Jutlused ja mõtisklused

 

Selle pühapäeva teemaks on „Taevariigi kodanikuna maailmas“. Kuidas elada selles maailmas taevariigi kodanikuna? Kuidas kirgastada Kristust? See, kui oleme leidnud hindamatu aarde, peaks meist välja paistma.

Küsin teisiti: mida vajab inimlaps selleks, et tema südames võiks olla rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, kes julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha oma hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused ja meie olulisimaks ülesandeks pole muuta teisi, vaid lasta Jumalal muuta meid? Jah, ka vanematena, sest kui jäik hakkab muutma veel voolitavat, hella ja habrast, võib tulemus olla kohutav. Maailm vajab vanemaid, kes on lasknud Jumalal ennast muuta, kes paluvad Jumalalt juhatust oma laste kasvatamiseks, suunamiseks ja kes Jumalat tundvatena juhatavad oma lapsi Tema juurde.

Üks õpetaja küsis kord õpilastelt: millest me taipame, et öö on lõppenud ja alanud on päev. Üks õpilane vastas: sellest, kui meie silm hakkab seletama, kas kaugel olev puu on õunapuu või kuusk. Teine ütles, et öö on lõppenud, kui me teeme vahet eemal oleva kitse ja lamba vahel. Õpetaja ei jäänud nende vastustega rahule. Lõpuks sai ta vastuse, mis teda rõõmsaks muutuis: Öö on möödas ja päev on alanud, kui ma taipan, et inimene mu kõrval on mu vend või õde.

Kunagi avastas mu sõber Tõnis Mägi ühe ilusa tõe. Ta oli lugenud, et pärast Põhjasõda ja katku jäi siia maale alles alla 60 000 inimese. Ta tegi sellest järelduse: me oleme siin kõik üksteisele sugulased.

Jeesus on Jumala Poeg. Iga Tema nimesse ristitu on Jumala laps. Me oleme vennad ja õed. Aga siis on ka tema ja tema, ja isegi see, kes mulle väga ei meeldi, minu vend või õde?

Olin kord Iirimaal ühes muuseumis, kus meile tehti selgeks, et paljud Ameerika Ühendriikide suured presidendid on olnud iiri päritolu. Parasjagu oli võimul Clinton, kuid teda süüdistati parasjagu meedias milleski presidendile lubamatus. Küsisin, kas ka Clinton on juurtelt iirlane. Pärast pisikest pausi tuli vastus: not now – mitte praegu.

Kristlastena ei ole meil võimalik koostada nimekirja inimestest, kes on meie vennad ja õed. Kõik ristitud on. Eestis pole ühtegi suurt kogudust, kelle nimekirjas poleks neid, kes mõnele teisele selle koguduse liikmele ei oleks vastuvõtmatu. Kuid küllap on seegi üks proovikivi, mille taha võime me komistada ja kaotada võimaluse jõuda isakoju.

Kuid tuleme tagasi alguses esitatud küsimuse juurde. Mida vajab inimlaps selleks, et ta südames võiks olla püsiv rahu, et seal ei oleks halvavat hirmu? Mida vajab inimlaps selleks, et tema südames oleks ülevoolavat tänu, et ta aina ei hädaldaks, kritiseeriks neid, kes on temast erinevad, julgevad riskeerida, peites teiste mahategemise taha enda hirmu muutuste ees? Mida vajame me selleks, et mõista, et inimesed on erinevad, meil on erinevad vanemad, geenid, võimalused?

Tommy Hellsten kirjutab ühest suurest vajadusest, mis on üks inimese põhivajadustest tema maise elu algusest otsani. Imikuna otsib laps naeratavaid silmi. Ta võib nutta ja nutta, kuni märkab, et ema vaatab tema silmadesse ja tema ema silmades on armastus. Vaatamata kõigele, mida ta laps on teinud või tegemata jätnud, kohtab laps ema silmades armasust, mõistmist, hoolimist. Ja mida vähem on neid hetki, mil laps sellist pilku kohtab, seda enam on võimalik see, et ta lööb oma silmad maha ja tormab läbi elu teistele silma vaatamata, suhteid lõhkudes, julgemata erineda ja maha tehes neid, kes seda julgevad.

Jeesus, Jumala Poeg, on tulnud inimesena sellesse maailma, et õpetada Temasse uskujaid oma pilku pöörama Jumala Isa silmadesse. Ta ütleb, et meie Taevane Isa ootab seda ja meie võime nendesse silmadesse vaadates näha sealt seda, mida oleme nii kaua otsinud: aktsepteerimist, mõistmist, armastust, hoolimist. Ja kes selle on leidnud, sellesse uskuma on hakanud, suudab samasuguste silmadega vaadata oma vendade ja õdede peale, ka endast erinevate peale.

Ristimise läbi me saime või saame Jumala lasteks. Tema sõnadesse uskumise läbi me püsime Tema läheduses ja seal pole meil midagi karta. Sealt ei lükata meid välja ka siis, kui meist enam asja ei ole. See on kindlaim, kõige turvalisem paik maailmas. Kirik annab sellest aimduse. See rahu, mis hoovab meisse paljudes pühakodades, on märk rahust, milles me võime elada kogu oma elu, kui püsime Jumala armastuse hõlmas. See on piirideta hõlm.

Seal tajub inimlaps igavikku. Seal julgeme olla ka nõrgad, sest me teame, et ka nõrkadena meist hoolitakse. See, kelle omad me oleme, hoolib. Tema jaksab, igavesti, sest Tema on armastus – igavesti.

Jeesus on tõotanud: minu isa majas on palju eluasemeid! Meil kõigil on seal paik. See on igavene eluase – taevase Isa süda. See on suurem kui me arvata oskame. Selles säravas soojas südames on mure nii kaua, kui meie eemale hoiame, selle südame unustame, selles maailmas oma tähtsaid asju ajades, asju kogudes, muudkui muretsedes, paljudele meeldida püüdes end hingetuks jookseme.

Jumala Poeg palub meie eest. Palub lakkamatult, igatseb lakkamata meie maise elu viimase hetkeni, et ükski meist ei kaoks, ei hukkuks nagu hukatuse poeg.

Selleks, et püsida õigel teel, et sellele tagasi jõuda, kui oleme sellelt eksinud, me vajame Jumala Vaimu – Püha Vaimu. Me vajame Jumala Püha Vaimu, kes siis, kui tunneme süütunnet, häbi oma eksimuste pärast, juhataks meid meie taevase Isa juurde – Tema juurde, kes andestab, halastab, puhastab, vabastab meid meie süükoormast, hingeahastusest.

Mäletate, mida meile loeti altarist: prohvet on kord kuulutanud oma rahvale seda, mis neid ootab, kui nad loobuvad Jumalast. Kõik see on toimunud. Kuni templi hävinguni, oma riigi kaotamiseni, rahva laialipillutamiseni, kuid siis vaatab prohvet veel kaugemale ja kuulutab, et kõik see sünnib: kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias. Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks on püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus, kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad, kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.

Kas meie elame rahu eluasemeil? Kas meil on püsiv rahulik elu, mis on õigluse tulemus? Kas vaatame ilma hirmuta? Kui mõtleme, et oleme sellest veel kaugel, siis tasub meil selle poole püüelda. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja minna pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenenutena, armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hingekõrb muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaed tundub paljudele kui piiritu mets, sest meil pole millestki puudust ja võime olla helded kinkijad.

Me muutume muutumisvõimelisteks. Mäletate, mida loeti täna veel altarist: kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.

Jah, kõik on võimalik sellele, kes usub Temasse, kellele pole miski võimatu, Temasse, kes on armastus, Temasse, kes on tõotanud: vaata, mina teen kõik uueks!

Kuid kuidas on see kõik seotud emadepäevaga? Mäletate Tommy Hellsteni mõtet, kuidas need, kes on väeti lapsena näinud oma kohale kummardanud armastava ja hooliva ema armastust, rõõmu ja mõistmist täis silmi, oskavad neid otsida kogu elu ja paljud leiavad nii Jumala. Saame täna ehk olla tänulikud, kui meid on kord selliste silmadega vaadatud, kui meile on kingitud kogemus, et isegi siis kui oleme eksinud, kui oleme väetid, peab olema keegi, kes meist hoolib. Me võime olla ka nõrgad, väetid, ekslikud. On keegi, kes armastab meid ka sellisena. Algusest lõpuni. Alguses ka meie emas, küllap ka isas ja kui lõpus oleme üsna üksi, ei ole me tegelikult üksi. Meil on meie Jumal.

Aamen.

 

14. mai 2017