Jutlused ja mõtisklused

 

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all. Kõik on Ta omal ajal hästi teinud; Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Jeesus ütleb: „Pange tähele taeva linde …“ (Koguja 3:1 ja 11 ja Mt 6:26 a)

Poeet Bob Dylan, kellele määrati sellel aastal Nobeli kirjanduspreemia, on kirjutanud:

 Vanaema ütles: „Mine, poiss,

kuhu süda sind juhatab.

Küll siis näed, et kõik lõpeb hästi.

Pea meeles, et kogu kuld ei hiilga.

Ära jäta seda, mida kalliks pead.“

Ka meile tänaseks antud pühapäeva teema kõneleb minemisest: surmast ellu minemisest. Tavaliselt me mõtleme ikka vastupidi, et kui tahes heale elule järgneb vältimatult varem või hiljem surm. Kas see on mõttelapsus või ehk hoopis võti uuele ja tervele elunägemisele?

Tark Koguja teab, et igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all. Kuid kuidas taibata, mida peaksime tegema, millest loobuma, mida piirama? Vahel tundub, et inimene võib nendes asjades olla loomadest ja lindudest rumalam. Need, kes on näinud, kuidas paljud linnud siit äralennuks sügiseti suurtesse parvedesse kogunevad ja teele asuvad, on saanud ehk imestada. Ligi pool tuhat suurt lindu lendavad ühes parves nagu pool tuhat risti taevalaotuses, vahetavad parves kohti ja siis hakkavad laskuma. Miks just sinna ja just siis? Kes seda teab. Tagumised linnud hakkavad laskuma veidi varem kui esimesed, aga esimesed ei lenda eest ära, koos puudutatakse maad. Nii kirjutas mulle oma linnuvaatlusest üks meie koguduse liige ja lisas: „Niimoodi kannavadki need linnud vastutust oma liigi ja populatsiooni ees, järgides reegleid, mis on teinud neid edukaks – andnud neile liigina kestvuse.“

Aga meie – inimesed? Kas meie teame, millal on millekski õige aeg? Kui palju teha tööd, millal lõpetada, puhata, millal suhelda lähedaste ja sõpradega, millal kuulata vaikuses Jumala häält, millal tulla pühakotta, et olla koos teisega, kes midagi taipavad vajadusest kord lendu tõusta, jätta kõik see, mis siin, lennata ära sinna, kus pole surma, vaeva, valu, kurbust? Kas taipame, millal me peaksime kindlalt käima maa peal ja millal ja kui palju peaksime oma hingel, mõtetel, palvetel laskma lendu tõusta, lennata kõrgustes? Paljud aina kavatsevad elama hakata, lubavad kunagi ka oma hinge eest hoolt kandma hakata. Hetkel ei pidavat nendel selle jaoks olema aega. Nii nad tõepoolest arvavad. Koguja teab, et meie Looja on omal ajal kõik hästi teinud, kui Ta pani inimese südamesse ka igaviku.

Linnud, kes ei suudaks siinset talve üle elada, kogunevad sügisel parvedesse ja lähevad teele. Kui keegi neist arvaks, et tema saab ka ilma äralendamata hakkama ja temale see parvekogunemine ja kooslendamine ei istu, et tema lendab kunagi hiljem, siis kui on aega, siis on üpris kindel, et kevadet see lind ei näe.

Aga meie? Meie vist tahame näha kevadet ja äkki igatseme isegi igavikku. Jumal on igaviku meie südamesse asetanud ja selle igaviku lõpmata tee heliseb meie südametes, tuletab meile aeg-ajalt meelde seda, et me ei saa siia jääda ja et midagi imelist võib veel olla ees, kui oleme targad nagu rändlinnud, kui taipame, millal on millekski õige aeg, kui õpime lendama ega tõrgu mõtte vastu, et siin ei ole meil jäädavat aset, siia me jääda ei saa.

Jeesus soovitab meil tähelepanelikult vaadata taeva linde ja seda, kuidas Jumal nende eest hoolt kannab. Ta kannab ka meie eest hoolt, Ta tahaks ka meid juhatada, anda meile märku, hoiatada ohtude eest, juhatada teele, mis viib ellu. Palugem Temalt tarkust taibata, kuulata Tema juhatust.

Meil on aega veel – nii võib meile tunduda, kuid tark küsib: milleks? Äkki leiame ühe vastuse sufi müstilise luuletaja Rumi sõnades:

 

Palu Jumalalt armastust, mitte elu. Hingetoitu ja mitte leiba.

Loodud olendite maailm on puhas läbipaistev veepind,

millelt peegeldub Jumala nägu.

Teadmus, halastus, õiglus peegelduvad

sel otsekui taevatähed.

Möödub inimpõlvi, aga kuu on ikka seesama.

Muutuvad ajad ja inimesed, mitte tarkuse, õigluse olemus.

Kaunid on need, kelles peegeldub Jumala ilu –

ja kes armastab ilu, armastab Jumalat.

Kg 3:11: „Ta on kõik hästi teinud ... ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ Inimene ei saa osa kõigist Jumala tegudest, kuid ometi peaks ta püüdma võtta igast ajahetkest selle, millest Jumal tal kindlal ajal osa laseb saada! Keset „tühisuste tühisust“ on tegusemas Jumala loov käsi – mis annab inimesele seda, mis on hea just sellel antud ajal!

Keset maailma ebaõiglust leiab Koguja Jumala õigluse, keset maailma halastamatust leiab ta Jumala hoolitsuse inimese eest, vastukaaluks kurjuse võimutsemisele leiab Koguja Jumala poolt seatud piirid. Läbi sellise taipamise Jumala tegevusest maailmas, hoolimata kõigest ta ümber toimuvast, võib inimene õppida kasutama õigel viisil ja õigeks otstarbeks kõike talle kingitut ja õppida rõõmu tundma kõigest, õigel ajal sündivast heast siin ilmas.

Saatsin üleeile teele Eesti muusika suurkuju Valter Ojakääru. Lähedased meenutasid: „Valter ütles kuu aega enne oma lahkumist meile sageli, et ühel päeval ma lehvitan teile ja läinud ma olengi. Ja ma tahan juba ükskord ära minna, kõik on tehtud ja rohkemgi veel ...“

Alustasin matusetalitust lõiguga lahkunu luuletusest „Õhtu rannal“:

Sa unustad end ja pilvede lend

kisub kaasa su pilgu, kui loodest on saabumas öö.

Videvik vajunud veele, kaasas varjusid, vaikust ja und. Sirelid puistavad teele õisi kui lõhnavat lund.

Õhtu rannal ja südames rõõm, et päikeselõõm

homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee …“

Need noore ja armunud mehe kord kirjutatud read hakkasid enam kui pool sajandit hiljem, tema matusepäeval kõlama kummaliselt kaunilt ja küllap täiesti teisiti kui varem, ning ma loodan, et prohvetlikult:

„Sa unustad end ja pilvede lend

kisub kaasa su pilgu, kui loodest on saabumas öö.

Videvik vajunud veele, kaasas varjusid, vaikust ja und. Sirelid puistavad teele õisi kui lõhnavat lund.

Õhtu rannal ja südames rõõm, et päikeselõõm

homme jälle meid ootab, üle sinise taeva ja vee …“

Taevasse vaataja südames võib ka eluõhtul olla rõõmu, sest üle sinise taeva ja vee ootab meid pärast pimedat ööd homse – igavese homse – valgus.

Kuid et see nii võiks kord olla, tuleks meil õppida oma hinge eest hoolt kandma, suhtlema Temaga, kes võib kinkida igaviku, Temaga, kes on meiegi südamesse asetanud igaviku.

Inimloomuses on peidus väga palju varjul olevaid igavikumärke. Ka siis, kui need vahel on kaetud kurjuse või kiuslikkuse pitseriga. Sageli on just igavik ja surm need pöördelised hetked, kus hoolivus kaasinimesest, vahel lausa armastus, ühel hetkel võib välja paistma hakata. Mõelgem kas või A. H. Tammsaare „Tõele ja õigusele“, kus naabri-Krõõda äkiline surm katkestas Pearu vihavaenu naabriga. Oru talu peremees parandas ja silus isiklikult tee, mida ta naabri kiusamise pärast varem oli vaid lõhkunud – nüüd nägi ta suurt vaeva selleks, et vankri peal kirstus lamav Krõõt ei rapuks surnuaeda sõites. Kuigi me tänapäeval sõidame selliseid teid autoga, on kindlasti meiegi eludes palju selliseid kogemusi, kus me äkki näeme kaasinimest uute ja armsamate silmadega.

Aga täna, siin ja praegu, on meil põhjust tänada Jumalat selle elu eest, mille Tema on meile kinkinud siin, tänada Tema imelise loomingu eest: iga suve ja sügise, talve ja kevade eest – kõige hea eest, ilusa eest, mida oleme kogenud. Meil on ehk mõistlik paluda Temalt andestust, kui me pole tahtnud taibata, milleks on Tema meile kinkinud elu, aastad, ajad siin, kui oleme teinud valesid asju, tahtmata taibata, et meile antud aeg saab kord otsa. Paluda andestust aja eest, mille jätsime andmata oma lähedastele ja Jumalale. Meil on mõistlik paluda, et Tema aitaks meil parandada seda, mida veel saab parandada, ja annaks meile tarkust taibata, milleks Ta on meile andmas veel aega. Et Ta muudaks meie hinged ja silmad puhasteks läbipaistvateks veepindadeks, millelt peegeldub Tema nägu ja teadmus, halastus, õiglus ja armastus.

Igale asjale on määratud aeg – ka sellele jutlusele. Lõpetan Ernst Enno sõnadega:

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn –

veel kuskil on otsata hää …

Las olla kõik kallas ja kauguse rand –

ööl tuhat on paitavat kätt.

Käi tasa ja laula nii üksinda teel,

et vabaneks kõigest kord kütkenud meel –

ööl tuhat on aitavat kätt…

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;

las magada udu ja ilm –

üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl – las särada õnnelik silm.