Jutlused ja mõtisklused

Luuka 10:1–12

Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend [kaks] ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka. Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel! Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise! Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!“ Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!“ Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.

Seekord saatis Jeesus enda eel kahekaupa teele 70 või 72 jüngrit. Seega kokku vähemalt 35 linna ja külla, kuhu ta hiljem ise kavatses minna. Tal ei olnud siis lõputult aega ja seepärast laseb Ta oma tuleku nendel jüngritel ette valmistada.

Juudid teadsid siis, et maailmas on peale nende 70 või 72 rahvust ja seega võib 70 või 72 jüngri kuulutustööle saatmine kõnelda Jumala Poja soovist valmistada Tema tulekut ette kõigi maailma rahvaste juures. Enne taevassetõusmist annab ta oma 12 jüngrile käsu minna kõike maailma ja teha tema jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja õpetades. Jumal igatseb kõiki inimlapsi, soovib kõiki oma armastuse hõlma.

Meie elame Jeesuse taastuleku ootuse ajas. TULIJA tuleb kindlasti ja Ta läkitab oma viimast tulemist tänagi ette valmistama. Tema teab, et lõikust on palju, aga töötegijaid on vähe. Meie ehk kurdame, kuidas rahvas on muutunud tuimaks, et kristlus jätab paljusid külmaks või pigem leigeks, kuid kas see ikka on nii? Vaevalt küll. Janu tõelise järele on tänagi väga suur. Probleem on pigem selles, kuidas meie kristlastena Kristuse rõõmusõnumit – imelist sõnumit Jumala lunastavast ja elusid muutvast armust – edasi anname. Küsimus pole pelgalt meie sõnades, vaid pigem selles, kas kristlaseks saamine ja jäämine on meie elus midagi muutnud. Kas me oleme usutavad. Kristuse rõõmusõnumi edasi andmine on iga ristiinimese elu tähtsaim osa, sest sellest sõltub meie lähedaste, meie endi ja paljude teistegi elu ja igavik. See ei ole vähema kui elu ja surma küsimus. Sellest võib sõltuda ka meie väikese rahva edasikestmine.

Täna, kohe pärast jumalateenistust, avame kiriku lõunasaalis näitused. Püsinäituse osa koosneb peamiselt esimestest eestikeelsetest Piiblitest. Esimene nendest anti välja aastal 1739. Põhjasõda ja katk olid laastanud meie väikest maad ja rahvast. Meie eelkäijaid oli jäänud siia maale umbes sama palju, kui täna elab rahvast Mustamäel. Ja just sellisel ajal, kui järelejääjatel on puudus peaaegu kõigest hädavajalikust, tegeletakse siin maal esimese eestikeelse Piibli ehk Elu Sõna väljaandmisega ja neid, kes selle väga kalli raamatute raamatu oma perre siis ostavad, on hämmastavalt palju. Läbi kohutava häda läinud ja imekombel ellu jäänud inimesed taipavad, mis on selles elus oluline, mis annab jõudu, näitab teed, kingib rahu.

Vähem kui 200 aastat hiljem kirjutab Oskar Luts oma raamatus „Suvi“ ühe lihtsa, kuid vägeva sisuga lause. Tootsi isa tuleb koos oma kaasaga pojale teatama, et on otsustanud talu poja nimele kirjutada. Pärast seda palub ta pojalt midagi. Mida ta kõike materiaalset ära andes endale ja oma kaasale palub? Meile emaga anna Piibliraamatu kõrvale igapäevast leiba. Piibliraamat ja palve olid ka sel ajal midagi enesestmõistetavat ja seda vajasid meie esivanemad nii nagu igapäevast leiba.

Teine osa meie lõunasaalis täna avatavast näitusest kõneleb kirikutekstiilidest – inimese igatsusest selle järele, et pühakojas oleks iga detail ilus, kõneleks tulijatele Jumala täiuslikkusest ja inimese püüdlusest kinkida Loojale parimat.

Liiga palju on korratud valet selle kohta, kuidas meie esivanemate jaoks oli kord kristlus midagi vastumeelset. Olen ikka mõelnud, miks Mats, kes alati on tubli mees ega pelga kedagi, ei võta mõisaõues mütsi peast, aga seesama kartmatu Mats võtab mütsi maha küll, kui on kodus ja kirikus – vaid neis. Ja veel. Üks ajalukku jäädvustatud meenutus räägib sellest, kuidas Põhjasõda ja katk laastas ka tänast Kuressaare linna nii, et sinna oli alles jäänud vaid 12 linnakodanikku. Linn oli suures osas maha põlenud. Need 12 katkust ja sõjast eluga pääsenud linnakodanikku tulid pärast sõda kokku, et arutada selle üle, mis on need kõige hädavajalikumad asjad, mida tuleks laastatud linnas kõigepealt teha. Arutati ka selle üle, millised hooned tuleks kõigepealt taastada. Nad jõudsid üsna kiiresti üksmeelsele otsusele – esimesena tuleb taastata linna kirik. Nii ka tehti ja mitmed Saaremaa mõisnikud andsid pühakoja taastamisse oma hea osa.

Meie eelkäijatel olid siis juured sügavalt all ja tänu neile juurtele saadi ka ääretult raketest aegadest ja nende ränkadest tagajärgedest üheskoos üle. Juuretu puu ja ka juurteta puudega mets langevad isegi väikestes tormides kergesti ja selles langemises pole siis ka juurtega puudel kerge püsima jääda. Juuretus tekitab jõuetust.

Ka täna saadab Jumala Poeg enda eel oma jüngreid oma taastulekut ette valmistama. Küllap ta tahaks ka meid – iga ristiinimest – täna saata nii, nagu ta läkitas oma 70 või 72 jüngrit 2000 aastat tagasi. Ja ma usun, et nii nagu siis, tahaks ta täna saata ka meid teele kahekaupa. Aeg-ajalt mulle tundub, et Eesti luterlus, eriti linnades, kipub olema aina enam ja enam individualistlik. See paistab silma, kui vaatad, kuidas paljud kirikupinkides istuvad – võimalikult omaette, teistest kaugemal. Loomulikult on usk ka igaühe oma südame asi, aga kristlusel on ka teine mõõde – ühendav mõõde. Religioon peaks olema nagu liim, mis ühendab, liidab kokku ka väga erinevaid ja paneb üheskoos tegutsema. Liidab inimesi kokku perekonnas, ühiskonnas, kogu maailmas. Religioon peaks olema ühendav liim, mitte liim, mida aeg-ajalt nuusutada, et saada hetkeks mõnusamat tunnet, leida hetkelist rahu, rõõmu. Jeesus on meid õpetanud palvetades ütlema Jumalale meie Isa, mitte minu Isa.

Meie rahva juured on ristiusus. Selles usus püsimine, selle tõsiselt võtmine hoiab meid rahvana püsti, tagab edasikestmise. Juuretud metsad ei püsi ega suuda kanda head, jäädavat vilja. Omast jõust ei piisa. Lahus Jumalast ei suuda me midagi kestvat.

Jeesus ütles täna kuuldud kirjakohas, mis saab nendest paikadest ja rahvastest, kes rõõmusõnumi Lunastajast tagasi lükkavad: „Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!“ Ma ütlen teile: „Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal“.“

Kummaline, mida ütleb Jeesus neile, keda ta saadab teele: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Kas ta ei hooli nendest? Saata omad lammastena huntide keskele! Kui ta teab, et ta saadab nad huntide keskele, siis oleks ehk olnud mõistlik nad huntideks muuta või vähemalt varustada nad korraliku sõja- ja kaitsevarustusega. Miks Jeesus seda ei tee? Aastaid hiljem kirjutab Jeesuse ustav jünger Paulus: „Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust!

Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest.“ Paulus, kes oli varem püüdnud kristlasi hävitada, on kristlaseks saades muutunud mees. Ta teab, et vahedast mõõgast ja raskest kilbist on tõhusamaid relvi ja kaitsevahendeid. Keegi on kord selle kokku võtnud küsimusse: „Mille peale sa üldse loodad, kui sul ei ole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on!“

Väga sageli kostab etteheidet, et Piibel on väga vägivaldne raamat. Tõsi – Vanast Testamendist võib leida palju ka sellist, mis sellisele väitele õigustust annab. Uus Testament on sellest väga erinev. Mäletate, mida ütleb Jeesus Peetrusele, kes teda Ketsemani aias kinnivõtjate eest kaitsta püüab ja lööb ühel Rooma sõduril kõrva peast. Ta parandab haavatu ja ütleb: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! Mäletate, kuidas palub Jeesus nende eest, kes teda piinavad, tema üle irvitavad. Kas tuld ja tõrva, kättemaksu? Kaugel sellest. Ta palub: „Isa , anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“

Jeesus ütleb oma jüngritele, neid kuulutustööle saates: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Tema enda kohta tunnistas kord Ristija Johannes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ Jumala Tall saadab omad lammastena huntide keskele, päästma lambaid huntide haardest. Lammas mõistab lammast. Ta on valmis tulema nendega, kes äratavad usaldust.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.“ Olulised on selles lauses sõnad „mina läkitan teid“. Kui Jumala Poeg kedagi teele saadab, siis varustab ta läkitatu ka kõige vajalikuga. Kui Jumala Tall, kes kannab kogu maailma patu ja kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal – kui Tema meid saadab ka huntide keskele, siis ei pea me kartma. Me ei pea peitma hõlma alla vahedat mõõka või pistoda. Meil pole vaja salvavat mürgist keelt. Kui Jeesus annab meile ka näiliselt võimatuna tunduva ülesande, siis Ta varustab meid selle ülesande täitmiseks ka kõige vajalikuga.

Kuid Ta palub läkitatutel palvetada. Ärge minge teele ilma palves juhatust, tarkust, väge ja kaitset palumata. Sest lahus temast, Tema juhatuse, väe ja kaitseta kulutame oma jõu valedel radadel ekseldes, tehes seda, millel ei ole pikemas perspektiivis mingit mõtet. „Palvetage,“ ütleb Ta neile, kes on valmis täitma Tema ülesannet. Pole mõtet palvetada ja paigale jääda. Igaüks meist saab minna teele, olla Issanda, Lunastaja läkitatu jünger. Saame olla need, kes oma tegude, sõnade, armastuse, andestuse ja palvetega aitavad kellegi südames valmistada teed, mida mööda saab sinna tulla elumuutev Jumala Poeg.

Kuid miks ütleb Jeesus läkitatule: „Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel!“ Ehk ütleb Ta seda, et me ei tassiks Jumala ülesannet täites endaga kaasa kõike sellist, mille pärast peame aina muretsema? Need, kes on käinud pikkadel palverännakutel teavad, et üle 12-kilone seljakott on liig mis liig. Eriti mägiteedel. Kõik see, millest  me mõtleme, et ehk läheb tarvis, on sellel teel liigne koorem. Ärge muretsege homse pärast. Igale päevale saab küllalt tema vaevast. Kui ühed jalatsid on jalas, pole vaja teisi igaks juhuks kaasas kanda. Pole vaja endaga tassida rahakukrut ja aina hirmu tunda röövlite pärast.

Kuid miks ei tohi teel olles kedagi teretada? Idamaades pole teretamine tänapäeva pealiskaudne tšau, kerge peanoogutus ja edasikiirustamine. Teel teretamine võib võtta tunde. Sellest võib saada alguse küllakutse, ühine söömaaeg, vennastumine veinikarika taga. Ärge teretage teel, ütleb Jeesus – ärge laske röövida endalt aega, mis on antud olulisema jaoks. Ärge laske end kõrvale juhatada sellelt teelt, millele Jeesus meid on juhatanud. Teretamine on nagu televiisor. Vaid korraks – nii arvad alguses. Aga äkki märkad, et õhtust on saanud öö. See aeg on lõplikult läinud. Ärge teretage teel – ärge lükake olulist homsesse, sest olulise edasilükkamine võib lõpuks muutuda elu elamatajätmiseks. Kui palju on neid, kes lükkavad aina edasi oma laste ristimist, enda leeritulekut, oma abielu laulatamist, pihile ja armulauale tulekut, regulaarset palvetamist ja pühakirja lugemist. Ikka on midagi tähtsamat teha. Mis saab aga olla tähtsam kui meie ja meie armsate side Jumalaga? Millest muust sõltub nii palju kui sellest, kas ja kuidas oleme ühendatud Elu lättega, armastuse allikaga.

Jeesus ütleb: „Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale.“ Soovige rahu! Rahu ja õnnistus on soovid, mis jõuavad kas pärale, kui inimesed on neile avatud, kuid nad tulevad rahu ja õnnistuse soovijale tagasi, kui neid vastu ei võeta. Neid soove võime me ilma kartmata soovida. Kuid küllap on selliste soovidega ka nii, et soovijates endas peab olema seda, mida nad teistele soovivad.

Jeesus lisab: „Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise!“ Jeesus ütleb, et tema ülesannete täitjad ei pea olema kerjused, kes kulutavad oma aja ukselt uksele käies ja kõikjalt almuseid paludes. Ta ütleb, et sõnakuulutajad on oma palka väärt. Ühe Ameerika koguduse kohta, kes ei leidnud endale vaimulikku, öeldi, et selle koguduse juhtkond palub Jumalalt endale vaimulikku, kes on valmis tegema palju tööd, ja nad ise lubavad hoolitseda selle eest, et see töörügaja varsti nälga sureks. Aeg-ajalt arvatakse, et kirikutöö polegi päris töö. Kuid sarnast suhtumist on ikka olnud ja ka teiste elukutsete kohta. Kui Charles Darwini koduabiline oli kord märganud, kuidas peremees päevi ja nädalaid istub kasvuhoones ja aias taimi vaadates, läinud koduabiline loodusteadlase abikaasale ütlema, et äkki oleks hea, kui peremees endale mõne korraliku töökoha otsiks.

Kord kirjeldas raadioreporter RAM-i laululaagrit ja äkki ütles, et ühel päeval tegid need lauljad ka veidike tööd. Läksid kolhoosis heinateole appi. Seda, et mehed terve nädala hommikust õhtuni lauluproove olid teinud, ei osanud reporter töötegemiseks pidada. Küllap võib mõnele ka vaimuliku töö tunduda mõnusa äraolemisena. On konfessioone, kus peetakse loomulikuks, et vaimulik käib argipäeviti palgatööl ja nädalavahetustel muutub vabatahtlikuks vaimulikuks. Anglikaani kirikus on võimalus ülikooliharidusega inimestel pensionile jäädes läbida vaimuliku lisakursused ja teha pensionipõlves veidi vaimuliku tööd. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes on enne seda aastakümneid olnud ustavad koguduse liikmed ja vabatahtlikud abilised ja nüüd, pensionipõlves, aitavad kirikul teha vaimulikku tööd seal, kus kogudus ei suuda oma vaimulikule palka maksta. Usun, et peagi on ka EELK selles seisus, et me vajame ka selliseid vaimulikke. Jeesus aga ütleb, et töötegija on oma palka väärt.

Ta lisab: „Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse, ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: „Jumala riik on teie lähedal!“.“

Jumala riik on lähedal, kuid see lähedalolu lahutab kord need, kes on võtnud Jeesuse läkitatute kuulutuse vastu, nendest, kes selle on tagasi lükanud. Jumala riik on meie kõikide lähedal. See on ime ja arm, hämmastav võimalus jõuda eluteele – elada elusamat elu ja elada igavesti.