Jutlused ja mõtisklused

 

Luuka 12:35–40. Jeesus ütleb: Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mis tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!

Pidu on tulemas – lõputu, rõõmuküllane, imeline pulmapidu – ja meid on palutud olla valmis avama peigmehele, kes on sellelt pulmapeolt koju tulemas.

Mis on kirik või mis see peaks olema? Maapealne Jumala kodu. Mis on süda, meie süda – või vähemalt peaks olema? Seesama – maapealne Jumala kodu. Ma seisan ukse taga ja koputan … Nii on Jeesus, Jumala Poeg, endast kõnelnud. Kas me kuuleme seda koputust või on meie südamed nii täis, et seal pole koputajale ruumi ja seal sees on nii palju muretsemise, hirmunult tulevikku vaatamise, andeksandmatuse hääli, et me ei kuulegi Tema koputust, kes tahaks tulla ja meisse oma eluaseme teha? Eks teie tea, et te Jumala tempel olete? Kas me teame? Kas me teeme midagi, et selleks saada ja jääda – Jumala Vaimu templiteks?

„Alati valmis!“ Nii kästi paljudel pioneeridel ütelda. Me vist ei võtnud seda ütlemist siis väga tõsiselt. Aga leeritõotust?

Pidu on kindlasti tulemas. Kui Jumal on nii lubanud, siis pole kahtlustki, et Tema oma lubaduse täidab. Aga millal? Ja kas meie peaksime ootama ja valvama?

Tänapäeval pole paljudel kerge oodata ja valvata. Meie ümber on kuhjaga kärsitust, kiirustamist, pinnapealsust. Kõik toimugu kohe ja kiiresti. Väga kähku ununesid paljudel nii harjumuspärased pikad, looklevad kassasabad, aastakümnete pikkused korteri- ja autoostuloa järjekorrad, kord nädalas ja vaid esimestele varajastest hommikutundidest järjekorras olnutele jätkunud viinerid. Kusagilt erilisi tutvusi vajanud sektsioonkapid, kristallnõud ja isegi lõunamaised puuviljad ... Suur osa rahvast oli siis harjunud kannatlikult ootama, sest seda oli aastakümneid harjutatud. Praegu on seda harjumust jäänud vähestele.

Kuid kuidas me siis saame olla need, keda Isand tulles leiab valvamast? Kuidas olla need, kelle lambid on Tulija ootamatul kohalejõudmisel põlemas ja kelle niuded on vöötatud? Ja mida see niuete vöötamine üldse tähendab? Idamaalaste pikad lehvivad rõivad olid sageli ilusad ja värvikirevad, kuid kui sa valmistusid tegema tõsist tööd, siis tuli pika rõiva alumine osa vöö vahele panna. Kui Jeesus soovitab Tema tagasitulemist oodata vöötatud niuete ja põlevate lampidega, siis on see selge sõnum sellest, et Teda peaks ootama tegutsedes, tööd tehes ja tegutsemiseks valmis olles. Valvamine tähendab ka iseenda üle valvamist, oma sõnade, tegude ja isegi oma mõtete üle valvamist.

Kui Jeesus kõneleb endast kui pulmapeolt tagasi tulevast peigmehest, kes tulles paneb Teda ootavad sulased lauda istuma ja hakkab neid teenima, siis saab Ta seda teha siis, kui need ootajad on selleks omalt poolt vajalikud ettevalmistused teinud. Mäletate, mida Ta ütleb viimset kohtupäeva kirjeldades: kõik mida teie olete teinud ja tegemata jätnud ühele minu vähimatest, seda olete teinud ja tegemata jätnud mulle. See ettevalmistus, mida me saame Teda oodates teha, on Tema teenimine oma ligimestes ja oma hinge eest hoolt kandes.

Aga põlevad lambid? Jah, seegi on märk valmisolekust, Tulija tulemisega arvestamisest, regulaarsest palveelust. Kui Ta tuleb ja koputab uksele, ei tohiks siin valvajate pikad rüüd ja siin valitsev pimedus neid takistada kiiresti ust avama minemast. Need, kes on jäänud magama või takerduvad lõpuks koputust kuuldes ja pimedas kuhugi tormates oma pikkadesse rüüdesse, kaotavad ainukordse, hämmastava võimaluse saada nendeks, keda palutakse pidulauda ja keda teenib Taevaste ja Maa Looja.

Tegelikult Ta on meid pidevalt teeninud – andnud meile enam, kui oskame arvata, kandnud meie eest hoolt, kaitsnud meid ohtudes. Kuidas Jaan Tätte lauluks saanud luuletuse algus oligi – Ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub – keegi nagu aitab … Üks hiljuti leeritatu kirjutas, et just nii on tundnud ka tema.

Laenan ühe teise leeritatu mõtisklusest viimase lõigu. Ta kirjeldab seda, kuidas missioonil taas ja taas juhtusid asjad, mis oleksid võinud lõppeda väga kurvalt, vigaseksjäämise või surmaga, kuid kummaliselt läks teisiti. Ta kirjutas: Pärast missiooni sain teada, et paljud, kes usklikud ei ole, palvetasid minu eest. Minu ema … hakkas iga nädal kirikus käima. Isegi mitme sõbra vanemad palvetasid minu eest. Mõlemal missioonil olnud „vedamised“ oleksid nagu teise tähenduse saanud. Miski nagu oleks hoidnud mind. Peale kõike seda muutus mu peas sõna „vedama“ sõnaks „hoidma“. Jumal hoidis mind, kuigi üks pool minust ei uskunud.

Pole vist keeruline oodata, valvata siis, kui oled ise või – veel enam! – kui on suures ohus sulle väga armas inimene. Sa võtad ennast kokku, palvetad enam kui kunagi varem, ootad meeletu igatsusega tema tagasitulekut või vähemalt kirja või telefonikõnet või sõnumit, millest saad teada, et kõik on hästi. Kuid siis, kui kõik on enam-vähem hästi, siis võib hea ja rahulik elu viia paljude valvsuse. Ununevad palvetamine, pühakirja lugemine. Kerge on leida põhjust, miks taas jätta kirikusse tulemata. Ei mäleta, millal viimati käisid armulaual, millal tasusid liikmeannetuse.

Üks leeritatu kirjutas: Kuid minu tee kirikuni … nagu elus kipub olema, on inimestel vaja kogeda raskust, et osata mugavustsoonist ja argielust pisut välja astuda, aeg maha võtta ja iseendasse vaadata – nii ka minul. Mõnda see aitab, paneb küsima õigeid küsimusi ja tegema õigeid otsuseid.

Kord kutsuti mind haiglasse. Üks naine, kes oma meest väga armastas, palus, et ma tuleksin. Tema mees, kes oli ta kõrval alati olnud suur, tugev ja tark, oli pikalt võidelnud vähiga ja selles võitluses haigusele alla jäämas. Ühel päeval oli see naine öelnud oma mehele midagi, mis pani mehe omakorda naisele ütlema: „Palun kutsu õpetaja. Ma tahan saada ristitud.“ Mis selle mehega juhtus? Mida naine talle ütles, et mees oli äkki valmis ristimiseks? Naine oli öelnud oma mehele, et ta ei suuda mõelda, et võiks minna nii, et nad seal ülal kokku ei saa – tema on ristitud, aga mees mitte ... Ja mees taipas – palus naisel kutsuda vaimuliku. Mõned nädalad hiljem ta läks. Palusime ta Jumala kätesse – selle Jumala kätesse, kes on tõotanud kord ristimiskäsku andes oma järgijatele: Vaata, ma olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.

August Gailit, eesti pagulaskirjanik, on kirjutanud: Karmid olukorrad võivad riisuda meilt kõik: kodu, sõbrad, omaksed ja isegi meie esivanemate hauad, kuid leidub siiski midagi, mille järele ei ulatu sirutama julma anastaja käsi. Sisemised aarded, vaimsed varandused, hinge rikkused jäävad püsima. Neid ei saa röövida, okupeerida ega hävitada. Kõik kaotused muutuvad mõttetuks, kui Jumal meile lausub: „Poeg, sina oled ikka minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu päralt.“

Valvata, oodata, uskudes et Ta tuleb ja kutsub valvajad lauda ja algab pidu, lõputu pidu taevariigis, Taevase Kuninga riigis. Kas meid kutsutakse, palutakse lauda? Küllap kutsutakse, kui Kutsujat tunneme, kui oodates Temaga suhtleme, Teda oma ligimestes teenime, leiame aega, et oma hinge eest hoolt kanda.

On imeline, kui me leiame endas selle usu, kuid veel imelisem on, kui see usk meis säilib ja vaikselt kasvab lapselikuks usalduseks selle Jumala vastu, kellesse me usume, ja kui see usaldus ei kao ka siis, kui meil tuleb minna läbi raskuste, pimeduse, valu. Taevariik on ligidal, kuid meil tuleb päevast päeva valida, kas meiegi püsime selle riigi läheduses, kas harjutame ennast sellega.

Selle juurest võib nii kergesti ära libiseda. Isegi Piiblit lugedes, palvetades, kirikus jumalateenistusel olles. Mõnele piisab kellegi poolt kogemata sisse unustatud mobiiltelefoni helinast või lapse kilkest, et tähelepanu kaoks või suunduks mujale ja ilus vaikus või tänulikkus annaksid peas ja südames koha ärritunud pahameelele.

Kas me mõistame seda, mis toimub meie elus, peas ja hinges? Mida me peame väärtuslikuks, millele panustame, kuhu oleme teel?

Kord rändas üks rahvas orjusest tõotatud maale. Nad rändasid 40 aastat, kuid nendest, kes olid orjuses sündinud, sai tõotatud maale siseneda ainult kaks inimest. Me ei tea, kui kaugel oleme meie tõotatud maast, kuid üks on selge – meil on veel võimalus saada nendeks, kellele Looja meid luues, meile elu kinkides mõtles. Meil on veel võimalik pärale jõuda. Mitte uinuda enesega rahulolu ja teiste kritiseerimise magusmürgisesse unne, vaid panustades peamisesse.

Ühes ilusas jõululaulus on Peeter Singi sõnad: Armastus laulab jõuluööl, sõimest saanud on kannel. Armastus laulab valgeks öö, kaovad sünged loorid. Midagi sünnib südames: rahu loob sinna kodu. Advendiaeg on paastu- ja meeleparanduse aeg, suhete tervendamise, kordaseadmise aeg, et meie südametest võiks saada kaunilt helisev kannel, et meie elust võiks saada armastuse helisev, tervendav laul.

Lõpetan meie koguduse liikme Maret Kaiki luuletusega:

Valgusse vaibuksin, plekita puhtusse,

kuid veel ma ei tohi.

Mõni sõna on seada, mõni mõõt täita heaga,

mõni lapselaps näha, mõni õunakook teha

ja panna sellesse nii palju armastust,

et viimaks ometi kataks see kinni

ka minu pattude hulga.