Koguduse lood

Aili Paas

Jaani kirik kihab kui mesilastaru, igaühel on oma ülesanded, igaüks teeb vastavalt oma jõule ja nõule. Täna tutvustame sekretär AILI PAASI ja loo lõpus saavad sõna ka meie kirikuõpetajad, et omaltki poolt öelda Aili kohta mõned iseloomustavad sõnad.

*****
Mõnes mõttes võib öelda, et Jaani kirik algab ja lõpeb Aili Paasiga, Aili on A ja O. Iga inimene, kes kantselei uksest sisse astub, räägib kõigepealt Ailiga. Igale telefonikõnele vastab tema. Igapäevaolukordades oskab just Aili anda kõigile küsimustele vastused ja leida lahendusi. Ilma temata jääksid hätta nii õpetajad kui ka üldse terve kogudus. Kuidas see on võimalik? „Aga mul on kõik peas. Ja ma mõtlen kõike ette, ma olen mõtetes kogu aeg paar kuud eespool,“ vastab Aili enesestmõistetavusega. Kalendermärkmikku ta peaaegu ei kasutagi. Kõik toimib.

Aili jõudis Jaani kirikusse sekretäriks 21 aastat tagasi. Uskumatu, aga see oli tõesti juba 21 aasta eest! Aili oli siis verivärskelt keskkooli lõpetanud, valmistus tasapisi kunstiülikooli sisse astuma ja sattus vaid n-ö aja täiteks sellele kohale – toonase sekretäri lapsepuhkuse ajaks. Aga möödus esimene aasta, teine, kolmas ... Ja siis oli juba selge, et Aili jääbki.

Kiriku uksest sisse astunud ristimata-leeritamata tüdruk tundis, et see laokil asi tuleb endas kohe korda ajada: paari kuu pärast ehk 1994. aasta sügisleeris saigi temast koguduse täieõiguslik liige. Praegu naerab ta, et nüüd on teda võrreldud omaaegse legendaarse proua Miralda Golubevaga, kes oli Jaani kiriku väärikaks kantseleiametnikuks 16 aasta vanusest kuni vanaduspensionini.

Kuid algusajad ei olnud sugugi mitte lihtsad üle elada. Koguduseelu toimimise peale oluliselt järele mõtlemata sattus Aili tööle just sel ajal, kui juhtus parvlaev Estonia õnnetus. Hirmsad emotsioonid ujutasid ka Jaani kiriku kantselei üle. „Inimesed tulid järgemööda siia ja paar nädalat oli kantselei meil kogu aeg rahvast täis, käidi tõesti nutmas ja rääkimas. Mul endal läks Estoniaga ka kolm sugulast ... Siis kippus küll pisar kogu aeg silma tulema,“ meenutab Aili nüüd seda aega.

Ega matuseidki polnud esialgu kuigi kerge oma igapäevatöö osaks pidada. Kuid nüüd märgib Aili lakooniliselt: „Aga tead, sellega harjud. Nüüd võtad nagu tavalist asja.“ Aastatega on lisandunud oskust end hoida. Küsimusele, kuidas ta äärmuslikes olukordades ja emotsioonides olevate inimestega hakkama saab, vastab Aili: „Ega ma väga ligi ei lase. Kui inimesel on mingi mure, siis ma üritan ikka õpetajale suunata. Sest tema on see, kes peab need asjad ära kuulama.“

Psühholoogiks olekuks polekski aega, Aili tööülesanded on aasta-aastalt suurenenud. Kui omal ajal oli tema peal üksnes kantseleitöö ja peamiselt tuli maadelda trükimasina üliraskete klahvidega, mille allasurumiseks pidi kasutama kahe näpu jõudu, siis nüüd on ka kõikvõimalikud muud tööd jäänud Aili kanda: arhiivi korrashoid, kontserdikorraldajatega asjaajamine, kogu kiriku dokumentatsioon, kantsliklade, kodulehele minevad teated, igakuise infolehe koostamine jne, jne.

Peale töö iseloomu on aastatega kirikus muidugi palju muudki muutunud. Aili ajal on olnud kaks kiriku välisremonti ja üks suur siseremont, mille käigus kogudus käis Niguliste kirikus teenistustel, sekretär tegi oma tööd aga kantselei ukse taga soojakus. Kuid põhilised muutused on koguduses – selle loovad ju ikkagi inimesed ja nende juhid. „Kaader on muutunud. Peale Arne (õpetaja Arne Hiob – toim.). Arne tuli täpselt üks aasta minust varem, 1. septembril 1993. Kõik teised on hilisemad,“ nendib Aili ja jääb mõtisklema, et kui ta tõepoolest peaks pensionini siia tööle jääma, siis tal tuleks vist veel vähemalt korra õpetajate vahetust näha.

Kui õpetaja Toomas Pauli tihkas Aili sinatama hakata alles pärast Toomas Pauli pensionile jäämist ja oma küsimused kirjutas ta neil aegadel endale alati igaks juhuks kõik paberile ette valmis, et midagi ei jääks õigel ajal küsimata, siis nüüd on kantseleis vabamad tuuled. „Arnet ma ka kohe ei hakanud sinatama. Aga kui Jaan tuli (õpetaja Jaan Tammsalu – toim.), siis ta esimese asjana ütles, et me võime sinatada. No alguses see oli natuke võõras ja „teie“ kippus ka ikka sekka tulema, aga nüüd on küll kogu aeg „sina“.“

Kas kantseleis nalja ka saab? Muidugi saab. Kuigi Aili muigab: „Meil on ka selliseid humoorikaid inimesi, kelle naljadest kõik alati aru ei saa. Kaasa arvatud Taimo (kirikuteener Taimo Joosti – toim.) ja mina, kes me vahel omavahel niimoodi lõõbime, et teised ei saagi asjast aru – kui satume soone peale. Me oleme üsna sarnased temaga.“

Omal ajal oli palju nalja saanud ka kirikuteenija Veera Roobiga, kes ehtsa hiidlasena ja kapteni tütrena oli osanud tõelist hiiu nalja teha. Aga Veera lõbustab oma huumorimeelega nüüd juba ammu taevaseid ja ka kirikutöölt jäi ta ära juba enne õpetaja Jaani tulekut. Nüüd on avanenud õpetaja Eve Kruus. Kui tal politseis töötamise ajal oli ikka kiire ja asjalik olek, siis nüüd juhtub ka seda, kus ta jääb kantseleis lehte lugema, Ailiga maailma asju arutama ja on „hoopis lahtisemaks läinud kui enne“, on Aili rõõmus.

Head emotsioonid ei lõpe ja tõepoolest on tunne, et Aili on kirikus oma töödega praegu alles kuskil poolel teel, pension on veel kaugel mägede taga. „Vaat sa tuled siia nagu teise koju. Sa ei pea olema alati triksis-traksis ega mõtlema täpselt, mida ütled. Vahel võid ka eksida, vahel võid ka sõnastuses natuke mööda panna, aga sellest ei juhtu midagi hirmsat. Parandad end ja töö jätkub. Praegu on nii, et kui küsimus tekib, siis selleks, et asjaga edasi minna, saad selle kohe Jaanilt või teistelt õpetajatelt ära küsida,“ on Aili praeguse elu ja oluga rahul. Sedasi on hea. Nii saab tööpäeva järel igati kerge südamega ukse sulgeda, et sõita Mähele oma ema ja isa hoida olnud väikest poega koju tooma.

*****
ÕPETAJAD AILI PAASIST

Õpetaja Jaan Tammsalu:

„Mõeldes Aili Paasile, siis tulevad pähe järgmised märksõnad: ülim korrektsus, täpsus, süsteemsus. Ma usun, et nii mõneski teises suures koguduses – mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes paikades – teevad seda tööd, mida meil Jaani koguduses teeb ja on juba aastaid teinud Aili Paas, vähemalt kaks sekretäri või abilist. See, kuidas ta suudab kõik päeva jooksul vaja minevad väga erinevad asjad tähtsuse järjekorda panna ja need ükshaaval kõik ära teha, nii et õhtuks on n-ö valge paberileht järel neist ülesannetest, mis hommikul täitsid terve lehekülje, see on hämmastav. Ääretu töövõime. Aili on inimene, kes kunagi ei küsi: „Mu tööpäev on lõppenud, kas ma pean veel tegema?“ Ta lihtsalt teeb asjad ära ja alles siis läheb.

Sel ajal, kui ma olen olnud Jaani koguduse õpetaja, on paljude töötegijate töökoormus vist kahekordistunud, sest asjade hulk, mida me teeme, on kahekordistunud: teenistuste hulk jms. Kontsertide hulk on vist isegi viiekordistunud. Kõik need lepingud, mis on vaja sõlmida, ja muud asjaajamised on Aili kanda.“

*****
Õpetaja Arne Hiob:

„Aili on tagasihoidlik ja meeldiv, heatahtlik ja lahke. Ta on vaoshoitud ja natukene isegi saksalik – igati heas mõttes. Mitte liiga emotsionaalne, mida ei tasugi olla. Nagu ka mitte masinlikult ratsionaalne ei tohiks olla. Aili suudab väga palju koordineerida. Ta on siin otsekui dispetšer. Tema teab kõiki niisuguseid asju kõige paremini, kuidas erinevad tööd, erinevad inimesed ühinevad ja toimima peavad. Ta on kantselei juhtivkuju ja selles mõttes on tema koht lausa asendamatu ja väga vajalik. Kõik asjad on klappinud. Ta on aastaid töötanud, tal on teada igasugused peensused, mida tavainimene ei saagi teada.“

*****
Õpetaja Eve Kruus:
„Kui ma peaksin kunagi oma koguduse saama või asutama mingi oma firma, siis ma tahaksin, et mul oleks sekretäriks selline inimene nagu Aili. Ma hakkan endale siis otsima teist Ailit. Absoluutselt usaldusväärne, abivalmis, diskreetne ja tagasihoidlik, samas ei ole ka mitte mingi vaikne omaette nohik. Temaga on ääretult meeldiv suhelda. Väga kohusetundlik ja täpne. Lisaks on Aili väga osavate kätega – ei pelga vajadusel kätte võtta ka kruvikeerajat, mutrivõtit või haamrit.“