Jutlused ja mõtisklused

Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles: „Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu! Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures. Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: „Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu! Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha. Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse: aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.“ Aamen. (Jer 18:1–10)

Mitu Pokemoni oled sina juba leidnud? Kui sa ei tea, mis need Pokemonid on, siis on sinuga veel hästi. Neid, kes on täna valmis koos maailma miljonitega, nägu nutitelefonis, otsima olematuid karvaseid olendeid, on lihtne homme juhtida koos miljonite kuvarikummardajatega kuristiku servale. Maailm on muutumas ohtlikult halliks.

Kord vaatasime ühe targa ja lihtsa vana arhitektuuri asjatundjaga Toompealt alla vanalinna katustele ja äkki ta ütles, et kunagi oli see pilt palju rikkalikum. Mitte ükski katusekivi ei olnud täpselt samasugune kui teine. Igal erinev toon. Nüüd on nad nagu koopiamasinas tehtud. Igavalt ühtlane punane.

Looja on kaotamas lootust. Seda maailma luues olid Tal ilusad plaanid. Looja oli loonud inimesed loojateks. Igaühe unikaalseks, eriliseks. Nagu potissepp, kelle käte vahel võtab savi imelisi kujusid. See ei ole kaasaegne tehas, mis laseb välja täpipealt ühesugust. See on looming. Ja Looja varustab oma loomingut kõige vajalikuga. Ühele midagi rohkem, midagi muud vähem, kuid üheskoos ja üksteist täiendades suudavad nad luua ilusat, muuta seda maailma hämmastavalt imeliseks paigaks. Kui vaid igaüks neist taipab, milline on teda luues olnud Looja tahe. Kui nad ei loobu loomast. Kui nad ei hakka kokku kuhjama kõike seda, mida nad minnes siit kaasa võtta ei saa. Kui nad ei hakka ahnitsema, endast erinevaid halvustama. Kui nad ei hävita endas ja enda ümbert kõike ilusat.

See oli kord, ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, kui Jumal saatis oma prohveti potissepa tööd vaatama, selleks et prohvet taipaks midagi Jumala ja tema rahva suhtest. Prohvet läheb ja näeb meistrit, kes võtab head materjali – ilusat savi –, paneb kedra pöörlema ja hakkab oma käte vahel kujundama midagi väga vajalikku. Ta annab kedrale sisse ilusa hoo ja hoiab seda pidevas liikumises. Savi on pöörlemas meistri käte vahel. Käed liiguvad sinna, kuhu meistri head mõtted neid suunavad. Savikamakas võtab järjest enam tarviliku anuma kuju. Meister teeb sellesse tühimiku, millesse saab asetada kord kõike vajalikku. Kuid siis juhtub midagi. Midagi, mida ei anna enam parandada. Looja võtab käed oma loomingu küljest, peatab pöörleva kedra. Vaatab kurbusega oma riknenud loomingut. Vajutab selle taas savikamakaks ja alustab uue loomist.

Mis juhtus? Miks läks nii? Üks on selge – loojal on õigus teha oma loominguga seda, mida ta paremaks peab.

Miks mõned rahvad ja riigid kaovad? Miks suudab mõni manipulaator juhtida tuhandeid, kes täidavad nagu mõtlemisvõimetud marionetid tema hullumeelseid käske: küüditavad, hävitavad, alandavad?

Martin Luther on kord kuradi kohta öelnud kummalise iseloomustuse: kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Mõtelge kasvõi Iiobi loole, sellele, kuidas Jumal lubab kuradil vaga Iiobit kannatuste läbi proovile panna. Ta lubab, öeldes saatanale: „Vaata, ta on sinu käes,“ kuid lisab: „jäta aga tema hing rahule!“

Jumalal ei ole oma loomingust savi, kuid tema looming on nagu savi Tema kätes ja ka kannatused ja valu võivad olla nagu savitüki pöörlemine kedral ja savitükilt mittevajaliku eemaldamine. See kõik võib tunduda ebameeldiv, vahel ka valus ja ehk isegi ülekohtune, kuid see, kes usaldab oma Loojat ja tahab püsida Tema tahtes, elab kõik selle üle ja muutub aina enam ja enam selliseks, milliseks on Jumal ta mõelnud.

Kui me täna, Tallinna 30. rahvusvahelise orelifestivali avateenistusel mõtleme neile, kes on selle festivaliga kord nõukogude ajal alustanud, ja neile, kes on läbi aastakümnete neid aidanud korraldada, ning neile, kes on nendel festivalidel mänginud, laulnud, õpetanud ja õppinud, ning nendele tuhandetele tundidele, mida kõik need inimesed on oma elust andnud selleks, et kõik see, mis on nendel festivalidel kõlanud, võiks kuulajaid puudutada, siis on seegi nagu savina meistri käte vahel olemine. Selles on ka valu ja vaeva, pisaraid ja kurbust, kuid kõik selle nimel, et osaleda parimaga Looja loomistöös. Jumal on andnud häid mõtteid, imelisi ande, kuid inimesed on neile antud andidega neid mõtteid teoks teinud. Küllap on mõnel hetkel, kui on kogetud tagasilööke, mittemõistmist, tehtud suuri kontserte väga vähestele huvitatutele, selle festivali korraldajad ja mõned muusikud mõelnud murelikke mõtteid ja soovinud käega lüüa, kuid kusagilt on taas tulnud tahe jätkata, veel vaeva näha, kinkida parimat.

Jumal ütleb prohvetile, et Temagi võib oma meelt muuta. Seal, kus Ta on otsustanud oma rahvale käega lüüa, sest need on sõgedad, kangekaelsed, isekad, kurjad ja uskmatud, saab Ta äkki hoopis teistsugused mõtted, sest see rahvas on taibanud, et Ta on jõudnud kuristiku servale. Ta ei astu üle selle serva nagu noor, kes pisikest karvast Pokemoni otsides astus auto ette ja teine läbi teise korruse akna. Ta peatub ja pöördub oma kurjusest, otsib Jumala halastust ja armu. Ja Jumal muudab meelt. Ta ei jäta seda rahvast vägivaldsete meelevalda, ei anna teda kurjade kätte. Kuid Jumal hoiatab, et iga rahva hea põli võib otsa saada, kui inimesed hakkavad arvama, et kõik hea on midagi iseenesestmõistetavat. Pidevalt lubatu ja lubamatu piire nihutav rahvas, kes jätab oma pühakojad maha ja loobub oma esivanemate usust, võib kaduda nii, et temast ei jää lõhnagi järele.

Igaüks meist on olnud kui ilus savi Jumala kätes. Osad meist on juba lapsena ristimises asetatud Looja käte vahele. Mõnel meist olid vanemad ja vanavanemad, kes meil on aidanud seal käte vahel püsida. Teised küll ristiti, kuid vanemad ja ristivanemad ei teinud midagi selleks, et oma lapsi ja ristilapsi õpetada püsima Jumala käte vahel, potissepa pöörleval kedral. Aga Looja ootas kannatlikult ja Ta jõudis meid kõiki ära oodata. Igaüks meist sattus Tema pöörlevale kedrale, mõni elastse ja kergelt voolitavana, mõni vähem elastsena ja meistri käte puudutus sellel pöörlemisel tegi jäigale aeg-ajalt palju valu. Üks on aga oluline – et me ei loobuks, ei otsiks kergemat, valutumat, ei läheks Tema käte vahelt otsima kõike näiliselt reaalset, kuid igaviku palge ees tühist ja kaduvat. Olen paljude orelifestivalide ajal imestanud selle üle, kui palju tunde on maailma tipporganistid enne kontserte siinsetel orelitel harjutamas. Nad on professionaalid. Nad on suurepärased nooditundjad. Nad on tuhandeid tunde väga headel orelitel mänginud. Kuid sellest ei ole neile küll. Nad tahavad anda parimat, olgu kontserdil 15 või 1500 inimest. Nad ei tee hinnaalandust.

Ka Jumal, meie Looja, ei tee hinnaalandust. Tema tahab anda parimat. Ta igatseb meist parimat. Ta teab, milleks me oleme suutelised. Ta teab ande, mis meil on. Looja teab täpselt. Tema on need meile andnud. Ja Ta teab, et kui me püsime Tema käte vahel, siis saab kõik see, milleks Ta meile on kinkinud elu, ja see, mida Ta meisse on asetanud, meist välja tulla. Ja ka siis, kui me oleme ebaõnnestunud ja Tema on lootuse kaotanud ja valmis meid maha kandma, on meil ikkagi lootust. Igal meist, meie lähedastel, meie rahval ja kogu maailmal. Need, kes on valmis Jumalat tõsiselt võtma, kes kipuvad selle potissepa käte vahele, nende haavad Ta tervendab, nende mõrad Ta sulgeb, nende elu Ta uuendab. Nende elu muutub paljusid tervendavaks muusikaks. Ja Jumal ei kustuta nende nimesid eluraamatust. Ta tunnistab nende nimesid oma Isa ees ja Isa inglite ees. Palugem Jumalalt tarkust, et me püsiksime eluteel, Looja käte vahel ja oleksime voolitavad selleks, kelleks Tema on meid mõelnud.

 

Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 31. juulil a.D. 2016.