Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

KUIDAS ÕPPIDA KAHETSEMA?

 

 

Väga paljud meist on üles kasvanud uljaspäise õpetuse saatel, et „Ära kahetse tehtud tegusid, vaid tee uusi ja hullemaid!“. Kirikus see aga mitte kuidagi kohe ei kehti.

 

Kahetsemise vajalikkusest räägib õpetaja Jaan Tammsalu:

„Ütelda, et „mina ei kahetse küll mitte midagi“, on üks ääretult hale seisukoht. Ma kordan taas seda väidet, et see, mille eest me ei ole olnud tänulikud, seda meil polegi olnud. Kui me aga ei oska kahetseda, siis ma arvan, et ühel hetkel me jookseme kinni – nii kinni, et me ei saa enam edasi. Andeks palumisest loobumine, pidev enese õigustamine viib vaimsesse pankrotti. See võib viia olukorda, kus mu palvetele enam ei vastata. See võib viia olukorrani, kus ma tunnen, et taevas on mu kohal kinni. See võib viia kõrkuseni, mis on üks kohutavamaid patu tagajärgi, ja see võib viia selleni, et sa ei tunne enam siiraid tundeid. Sa oled ränikivist.

Kahetsemine hoiab inimest tundlikuna. Sellise inimese elu, kes suudab, oskab kahetseda, on tunduvalt värvide ja maitsete rohkem kui inimesel, kes on oma õiguses nii kinni, et ta on nagu krampis kukkuja – teatavasti krampis kukkuja saab väga palju haiget. Ja ma kordan – kord saavad niisugused inimesed väga palju haiget, lõpmatuseni haiget.

Pühakiri kõneleb kahetsemisest kui millestki lõpmata hädavajalikust, meeleparandusest kui millestki ülivajalikust. Kui meeled on parandamata, siis meeled on rikkis, katki. Rikkis, katkise meelega sa ei näe õigesti, ei taju õigesti.

 

Kuidas õppida kahetsema?

Selleks peab aega võtma. Aega endasse vaatamiseks, aega Jumala peale mõtlemiseks. Vaatad enda peale, vaatad Jumala peale. Mõtled enda tegudest ja loed pühakirjast Tema tegudest. Mõtiskled nende asjade üle ja äkki sa taipad, kui palju sul on sellist, mida sul oleks põhjust kahetseda. Kui paljud asjad tuleks korda seada.

Ma hiljaaegu lugesin ühe tütre kirja. Ta kirjutas mulle, et ta on tohutult õnnelik, et ta isa mõned aastad enne oma surma palus tema käest mõned asjad andeks. Ta ütles, et tal on nii hea meel, et asjad said korda, et omavaheline suhe sai paika ja ta ei pea olema matusepäeval kui inimene, kes on hiljaks jäänud ... või ta ei pea saatma inimest, kes on tema suhtes hiljaks jäänud. Kui me oma suhteid kaasinimestega korda ei sea, siis need asjad jäävad hiljem väga palju vaevama – ühel hetkel on need inimesed läinud ja mida me siis teeme?!

Suhe Jumalaga ja suhe inimestega on ühe mündi kaks poolt. Mõlemad asjad tuleks korda seada. Küllap see kahetsus tuleb, kui me võtame aega, et nende asjade peale mõtelda. Kui me võtame lihtsalt nii, et „ei, mul küll ei tule midagi ja vaata kui hullud need teised on, palju hullemad kui mina ...“, siis ära vaata teiste peale, sina ise seisad kord Jumala kohtujärje ees. Sina pead oma süütundega siin ringi käima ja hakkama saama. Või siis teisi kirudes end kuidagi õigemana tundma. See pole minu meelest elu. See on ääretult närune elu, kus püütakse pidevalt teiste eksimuste peale mõelda ja teiste pesus sorida ning jäetakse oma asjad tegemata, oma kahetsused kahetsemata, oma andekspalumised palumata.

 

Kui ma ei kahetse patukahetsuspalve ütlemise ajal südamest, kas mul siis pole armulauale asja?

Me oleme vaimulikena mõtelnud siin Jaani kirikus, et mida me peaksime veel tegema. Siin võib juhtuda ka see, et kui on üks ja seesama tekst, mis jookseb pühapäevast pühapäeva – „Mina, vaene patune inimene, tunnistan ...“, võib ühel hetkel minna autopiloot peale. Loed selle ära, aga vahepeal mõtled, kas pliit jäi kodus lahti ... Sa lihtsalt loed sõnu ega süvene.

Teisest küljest võib juhtuda see, et ütled küll, paned sellesse isegi mingi emotsiooni sisse, aga tegelikult ei tule õieti midagi meelde ja patukahetsuspalve ajal on tühi või neutraalne tunne sees.

Kas võib tulla armulauale? Loomulikult võib tulla. On inimesi, kes on öelnud, et selle hetkel, kui oli patukahetsuspalve, neil ei tulnudki mitte midagi, aga siis, kui armulaualeib jõudis huulteni, siis tuli pahinal, isegi pisarateni kõik see välja. See võib tulla ka tagantjärele, tajudes, et Ta ka sinusuguse eest on ikkagi ennast andnud. Ta ei ütle sulle, et „kuna sa ei täitnud teatud kriteeriume, ei olnud kolme milliliitrit pisaraid, ei olnud kolme nuukset või midagi taolist ...“. Inimesed kahetsevad ääretult erinevalt: on neid, kes kahetsevad enne seda, kui nad on andeks saanud, ja on inimesi, kellel kahetsus vallandub pärast seda, kui nad on kuulnud, et neile on andeks antud, kuigi nad ei ole suutnud midagi tajuda enda sees.

Me oleme siin palju rääkinud sellest ja oleme enam-vähem saanud selle mõnedel pühapäevadel käima – see on vaikusehetk. Vaikusehetk enne, kui me palvet hakkame tegema. Et inimestel jääks üks hetk aega mõtelda oma patu, eksimuse peale. Mõtelda, mis on see, mis teda kurvaks teeb, enne kui me pihikõne ette loeme. Mulle on mitmed inimesed öelnud, et see vaikusehetk on NIIVÕRD vajalik nende jaoks. Luterlik jumalateenistus on niivõrd täis sõna ja laulu ja muusikat ning vaikust on nii vähe, et see 30 sekundit on kui palsam hingele. Eks me harjutame. Vaikuses olemine on ääretult keeruline asi, suure hulga inimestega on vaikuses olla ääretult keeruline, seda peab õppima. Ja eks me siin õpimegi vaikselt.

 

Mida teha siis, kui tead küll, et oled midagi valesti teinud, aga kahetseda seda ei suuda?

Kui sa tead, mis on see, mis on su kitsaskoht, mida sa peaksid praegu kahetsema – kas siis sellel vaikusehetkel või pärast –, ja tuleb selline kangus sisse, et no ei kahetse, oled hoopis nagu väike laps, paned käed selja taha, hambad risti ja vaatad emale altkulmu otsa ega ütle midagi, et sa oled midagi valesti teinud ... Siis jah, ütleme nii, et me saame armulauale minnes, seda teed läbides paluda, et Jumal oleks meile, kangetele inimestele, armuline. Et ta aitaks meil muutuda natukene pehmemaks, et me ei oleks sellised kanged jurakad. Martin Luther ütleb küll, et kui sina oled kange ja meelt ei taha parandada, siis ära sina tule, aga mul on tunne, et vahetevahel me vajame ka kangetena väga-väga seda Jumala armu, mis võib meid üles sulatada, ja taas tulen selle juurde, et vahel võib see kahetsus tulla pärast seda, kui Jumal vaatamata su kangusele on ennast sulle ulatanud.“

 

****

 

(Fotol: Anu Raua vaip „Issaristike“, mis asub Jaani kirikus altarist paremat kätt.)

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30