Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

Heino Kivihall 75: näitus „Hümnid ja palved"

2016. aasta 27. oktoobril avati Jaani kiriku lõunasaalis kalligraaf Heino Kivihalli juubelinäitus „Hümnid ja palved“. Näituse kuraator Erkki Juhandi on väljapanekut kirjeldanud nii: „Eksponeeritud on tähtsamad palvetekstid ja algkiriklikud hümnid – seda nii eesti kui ka ladina keeles. Lisaks on näitusel väljas miniatuurid, mis puudutavad sügavalt inimolemust.“ „Hümnid ja palved“ on lõunasaalis kolmekuningapäevani.

Näituse avamisel pidasid kõnet õpetaja Jaan Tammsalu, näituse kuraator Erkki Juhandi ja lõunasaali näituste korraldamisega pikka aega seotud olnud Eeva-Aet Jänes. Viimaks sai sõna kunstnik ise ja kui avamise pidulik osa oli lõppenud, andis ta meile ka lühiintervjuu. Avaldame siinkohal mõlemad sõnavõtud.

*****

Kalligraaf Heino Kivihalli tänukõne näituse „Hümnid ja palved“ avamisel:

„Siin on nüüd lausutud igasuguseid kiidusõnu minule ja minu oskustele, aga tegelikult on minu maailm ääretult lihtne: mitte mind ei ole mõtet tänada, vaid seda, kes minu kätt juhib. Suhtumise poolest ütleks vast ka seda, et mul on absoluutne usaldus Absoluudi vastu. Kui ma noorem olin, siis mul ei olnud mingeid illusioone inimeste suhtes, aga nüüd ma ütleks, et mul on absoluutne usaldus Absoluudi vastu ja suur kaastunne nende vastu, kes arvavad, et elu eesmärk on mammona enda kõhu alla kraapimises.

Kui nii võtta, siis kõik see siin on väga alandlik töö. Mõnda tööd tehes ma olen ise imestanud, et mida ma teen. Siis ma olen aru saanud, et ega mina ei teegi, vaid minu kaudu tehakse seda tööd. Nii et kui te seda näitust vaatate, siis lähtuge sellest vaatepunktist.

See on alandlikkuse väljendus. Nende tööde tegemisel olen ma lähtunud sellest, et nii väärika asja puhul tuleb kasutada kõige paremaid raamatukunsti ja kalligraafia traditsioone. See tähendab, et kasutada tuleb väärikaid materjale ja ajaloolisi tehnikaid pluss käsitsi kuldamist ehtsa kullaga, mitte kassikullaga, mida oleks ka võimalik kasutada – kusjuures kassikuld läigiks palju rohkem kui päris kuld. Nii et kes mõistab, see saab aru. Kes ei mõista, see käib läbi ja läheb rõõmsalt oma teed. Soovin teile süvenemist ja tänan teid tähelepanu eest. Loodan, et rahvas, kes kirikusse tuleb, astub ka siinsest kohast – ma ütleks, et kõrvalkabelist – läbi.

Ma tänan teid.“

*****

Heino Kivihalli lühiintervjuu Jaani koguduse inimeste jaoks:

 

Miks siin on just need palved?

Need on väga isiklikud. Ütleme nii, et need on põhipalved, põhipsalmid, millele inimene võib toetuda oma hingehädas või siis ka suures rõõmus, mis tal on.

Mis tunded Teid ennast valdasid nende tööde tegemise ajal? Kas need on paberile jõudnud pessimistlikumas meeleolus või on need just ülistuslaul, hümn?

Nii ühte kui teist. Nagu ma ütlesin, siis väga paljud tööd on sügavalt isiklikud. Need on isiklike läbielamiste põhjal sündinud. See tähendab seda, et kui inimesel on probleem, siis ta otsib sellest väljapääsu. Kunstnikul on kõige lihtsam väljapääs see, kui ta vormistab selle visuaalselt ja teised saavad ka sellest osa. Aga tema ise saab oma hingevaevast niiviisi lahti.

Küllap on kirjakunst üsna paljudele võõras valdkond. Kas siinseid töid saaks natuke lahti seletada ja anda siia juurde justkui väikest kirjakunsti ABC-d? Kui inimene tuleb näitusele, siis mida ta võiks siin tähele panna?

Antud juhul on vaataja probleem see, et ma olen kasutanud ajaloolisi tekste, ladinakeelseid tekste. Järelikult on tal vaja tõlget. Tõlked ongi seal tööde all hästi loetavas kirjas. Siit võib järelduse teha, et kalligraafia diapasoon on nii lai – hästi loetavast, selgesti kirjutatud kirjast kuni absoluutse abstraktsioonini, kus loetavus ei ole enam üldse tähtis. Mina olen läbi käinud terve selle diapasooni. Algusest lõpuni. Mul on nii selliseid töid, kust ei saa mitte midagi lugeda, kui ka selliseid töid, mis toetuvad klassikalistele tekstidele. On ka selliseid, mis lihtsalt viitavad – et inimene saaks asjale pihta.

Värvidest ... Kuldsest siin oli juba juttu. Aga punane ja must on klassikalised kalligraafia värvid olnud juba viis tuhat aastat. Vanast Egiptusest alates. Need kaks värvi olid põhivärvid. Need on ka reklaamvärvid, mis äratavad kõige rohkem tähelepanu. Siinse näituse tööd lähtuvad klassikalisest manuaalsest raamatukunsti traditsioonist. Seal oli punasel väga oluline roll, sest tavaliselt pidulik initsiaal kasutas palju punast värvi ja ka esimene avarida oli tavaliselt antud punase värviga. Nii et punane on tähelepanu äratamiseks ja sissejuhatuseks ja ühtlasi on see elu värv, nii et selles mõttes on täiesti loogiline, et seda kasutatakse ka tänapäeval.

Milline selle näituse töö on Teil endal kõige südamelähedasem?

Ma ütleks nii, et tegelikult on kõik need ladinakeelsed hümnid ja palved mul peas. Need on sedavõrd südamelähedased, et teatud hetkel ma võin neid ütelda kas või oma vaimus. Aga üks asi, mis mind on liigutanud, on see õnnistava Kristuse figuur seal ukse lähedal. See on tehtud Estonial hukkunud laste mälestuseks. Selle tõttu on seal ka pisike laevuke näha, aga seda võib tõlgendada ka teistmoodi, sest laev on ju kiriku sümbol. Aga konkreetselt see töö on tehtud nahale, illustratsiooniga. Seal on surnute missa tekst ja see on laste mälestuseks.

Aga iga miniatuur nahal on mulle omamoodi armas ja Ülemlaul on iseenesest ju elu ülistus – kes viitsib, võib läbi lugeda, seal on kogu see tekst algusest lõpuni olemas. Võin öelda veel vaid niipalju, et selle töö lõpupoole läks mul mõte ekslema ja kaks kirjarida läksid vahetusse. Aga üldmõte sellest ei muutu – nii et kui keegi viitsib, võib selle veakoha üles otsida.

Manuaalse kunsti võlu ongi selles, et seal on vead. Ma olen võrrelnud masinakirjateksti ja manuaalselt tehtud kalligraafiateksti ning olen öelnud niimoodi, et kui masinakirjateksti võib võrrelda masinal kootud kudumiga, siis käsitsi tehtul on vead sees ja see annab sellele inimlikkuse ja võlu.

Kuidas Teil tuli plaan võtta kristlik teema nii põhjalikult ette, et teha kirikus näitus? Kuraator Erkki Juhandi ütles oma kõnes näituse avamise algul, et Teil on ka keskraamatukogus praegu ilukirjandusele tehtud tööde näitus üleval ...

Jah. Kirjanduse peale ma tegin tööd spetsiaalselt keskraamatukogu jaoks, kuna nendega oli kokkulepe selle näituse tegemiseks. Sinna ma valisin eesti luule klassika. Aga siin on sellised tööd, mida ma olen aastate jooksul teinud iseendale. Lõpuks on kogunenud sellest niisugune kogum, et asjakohased isikud arvasid, et seda võiks näidata – et ka teistel võiks sellest kasu olla.

Muidu on need mul kodus. Mõnda tööd ma ei ole avalikkusele üldse näidanud ja mõnda väga vähe, üks või kaks korda. Ma olen väga tänulik inimestele, kes leidsid selle suuna üles ja pakkusid välja ruumi, võimaldasid selle näituse tegemist.

 

*****

Fotol: näituse kuraator Erkki Juhandi ja kalligraaf Heino Kivihall

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30