Jutlused ja mõtisklused

20.12.17

„Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.“ (Jes 40:3, 10)

Parem karta kui kahetseda. Kas see vanarahvatarkus kehtib ka siin? Jumal on lubanud jõuliselt tulla ja laseb öelda, et keegi peaks Talle Tema jõuliseks tulemiseks valmistama teed. Kas otsekui orjad või sõjavangid, kartes karistust, peaksime ruttama sellele jõuliselt tulijale teed valmistama? Nii see pole vist mõeldud. Pigem nagu Oru Pearu, kes valmistas naabrinaisele viimase rännaku teed kodust kirikusse. Tema tegi seda viimaseks austusavalduseks minejale. Meid kutsutakse teed valmistama tulijale. Jõuliselt tulijale. Kas see on selline jõulisus, mis peaks tekitama paanilist hirmu, teadmist, et meil pole mingit lootust?

Laseme kõnelda prohvetil – temal, kes meiega on juba täna kõnelenud. Hüüdja hääl ütleb, milline on selle tulija jõulisus: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid.“ (Jes 40:11)

Sellel tulijal on jõudu kanda meid kõiki kõigest läbi. Mäletan üht külaskäiku. Ühe Saaremaa maakiriku kirikuteenija, kes oli sügaval kirikuvastasel nõukogude ajal võtnud kirikuteenija väga vajaliku vabatahtliku töö üle oma emalt, oli äkki haigeks jäänud. Nägin ühel pühapäevahommikul tema tütretütart kiriku ukse eest lund lükkamas ja sain teada, et tema vanaema on haigus voodile murdnud. Läksin haiget pärast jumalateenistust vaatama. Tänulik naine osutas äkki oma voodi kohal olevale pildile. Ta ütles, et see on seal olnud juba aastakümneid, aga alles nüüd, esimest korda haige ja jõuetuna voodis lebades, on ta taibanud, millest see pilt jutustab. Seal oli Jeesus hea karjasena hoidmas üht viga saanud lambatalle oma süles. Haige ütles, et ta tunneb ennast selle viga saanud tallena Jumala Poja süles ja seal on väga hea olla.

Armsad. Usk Jumalasse võib nii mõnegi meist muuta veidi tublimaks, korralikumaks, kohusetundlikumaks ja leebemaks, kuid kõigest olulisem on see, et see annaks meile ühe kummalise kindlustunde ja rahu. „Millele sa üldse loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“ See vana ja võimas küsimus annab vastuse ühele teisele küsimusele: milleks uskuda Jumalasse – Temasse, kes on loonud taevad ja maa ja meilegi kinkinud elu; Temasse, kes on oma Poja ristisurmaga meid lunastanud, päästnud surma lõplikust haardest –, ja meid juhtivasse ja pühitsevasse Pühasse Vaimusse.

Teades, et Jumal jõuliselt tuleb, ja taibates, et Ta ootab meiltki, et me valmistaksime Talle teed, ei pea me seda tegema hirmuga või sootuks põgenema. Pole raske valmistada teed, kui sa tead, et tulijas on ääretu armastus Sinu vastu, et Temal on jõudu ja soovi sind aidata, kõigest – isegi surmavarjude orust läbi kanda. Parem valmistada Temale teed, kui olla see, kelle juurde Ta ei jõua, sest pole teed, mis näitaks, et oleme Teda oodanud.

Aga millal me veel seda jõuame teha? Temale teed valmistada? Jõulud on ukse ees. Peaks olema rahulik advendiaeg, aga pealinn on täis tormavat rahvast, kihutavaid autosid. Peab olema ettevaatlik, et sind keegi alla ei ajaks, pikali ei jookseks. Kiirustav inimmass kisub aeglaselt liikuvadki endaga kaasa. Kihutatakse, et leida kingitusi ja maitsvat sööki. Kingitusi, millest paljud saajad ei suuda üle minuti rõõmu tunda, ja sööki, mida lookas pidulaudadelt kühveldatakse endasse nii palju, et tunde on väga raske olla ja öösel ei tule und. Kõike saab paljude jaoks liiga palju. Vaid kaupmehed arvavad, et me võiksime veel palju rohkem osta ja sisse kühveldada – kühveldada kodudesse ja kõhtudesse. Kuid see pole ju jõulude ega advendiaja mõte.

Mõte on selles, et keegi on teel ja meile on antud võimalus valmistada tulijale teed.

Olen kord koos oma Ahvenamaa praostist sõbra Mårten Anderssoniga kirjutanud:

„„Valmistage teed!“ Nii keegi hüüdis. Hüüdis mulle ja sulle.

Ega see hüüe eriti ei meeldinud. Mis teevalmistaja mina siin olen? Teised oskavad palju paremini. Miks mina? Aga seda ma vajan küll, et keegi tuleks ja ütleks: „Ma hoolin, hoolin sinust ja armastan sind!“

Valmistada teed? Kus? Kas selles väsinud hinges, sellel umbe tuisanud teel võiks keegi kohale jõuda? Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee?

Külmas võib unistada soojusest. Pimeduses võib igatseda valguse järele. Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi – et mitte ainult keegi, vaid mina ise! – oleks teevalmistaja, kes teeks midagi selleks, et oleks võimalik tulla. Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla, nii et soojust oleks olemas kõikide jaoks.

Ma ei tea, kust tee algas; ma nägin ainult mõnda osa sellest.

See on minu osa. Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veel kord palus: „Tee sina – tee oma osa, et mina saaksin käia, saaksin tulla sinu juurde vaiksel õhtul, kui öö on külm ja tähtedeta ja sees on igatsus soojuse järele“.“

PALVETAME: Issand, vala meisse oma rahu ja aita meil taibata, et me ei pea asjade ega lookas pidulauaga kerjama kellegi armastust. Sina armastad neid, kes valmistavad Sulle teed – oma südamesse ja oma armsate südametesse. Kingi meisse armastus, mis avab meie silmad nägema seda, mis kõige olulisem. Pane Sina meie hinged helisema, kingi tänulikkuse rõõm meie nägudele, et võiksime olla need, kelle lähedusse on hea tulla Sinul ja meie ligimestel. Seda palume Sinu Poja, meie lunastaja Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

/20. detsembril 2017/