi, mis jäi viijatele märkamatuks, oma kõige kallima aarde: võtsid südames kaasa usu, mida nende esivanemad olid põlvest põlve südames kandnud ja oma lastele edasi andnud. Usu, et Jumal on armuline ja Tema on ligi igal pool, on ainult palve kaugusel.
Jah, inimestelt saab vägivaldselt võtta kodu ja kodumaa, saab võtta asjad, saab võtta omaksed ja armsad. Kuid on aare, mida neilt keegi võtta ei saa, kui see neil on – usk. Ära ei saa võtta usku Jumala armusse, mis on ilmsiks saanud tollesama Poja kaudu, kelle sündi ingel Gabriel kord Maarja-nimelisele neiule ette kuulutas. Jeesuse Kristuse kaudu, kelle Tema taevane Isa saatis samuti tundmatusse, saatis võõrale ja vaenulikule maale, päästjaks inimestele, kes igatsevad leida tagasiteed koju, taevasele kodumaale, Taevase Isa juurde. Keegi ei saa ära võtta usku Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on oma elu, kannatuste ja surmaga võitnud ära inimese suurimad vaenlased – surma ja kaduvuse – ning andnud võimaluse sellest võidust osa saada igaühel, kes Temasse usub ja Temaga koos oma eluteed käib, oma eluvõitlusi võitleb. Usk tagab kestmajäämise, sest ületab koha ja aja piirid, ühendab elavad surnutega, esivanemad järeltulijatega, eemalolijad nendega, kes lähedal. Usk annab jõudu loota ja vastu pidada ajalikes katsumustes.
Päeva palve: Jumal, meie taevane Isa, kingi meile sellist usku Sinu tarkusesse ja armusse, nagu oli kaks tuhat aastat tagasi ühel väga noorel Maarja-nimelisel neiul, et meiegi julgeksime alistuda Sinu tahtmisele ning täidaksime ustavalt ja rõõmuga neid ülesandeid, mida Sina igaühele meist meie ellu annad. Juhi meid meie teedel.
Luba, Issand, rahus puhata nende põrmudel, kes viidi vägivaldselt nende kodudest ja kes on jäänud võõramaa mulda. Kaitse meid kurjuse eest, aga päästa meid ka sellest kurjusest, mis on meis endis, et meist ei saaks kurja tegudele kaasaaitajaid. Ära lase sellistel sündmustel, nagu toimusid 1949. aasta märtsis, enam kunagi korduda. Kasvata meie usku, et vaadates Sinu ristile, me ka rasketel aegadel ei kaotaks lootust, suudaksime üksteisest hoolida, oskaksime hoida kokku ja üksteist toetada ning aidata.

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

(Tõnis Mägi)

Issand, me palume Sinu kätesse oma ajaliku elu, surmahetke ja igaviku. Me oleme Sinu omad. Sündigu Sinu tahtmine. Aamen.