Jutlused ja mõtisklused

ÕP EVE KRUUSI JUTLUS PAASTUAJA 5. PÜHAPÄEVAL

(Peetud 29. märtsil 2020 tühjas kirikus, Tallinna TV kandis selle üle oma veebilehel.)

Prohvet Jesaja kaudu ütleb Jumal: „Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades“ (Js 65:1–3).

Tänane pühapäev, paastuaja viies pühapäev, kannab nimetust „kannatuste pühapäev“.

Kui meil on tegemist mõne eriti aeglase, pika taibuga ja pikatoimelise inimesega või oleme sattunud bürokraatide küüsi, kes oma meie silmis mõttetu tähenärimisega on meid enesevalitsuse kaotamise ääreni viinud, siis oleme harjunud endamisi pobisema: „Issand, anna kannatust – ja kohe. Anna kannatust.“ Kas me tõesti palume endale valu – emotsionaalset või füüsilist valu? On ju väljendi „kannatus“ esmane tähendus ebamugavus, valu, piin, mis on paratamatusena osaks meie elust, sõltumata meie soovidest või tegevusest.

Kuid eesti keeles tuleneb samast sõnatüvest teinegi mõiste: „kannatlikkus“. Kannatlikkus ehk teisiti öeldes vastupidavus, katsumustes kindlaks jäämine, on voorus, mis aitab sõltumata kannatustest ja raskustest, millest tuleb läbi minna, säilitada usu, et eesmärk on võimalik saavutada. Kuigi need kaks mõistet on tihedasti seotud, oleks mõistlik paluda endale kannatlikkust, mitte kannatust.

Meie tänase jutluse kirjakohas kõneleb prohveti suu läbi väga kannatlik Jumal. Jumal, kes on palju kannatanud – kannatanud Loojana, kelle loodu, inimene, on sõnakuulmatuse kaudu ennast Temast eraldanud ja seega määranud ennast kannatustesse ja kaduvusse. Looja jaoks, kes armastab oma loomingut ja hoolib selle saatusest, põhjustab Tema loodu selline valik kannatusi. Me mõistame seda, kui mõtleme oma lastele, oma loodule, keda armastame ja keda tahaksime kannatustest säästa, kuid kes sageli ei taha kuulda võtta meie nõuandeid, meie õpetusi, ja kellel seetõttu tuleb omaenda eksimuste ja kannatuste kaudu õppida. Nähes nende kannatusi, keda armastame, kannatame meiegi, oleme kaaskannatajad.

Tänases kirjakohas kõneleb kannatlik Jumal umbes 700 aastat enne Jeesuse sündi oma välja valitud rahvaga, Iisraeli rahvaga, kelle Ta on oma erilise hoole alla võtnud. See rahvas elab kannatuste ajas. Assüüria impeerium on alistanud ja hävitanud Iisraeli ja Juuda kuningriigid. Sõdadest vaevatud Iisraeli rahvas hüüab oma Jumala poole, anub Temalt abi ja halastust. Rahvas tunnistab, et on astunud kõrvale Jumala teedelt, on teinud Tema käskude vastu, tunnistab oma eksimust, kuid – nende appihüüetes ja kahetsuses kõlab varjatult ka süüdistus, nagu oleks Jumal oma eemalviibimisega süüdi nende kannatustes. Meie kirjakohas ütleb aga Jumal: „Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades.“

Jumal tuletab Tema poole hüüdvatele, kannatavatele ja abi anuvatele inimestele meelde, et Tema, nende Jumal, on olnud neile kättesaadav. Prohveti kaudu ütleb Jumal, et Tema rahva kannatused ei ole põhjustatud mitte sellest, et Jumal jättis oma rahva maha, vaid sellest, et rahvas on ise eemaldunud oma Jumalast. On valinud võõraste jumalate, ebajumalate kummardamise tee. Tee, mis viib eemale Jumalast, viib kannatusteni, viib hukatusse. Jumal ütleb, et Tema rahvas käib iseenese mõtetes ja just need viivad neid teele, mis ei ole hea.

Millest või kellest mõtleme meie? Enamasti on meie mõtted – nagu kunagi Iisraeli rahvalgi – ilmselt seotud üpris praktiliste küsimustega olevikus ja lähitulevikus, ajalike ja kaduvate asjade ja inimestega, kes meid ümbritsevad. Harva suuname oma mõtteid kaugemale. Me kardame mõelda maise elu lõpu peale, surmale. Me ei oska või ei taipa mõelda tulevikule, mis on teispool meile eluks antud aja lõppu. Me ei julge igatseda igavikku ja seega ei taipa selleks ka valmistuda.

Jumal, meie Looja, Igaviku Issand, soovib, et Tema loomingu keerulisim osa – inimesed, Tema lapsed – võiksid jõuda pärast ajaliku elu lõppu Tema juurde tagasi ja päriksid igavese elu, mida surm ja kaduvus ei suuda hävitada.

Täna, kannatuste pühapäeval mõtleme sellele, et halastav ja armuline Jumal, lõputult kannatlik ja kannatav Jumal, ei öelnud oma kaeblevale rahvale mitte: „Ma OLIN teie juures.“ Ta ütles „Vaata, siin ma OLEN. Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole.“ Ta ei jätnud oma loodut. Ta andis inimkonnale uue võimaluse ja saatis kaks tuhat aastat tagasi maailma oma Poja Jeesuse Kristuse. Saatis inimesena, saatis elama inimese elu, saatis aitama kannatavatel inimestel taastada usu kaudu sidet nende Looja, Jumalaga. Saatis näitama teed ellu, mis iial ei lõpe. See ülesanne tähendas aga seda, et Jumal saatis oma ainsa poja kannatama. Jeesus pidi oma maises elus kannatama nendesamade mõistmatute, iseenese mõtetes käivate inimeste käe läbi, keda Ta päästma tuli. Päeva evangeeliumis kasutab Jeesus enda kohta võrdpilti kanast, kes kogub oma poegi tiibade alla. Mõelgem, kui suur võis olla Tema valu, kui Ta nägi, et need, keda Ta armastab ja kutsub, ei võta Tema kutset vastu, vaid valmistuvad Teda risti lööma! Tahavad teha Talle haiget, põhjustada hingevalule lisaks ka füüsilist valu.

Prohvet Jesaja ütleb Jeesuse kohta: „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“(Js 53:5). Jeesus, kandes kannatlikult kannatusi, kandis süütuna karistust inimkonna pattude eest – ristisurma. Kannatlikkusega kannatustes võitis Ta surma ja rajas tee läbi surmavalla Jumala, Taevase Isa juurde neile, kes kannatuses kannatlikuks jäävad ja usus ustavalt Tema jälgedes oma eluteed rändavad. Oma Taevase Isa kombel ütleb Ta ristimisel neile, kes tahavad käia teed, mis viib igavesse ellu, tahavad seda käia koos Temaga, käia kannatlikult kannatuste teed, mille läbimise preemiaks on igavene elu Jumalariigis: „Vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.“ Meilegi on ristimisel need sõnad edasi antud.

Tänasel päeval, kannatuse pühapäeval ütleb meie kannatlik Jumal meile: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Ärgem siis meie trotsigem Teda. Suunakem oma mõtted endalt Temale. Usaldagem Tema ustavat armastust, mis on meile ilmunud ja on meiega Jeesuses Kristuses. Palugem Temalt endalegi kannatlikkust kannatustes. Aamen.