Jutlused ja mõtisklused

AH3

Kandke üksteise koormaid, ja nõnda te täidate Kristuse käsku (Gl 6:2).

Kristuse käsu või seaduse all mõistetakse armastuse seadust või käsku. See peab olema alati meie saatjaks. Iseenesest pole selles midagi uut: seda, et ligimest tuleb armastada nagu iseennast ja Jumalat üle kõige, teati juba Kristuse-eelsel ajal. Jeesus rõhutas armastuse vastastikusust: ligimesearmastust peab ületama vennaarmastus. Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis! (Jh 13:33–34).

Kristliku vennameele põhimõttelt on õpitud ka ilmaliku elu tarvis. Abiellumise puhul öeldakse, et kahekesi kantud koorem on poole kergem koorem ja üheskoos kantud rõõm on poole suurem rõõm. Õige! Mõnes mõttes on armastuseasjad meile vägagi selged. Kes ei teaks, et teistest hoolimine ja abistamine peaksid olema kõikjal eesmärgiks? Samuti aga teame, et need kõikjal sugugi ei ole saanud tõeluseks.

Küsimus, mis võib kerkida, on pigem „Kristuse käsuga“ seoses. Kas armastust saab käskida? Kas armastusest saab teha mingit seadust, milleks kohustada? Kas meie spontaansed emotsioonid on ikkagi sellised, mida saab suunata? Paraku ei ole emotsioon veel kogu armastus – pigem on see õieks millegi palju sügavama kohal. Armastuse juur on nähtamatu, nii nagu taime juur maa all. Tüvi ehk vars võib olla üsna igapäevane – kuid ainult see, mis püsib igapäevaelus, kannab kogu elu! Tundeid ei saa otseselt käskida, küll aga kaudselt suunata.

Nii saab ka armastust käskida – teha meile eesmärgiks, seaduseks ja kohustuseks, et hoolime ning aitame oma ligimest. Mis ülesanne üldse on käskimisel? See näitab, et meil on midagi veel puudu või puudulikult: käsk tahab meid panna õiges suunas liikuma. Vahel õhutab meid tegutsema sügav tunne, teinekord kasvab tunne välja tegudest. Kuid me saame alati head tahta ning teha selle endale lausa eluseaduseks.

Koormakandmisel Kristuse käsuna on veel üks iseäralik mõte. Mõeldud on patukoormaid – seda, et oleme puudulikud inimesed. Kas ei ole? Meil tuleb üksteist toetada meie puudustes ja kanda vastastikku koormaid, mis on seotud meie vigadega. Kui sageli hävitatakse kellegi elu, tuues välja tema eksimused! Kuid meie asi on aidata ligimestel ka eksimusi kanda ja ületada – meil tuleb üksteise elu üheskoos kanda.

Kandkem siis üksteise koormaid, nõnda me täidame Kristuse käsku! See olgu meile seaduseks, et mitte süüdistamine, vaid koormate kandmine ja eksimuste ületamine peab olema meie elu eesmärgiks. Jeesus kandis armastusest meie vastu oma risti suurt koormat ning jagab meile armulaual osasaamist iseenesest.

PALVE: Issand, Sina oled maailma armastanud ja meile oma Poja andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid osa saaks Temast endast – Poja Vaimust, aga ka ihust ja verest. Sinu käes, Jeesus, on surmavalla ja taevariigi võtmed, nii et keegi ei saa teed Jumala juurde enam vägisi meie eest sulgeda. Aita, et püsime sellel teel – mis ka ei juhtuks! Täna kingi rõõmu ja tänumeelt. Aamen.