Jutlused ja mõtisklused

Prohvet ütleb: Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil. (Jes 63:7–9)

Kunagi ma pidin müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, näitas, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Tegelikult vist lihtsalt ei olnud viitsinud neid omale selgeks teha. Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju.

Aeg-ajalt ma kuulen inimeste elulugusid ja vahetevahel kõlab siis lause „Ta oli elu lõpuni tänulik, ka vana ja vaevatu ja väga haigena.“. Kuidas on meiega? Kas leiame põhjust tänulikkuseks? Kuidas kasutame oma mälu? Kas nii, nagu mina oma väga head fotoaparaati?

Mõned ütlevad, et neil on selektiivne, valiv mälu. Küllap on, aga nende valikutega on ehk nii nagu uuema tehnikaga, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda – sinu enda eelnevaid eelistusi. Kuidas me kasutame oma mälu? Mida kõige enam meenutame? Pühakirja lugedes on mul aeg-ajalt tunne, et Jumal on meile kinkinud mälu eelkõige selleks, et me meenutaksime head, ilusat endale ja ka teistele ning muudaksime selle läbi enda ja oma lähedaste elu ilusamaks, rõõmsamaks, tervemaks, elamisväärsemaks.

Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumaks? Kuidas? On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka üksinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palvetes üksi või ühiselt tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla kindel, et tõenäoliselt oled sa ka kunagi üks tänulik vanainimene, kellel pole puudust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.

Prohvet meenutab Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõike seda, mida Jumal on oma rahvale selle pika ajaloo jooksul osutanud, suurt headust, mida ta on neile osutanud oma suure halastuse ja suure helduse pärast. Ta teeb seda ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud olid unustanud tänulikkuse, mil paljud hädaldasid, soigusid, kirusid ning kütsid üksteist üles olema leidlikud negatiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut.

Prohvet ütleb: kasutage oma mälu! Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks!

Elame veel kirikuaasta ülestõusmisajas. On cantate-pühapäev. Cantate – laulge! Laulge Issandale uus laul, tänulaul. Kas leiame põhjust? Mille eest peaksime Temale kiitust laulma, tänama Teda? Kes otsib, see leiab – leiab enda ja teistegi elust, oma riigi ja rahva elust ning ajaloost. Leiab kevadest – looduse aina korduvast ülesärkamisest. Ja kui mäluga on veel kõik hästi, saab meenutada paljusid imelisi hetki, häid inimesi, armastust ja headust, mida on pikema või lühema elu jooksul kogetud.

Taas meenutan ühe vanema koguduseliikme meenutust. Tema sugulane oli küsinud, mida ta seal kirikus pidevalt palumas käib. Ta ütles, et mõtles veidi ja vastas siis nii, et ega ta enam käigi midagi palumas. Tema käib tänamas.

Paljud tulevad siia tänama – lauldes ja palvetes tänama – koos teiste tänulikega. Igal pühapäeval on nagu väike laulupidu! Pole ime, et viimase laulupeo tuld hoiti siin kirikus. See kirik sai valmis kaks aastat enne esimest üldlaulupidu ja selle kiriku esimene orel sai valmis esimese üldlaulupeoga samal aastal. Siin ja teisteski pühakodades on ajast aega lauldud ning seda tehes püsitud sõltumata aegadest ja riigikordadest vaid ühel ilusal joonel. Ka siis, kui laulupidudel pidi laulma ülistust traktorile, Stalinile ning meie juuri ja rahvast hävitavale parteile, lauldi pühakodades Jumalale, nagu poleks olnud mingeid muutusi. Siin meenutati ikka Issanda heldust. Siin leiti alati põhjust Teda kiita ja loota Tema halastusele ja armule, ning Jumal tuli ka meie rahvale päästjaks.

See, mida kõneleb prohvet Jesaja Jumala omandrahva, iisraellaste ajaloost, sündis ka meie väikese rahvaga: Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.

Sündis Eesti vabariik. Võideti Vabadussõda. Pärast pikka okupatsiooniaega taastati ilma verevalamiseta iseseisvus. Meie väikese riigi teine iseseisvusaeg on juba pikem kui esimene. Need on vaid mõned näited meie riigi ja rahva elust. Lisagem siia oma isiklik elu, oma lähedaste elu. Küllap on sealtki nii mõndagi sellist leida, mille eest on meil igal päeval põhjust teha tänupalveid ning laulda tänu- ja kiituselaule.

Prohvet kõneleb Jumala halastusest ja kaastundest. Ta ütleb rahvale, kes usub, et Jumal on nad unustanud, neile selja pööranud, et nende Jumal ei ole ükskõikne, tundetu, külm kivi. Tema ei unusta oma loomingut.

See on üldlevinud häda, et inimene hakkab Jumalat oma näo järgi tegema – mõtleb Jumala endasarnaseks. Jumal lõi kord inimese oma näo järgi ja Tema igatsus on, et me saaksime selle algse, loodupärase oleku tagasi. Meil on Jumal, kes ütleb meile, ütleb sulle ja mulle: ole kuum või külm, aga ära ole leige – ära ole ükskõikne, tuim tükk, kelle jaoks kõik hea ja kiiduväärne on normaalne, nagu me oleksime kõik hea oma headuse ja tublidusega ära teeninud ja meil oleks põhjust vaid viriseda, kui midagi läheb teisiti, kui meie olime eeldanud. Muide, leigelt elamine on ohtlik. Jumal lubab leiged endast kord lõpmata kaugele heita. Kuid seegi on kindlamast kindlam, et Jumal ei ole leige.

Prohvet ütleb: Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.

Kummaline, need read on kirja pandud ligi pool tuhat aastat enne Kristuse sündi, kuid need kirjeldavad ülimalt täpselt ka seda, kuidas Jumala olemus avaldub Tema Poja lunastavas ristisurmas. Meil on Jumal, kes kannatab meie kannatustes, tunneb ahistust kõikides, keda ahistatakse. Ta on andnud oma ainusündinud Poja surma, et meil võiks olla elu. Jumala palge ingel – Tema ainusündinud Poeg – on meid lunastanud. Jumal on kandnud oma rahvast kõigil muistseil päevil ja Tema on seesama eile, täna ja igavesti. Tema kannab oma rahvast ka kõigil tulevastel päevil, maailma ajastu otsani. Meil on põhjust kiitust laulda Talle, kes on meid, meie armsaid, meie rahvast kandnud ka kannatuste öödes. Meil on Jumal, kes ei jäta oma hädasolevaid lapsi. Me võime Temale kõnelda oma muredest, ahastustest, hirmudest. Me võime Temale usaldada nii mured kui rõõmud.

Kuid kas pole meelevaldne tõmmata paralleeli iisraeli ja meie rahva vahele, uskuda, et meiegi võime loota, et Jumal hoolib meist? Minevikku vaadates võime sellele leida piisavalt tõestust. Aga vaadates tulevikku – homsesse ja sealt kaugele edasi?

Meil on lootust! Me elame ülestõusmisajas. Kristus suri ja tõusis surmast ning avas tee igavesse ellu KÕIGILE Temasse uskuvaile. Kes usub ja on ristitud, saab õndsaks. See on Jumala tõotus. Kuid on ka hoiatus: kes ei usu, mõistetakse hukka.

Vana Testamendi prohvet ütleb aga veel midagi olulist. Jumal ütleb: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.

Usk peaks sünnitama õiglust ja armastust ning igatsust elada Tema tahtes, kellesse usutakse. Usk peaks sünnitama usalduse, soovi aina enam ja enam Teda tundma õppida, Tema tahet taibata. Me vajame selleks Jumala Vaimu – seda Tõe Vaimu, mis võib meid juhatada kogu tõe sisse. Ja sellest tõest, mis kõneleb Jumala hämmastavast olemusest, Tema armastusest ja halastusest ning sellestki, mille Ta on meile valmistanud sealpool elu ja surma piiri, võime leida lõppematu tänulikkuse ja rõõmu allika. Need, kelle jaoks on palvetamine, Piibli lugemine, kirikuskäimine kui janu kustutaval allikal olek, rõõmu ja rahu pidev leidmine, on rändamas Jumala Vaimus, ja igaüks meist võib selleni jõuda. Tasub alustada tänust – kõige selle meenutamisest, mille eest on meil põhjust olla Jumalale ülevoolavalt tänulik, ja tulla koos teistega Teda tänama, Tema Sõnast juhatust otsima, kummardama koos teistega Tema armu allikale.

Lõpetan täna ühe uudisega, mida teatas meie koguduse Facebooki lehe lugejatele peapiiskop Urmas Viilma. Ta ütles, et meie, kristlased, oleme kahepaiksed. Esialgu mõtlesin, et äkki on ta teada saanud mingist uuest teaduslikust avastusest. Mina mäletan koolist, et kahepaiksed on need, kes suudavad elada nii maal kui ka meres. Kuid edasi lugedes taipasin. Me ristiinimestena olemegi kahepaiksed. Vähemalt peaksime olema.

Tänase pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Me elame mingi aja siin, kuid meile on kingitud tõotus uuest taevast ja maast – elust, mis on igavene ja imeline. Me oleme ristimisel saanud taevariigi kodakondsuse. Kui see maa meie jalge alt kaob, ei pea me kartma. Meil on Jumal, kes kannab omad teisele kaldale. On mõistlik püsida Tema läheduses.

 

Tallinna Jaani kirikus 24.04.2016

Õp Jaan Tammsalu