Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

Õpetaja Toomas Paul tuhkapäeva hardushetkel

 

Armu meile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Me kuuleme jumalasõna Matteuse evangeeliumi kolmanda peatüki 16. salmist kuni neljanda peatüki teise salmini. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevaist ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Aamen.

Täna on tuhkapäev. Eile oli vastlapäev ja see päev on rahvakalendri tõttu igale eestlasele teada: liulaskmise, seajalgade söömise, vurritegemise ja kõige muu tõttu. Aga sõna ise, „vastlad“, tuleb saksa keelest – fastnacht, ‘paastuöö’. Sealtpeale lõppes pidutsemise aeg. Karneval väljendab sedasama: carne vale, ‘lihale hüvasti’. Lõuna-Eestis ongi olnud tarvitusel lihaheitepäeva sõna. Lihaheited ja lihavõtted.

Kui me tänapäeval katsuksime lihast loobuda ja sedasi paastuda, siis ega see eriti raske ei ole – natuke võib-olla kallimaks läheb, kui sööd punast kala. Toidulaud on praegu niisugune, et olen jõulu eel kuulnud mitmeidki perenaisi mures olevat: „Ei ole võimalik midagi erilist välja mõelda!“ Kõik on juba enne olnud, kõik on igapäevane.

Lühidalt öeldes on paastumine kolmes tähenduses:

* toidust loobumine, et ajada keha vormi enne, kui tuleb päevitushooaeg;

* Jumala südame pehmitamiseks. Seda me kohtame Piiblis. Palve ja paastumine. Ei saa öelda ainult „Armas Jumal ...“ ja siis ongi kohe kõik korras, vaid sa pead ise ka natuke vaeva nägema, et tõestada Talle, et tõsi taga. Sa pead millestki loobuma, et Ta saaks aru, kui tõsiselt sa palud midagi. See on nii üksikisiku kui ka rahva jaoks patukahetsuspäev, palvepäev. Iisraelis tähendas see ka paastuja loobumist kõigist söömisega seotud mõnudest;

* paastumine selleks, et teadvus muutuks. Indiaani noorukid saadeti metsa, kus neil ei olnudki muud kui see, mida nad sealt leidsid. See oli üsna ränk katsumine. See oli suuresti just selleks paastumine, et neist saaksid päris mehed ja naised, et ei oleks äpud ega memmekad, vaid et nad saaksid eluga korda.

See viimane ei ole võõras ka Piiblile ja nüüd ma jõuangi selle tekstini, mida ma lugesin. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevaist ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“

Evangelistid esitavad seda kahtviisi: ühelt poolt nii nagu Markus, et see on Ristija Johannes, kes seda näeb; aga Matteusel on see nii, et Jeesus näeb, kuidas Tuvi tuleb tema peale ja see Hääl ütleb talle midagi.

Teoloogid on palju mõtelnud selle üle, et mida tähendab see, kui Jeesus teab ja tunneb, et Ta on Jumala Poeg. Kuidas see tavalises elus on ja kuidas see on siis, kui Ta hakkab kuulutama ... Üks lahenduskatseid on niisugune, et Ta elab võib-olla mingi teadmisega oma äravalitusest, aga see Ta kahe loomuse ühinemine – et Ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene – sünnib ristimisel. „Ennäe, see on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.“ Selle kohta on ka teine sõnastus – „kelle ma täna sünnitasin“. Just sellele „täna sünnitamisele“ toetubki see, et sealtpeale Jeesus teab, et Ta ei ole ainult inimene.

Igal juhul vahetult sellele järgneb kõrbesse minek. 40 päeva ja 40 ööd. Ei ole ülearune korrata, et „40 ööd“ ... Kui muhamedlased paastuvad ramadaani ajal, siis nad ei söö ega joo päeval, aga öösel võib seda teha nii palju, kui jaksad.

40 päeva ja ööd olla söömata ... Kas see joomata üldse on mõeldav, seda ei räägita. Organism ei ole võimeline seda pidama, siis ta ei oleks enam päris inimene. Aga söömata olla nii kaua ... Kuskil piiri peal see ilmselt siis on. See 40 päeva ja 40 ööd on see aeg, mis on vajalik Jeesusel, et Temast saaks selle ülesande täitja, kellena Ta astub sealtpeale rahva hulgas välja, kellena Ta tegutseb.

Jeesuse eneseteadvus on liiga püha, seda ei tohi hakata ette kujutama, aga päriselt sellest mööda ei saa. Kui ettevaatlikult öelda, siis saame seda teha küll. Need kolm kiusatust, mis Ta ette tulevad, ei ole juhuslikud. Need ei ole tavalise inimese omad, vaid need on Messia kiusatused. Muuda kivid leibadeks! Toida kogu rahvas ja siis Sa oled kuningas! Kukuta ennast nii, et haiget ei saa, ole haavamatu! Mida veel on vaja ... Või lihtsalt kummarda võimu ees, et seda maast üles võtta ja et siis on see su päralt – aga tegelikult oled siis ise võimu päralt. Need ei ole tavalise inimese, vaid just ja ainult Jeesuse kiusatused. Kirikuisad väga rõhutavad, et need kiusatused saavad Talle osaks alles pärast paastu. See tähendab, et paastumine ei olnud Teda ega Tema vaimu teinud nõrgemaks, vaid vastupidi – nüüd oli otsekui kõik see, mis on inimlik, ja see, mis ei saa olla Jumala Poja osa, ära põletatud, nõnda et Ta võib minna sealt. Me võime näha, kuidas isegi Jumala käes, Jumala juures on ajal oma tähendus. Kui on inimestega tegemist, siis see ongi nii, et me vajame aega, et midagi muutuks. Me ei saa matkida, sest meie ülesanne ega kutse ei olegi samasugune, aga me saame täna oma pilgu tõsta tänulikult oma Issanda poole, tänada Teda selle eest, et Ta on võimatu koorma kandnud. Nii nagu kirjas heebrealastele öeldakse – olnud kiusatud kui meie, jah, ROHKEM kui meie, ja ometigi jäänud patuta.

 

PALVETAGEM: Issand Jeesus, Sina Jumala Poeg, me täname, et Sa oled tulnud meid lunastama, et Sa oled võtnud meie koorma enese peale, meie patukoorma ära kandnud ja meiegi võime kord näha, et Taevas on meile lahti ja võtab meid vastu. Anna, et see hetk võiks kord saabuda. Aamen.

 

*****

(Räägitud 1. märtsil 2017. aastal Jaani kirikus.)

Kalender

E T K N R L P
1
3
4
7
8
10
11
14
17
18
21
24
25
31