Koguduse lood

OLULINE INFO KOGUDUSELE! 9. mail toimub Tallinna Jaani koguduse nõukogu korraline valimine. Info ja kandidaatide nimekirja leiate klikkides järgnevale lingile: Valimised 2021

JT

Aastavahetusel tegeleb läänemaailm kui üks mees suurte lubaduste andmisega ja plaanide tegemisega. Mis positsioonile peaksid kristlased selles asuma?

Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Kas ristiinimene peaks endale püstitama mingeid sihte? Kusagile kaugele silmapiiri taha panema midagi paika? Aasta lõppu? Kümne aasta lõppu? Kas see üldse on vajalik? Kas me ei peaks laskma Jumalal juhtida? Me ju palume: „Sinu tahtmine sündigu,“ mitte „minu tahtmine“ ...

Vahetevahel olen ma olnud plaanitegemiste vastu, sest olen näinud, kuidas inimene mõtleb, aga Jumal juhib ta siis hoopis teise kanti. Mul on nii mitmeid kogemusi elus olnud selliseid, kus keegi teine või ma ise olen plaaninud asju, kahelnud mingi asja võimalikkuses – aga no olgu pealegi, paneme selle siis aastaplaani sisse ... Jälle tuleb see meelde, kuidas kunagi Pirital töötegijatega koos olles meie endine kirikumees Taimo hakkas äkki rääkima ühes grupitöös seda, kuidas kirikukatus on ikka nii roostetanud ja plekiline, et äkki kunagi keegi suudaks selle ära värvida. Siis ma mõtlesin ja ütlesin vist isegi välja, et see on nii kallis töö ja et me olime sel hetkel nii hädas orelite remondiga, siseremont oli ka kohe tulemas ... Aga ühel päeval kutsus linnapea meid juhatuse esimehega enda juurde ja ütles, et tema aknast vaadates on kirik väljastpoolt nii jube, krohvi ja värvi on seintelt kukkunud, katus roostepruun, ja küsis, kui palju meil oleks raha vaja, et see korda teha. Ja kui kuulis summa suurust, käskis abilinnapeadel leida kogu välisremondi raha. Nii see läkski. Mina ei julgenud katuse värvimisestki unistada, aga Jumal juhtis asju nii, et kogu kirik sai väljast korda.

Vahel on vaja ettevaatavaid lootmisi ja unistusi, mis kuidagi ei tundu isegi mitte reaalsed olevat – sest ei ole raha, võimalusi, inimesi. Aga me ikkagi näeme, et midagi on kuhugi vaja. Miks Jumal ütleb, et mine oma kambrisse, sule uks ja su Isa, kes näeb salajasse, kuuleb sind seal? Ta ütleb seda väga selgelt ja konkreetselt. Me ütleme vastu, et Ta ju teab niigi ja mis me siis üldse lobiseme – Ta ju teab! Mis me Teda tüütame kogu aeg, Tal niigi kiire kogu aeg ... Nagu oleks Ta mingi tähtis inimene, mitte Jumal ... Aga Jumal tahab, et me sõnastaksime asjad. Jumal tahab, et me püstitaksime mingeid eesmärke. Laseme Temal asju korrigeerida. Ütleme oma plaanipidamiste, sihiseadmiste järgi palve: „Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu.“ Küll Tema korrigeerib, kui me midagi valesti kavandame. Aga Ta ei ütle meile kuskil, et ärge üldse planeerige, ärge seadke mingisuguseid sihte, ärge üldse lubage endale midagi, vaid laske lihtsalt minna – sööge-jooge, olge rõõmsad, ostke järjest suuremaid riideid ja laske kõigel minna, sest miski ei ole tähtis ... Ei ole nii! Me peame tegelema endaga, me peaksime mõtlema tuleviku peale – mitte paaniliselt ja hirmunult, vaid Jumalalt küsides, mis on minu osa siin elus, mida ma saaksin ise ära teha ja mida ma võiksin teisi paluda teha. Paljud asjad saaksid tehtud, kui me neid natuke läbi mõtleksime, natuke planeeriksime ning vahel ka koos teistega läbi mõtleksime. Ma olen näinud, kui palju annab see, kui sa kuulad ka teisi ja lased ka teistel unistada.“