Meenutades praost Soosaart

Praegune Jaani koguduse muusikalise töö koordinaator ja naiskoori dirigent Aivi Otsnik jagab oma mälestusi praost Albert Soosaarest.

 

Tutvumine

Esmakohtumist ma ei mäleta. See võis olla algkooli lõpuaastatel. Kuulsas Hageri palvemajas, mis on üks väheseid, mis jäi nõukogude ajal alles ja töötas, oli iga aasta septembri kolmandal pühapäeval palvemaja aastapäev ja seal käis väga-väga palju ka Tallinnast inimesi. See on alati hästi suurejooneline ja pidulik sündmus. Enne seda oli kirikus jumalateenistus, kus ma siis nägin õpetajat, ja pärast anti palvemajas temale ka lõpusõna. Selline oli põgus tutvumine tema kui õpetajaga.

Aga tema kui õppejõuga tutvusin ma 1961. aasta sügisel. Praegu on see kool Usuteaduse Instituut, aga siis see oli UKK, Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon. Praost Soosaar andis meile seal muusikaosakonnas liturgiat, nagu praegu öeldakse, aga siis me nimetasime seda õppeainet jumalateenistuse korraks. Ma olin siis väga noor, 15-aastane, täitsa laps alles.

Mõnes mõttes õnn oli see, kui ma sain teda ja ta abikaasat tõeliselt tundma. 1964. aastal vastu 1965-ndat – sellel talvel kutsus õpetaja Soosaar mind Hagerisse oma organisti Marta Torit asendama. Mängisin pühapäevadel jumalateenistusi ja kuna oli jõuluaeg, siis ka sellega seoses. Advendiaega tol ajal ei tähistatud, see tuli hiljem. Jõuluaeg algas jõululaupäevast ja kestis kolmekuningapäevani. Vanasti peeti hästi palju koduseid jõulupuid. Seal Hageri kodustel jõulupuudel osalesin ka mina ja siis ma nägin teda neil kui koguduse õpetajat.

Hageris ta oli nagu iga teine inimene. Maal olid tol ajal n-ö lugijavennad. Igas palvemajas olid vennad, neid oli rohkesti ja nad kõik soovisid alati rääkida. Vahel tegid nad väga pikalt ja vahel kordasid ühte ja sedasama – aga mõnel oli ka väga huvitavaid mõtteid, mida sai talletatud ... Vendade tunnistused olid sügavalt pietistliku kallakuga. Õpetaja Soosaar ütles tavaliselt lõpusõna, ei hakanud enam mingit pikka kõnet pidama, vaid tegi lühikokkuvõtte.

Jumalateenistused olid väga külmal ajal ja ma mäletan, et vahel isegi bussi ei käinud, pidin ükskord Kohilast Hagerisse kuus kilomeetrit läbi lume sumpama, aga noorena polnud see probleem. Pärast jumalateenistust kutsus õpetaja Soosaar mind alati oma pere lõunalauda. Siis ma nägin ka seda olukorda, mis tema pojaga oli juhtunud (poeg Enn Soosaar jäi noorena ratastooli – toim), enne ma seda ei teadnudki. Soosaare proua oli hästi-hästi südamlik ja armas inimene. Ma ütleksin lausa ülivõrdes tema kohta. Soojust ja armastust täis, nii nagu üks kirikuõpetaja proua võiks olla. See annab õpetajale ikka väga palju juurde, kui ta kaasa on armastusväärne inimene. See õhkkond, mis seal oli – mõnusalt rahulik ja kodune –, see on mu mälusopis talletunud ...

Albert Soosaar väga palju ei rääkinud. Minu jaoks oli ta väga soliidne härra, aga mitte niisugune, et ma oleksin teda kartnud – ei, seda ei olnud. Mul oli Hageris alati väga hea meel käia, kuna me saime õpetaja Soosaarega tööalaselt hea klapi, mul ei olnud hirmu tema ees oma tagasihoidliku orelimängu pärast. Ta võttis mind sellisena, nagu ma olen, tal ei olnud mingisuguseid pretensioone ega etteheiteid. See andis mulle julgust maksimaalselt, nii palju kui oskasin, jumalateenistustel mängida. Ta tõi näiteks oma organisti Marta Tori, kes oli ka tagasihoidlike mänguoskustega, aga tegi oma tööd SUURE PÜHENDUMUSEGA, mis oli õpetajale isegi olulisem.

 

Kirikumuusika

Praost Soosaar suhtus muusikasse positiivselt ja alati oli tema teenistustel olemas koraalilaul jms. Ta valis ise koraalid välja – mõnes kohas valib ju organist. Aga organistina oli mul hea, et tema liturgiat ise ei laulnud. Õpetajat saata on alati palju raskem kui ainult koguduse vastulaule. Ma siin kogu aeg kuulan, kuidas üks või teine õpetaja laulab, on erinevad helistikud, tempod jne ... Ja tookord Hageris olid oreliklahvid väga külmad, oreliviled jäid sageli hüüdma – ega ei olnud kerge mängida. Kui jalgadega ka veel pedaalidel mängida, siis tuli eriti keskenduda ... Nii et selle poolest oli kerge, kui ei pidanud õpetajat saatma. Ja siin Jaanis ta ka liturgiat ei laulnud.

Ega siis ei olnudki neid õpetajaid väga palju, kes oleksid laulnud. Lugejaid oli palju rohkem. Väga tuntud oli siin Toomkirikus õpetaja Rein Premet, kes oli laulnud meeskooris ja saanud muusikalist haridust. Tol ajal, kui mina õppisin, siis utsitas õpetajaid Emilie Karjus, hiljem oli ta proua Saag. Seda siis lisaks sellele, et ta õpetas ka rääkimist – siis ei olnud võimendust ja õpetajad pidid täishäälega rääkima. Sellest vist ilmselt tuli ka selline paatoslikkus, mis kirikuõpetajatel oli. Nüüd on see paatoslik rääkimine ära kadunud, aga siis pidi hoopis teistmoodi rääkima. Soosaarel päris paatoslikku hääletooni polnud, aga ta rääkis hästi selgelt. Kõik, mis ta rääkis, sellel sõnumil oli VÄGI. See ei olnud niimoodi, et lihtsalt räägib midagi huvitavalt. Igal lausel, mis ta ütles, oli vägi.

Aga mida ta koguduselt liturgia ajal väga soovis, oli see, et nii õpetaja lugemised kui ka koguduse vastulaulud oleksid kantud siirast osalemisest, mitte ei oleks mehaaniline mahalugemine või -laulmine. Mõelda tuleb iga sõna peale, mida kuuled või ise ütled või laulad, sh ka koraalide tekstidele. RUTIIN on märksõna, millest ta soovitas jumalateenistusel hoiduda.

Mul oli temaga üsna palju lihtsaid rääkimisi. 1967. aastal kutsusime me UI juures minu initsiatiivil kokku noortekoori. Algrakuke oli olemas, kooriproovid toimusid kodudes. Siis saime ametliku loa kirikuvalitsuselt – peapiiskop Jaan Kiivit seeniorilt –, et meil oli õigus olla EELK noortekoor. (Hiljem nimetati meid UI Õppekooriks, kuna meie seas oli palju õppivaid tulevasi pastoreid ja kirikumuusikuid.) Kooriproovid hakkasid toimuma konsistooriumi saalis. Koorijuhtideks said professor Hugo Lepnurm (UKK muusikaosakonna õppejõud) ja Toomkiriku organist, samuti UKK õppejõud Johannes Kappel. Me hakkasime laulma Usuteaduse Instituudi jumalateenistustel, mis toimusid kord kuus teisipäeviti.

Kooriproovidesse me kutsusime õpetaja Soosaare kord kuus teatud teemadel rääkima. Tema toonitas lauljatele ka olulist tõsiasja, et koorilaulu lauldes tuleks mõtelda selle sõnadele ja tunnetada sisemiselt seda teksti, mida lauldakse. Muide – kuulaja saab sellest väga hästi aru.

 

Tõelised hingekarjased

Temalt saime me ellu kaasa tõelist vaimulikku juhtimist. Kuid siin sain tunda ka teatud vastuseisu kõrgemalt poolt – ei soositud tema sellist liiga vaimulikku õpetust meile. Kui olin koorivanem, siis mõnikord me tulime pärast koos kodu poole – ta elas siis juba Lasteaia tänaval ja meil oli üks tee. Siis me arutasime sel teemal, miks see nii on ... Paraku oli ametis ka neid, kes talle ei sobinud Nõukogude võimuga koostöö pärast.

Temale ei meeldinud silmakirjalikkus. Ta oli sirge seljaga mees, väga tasakaalukas ja maksimaalselt pühendunud. Hästi positiivse elukäsitlusega.

Ka peapiiskop Jaan Kiivit seeniorist on mulle talletunud meeletult head mälestused: tõeline autoriteet ning nii pikkuselt kui ka olemiselt teistest pea jagu üle. Konsistooriumis tuli ta juurde, andis sõbralikult terekätt ja küsis, kuidas läheb. Ta ei olnud ka silmakirjalik – seepärast ta peapiiskopist maha võetigi. Soosaarega said nad omavahel väga-väga hästi läbi, neil oli hea arusaamade klapp. Sellest on natuke ka õpetaja Soosaare poja raamatus kirjutatud (Enn Soosaar „Isa ja aeg“ – toim). Minule olid nad mõlemad tõelised hingekarjased.

 

Piiblitunnid

Piiblitundides võttis ta minu meelest teemad täiesti järjekorras: hakkas Piibli algusest peale ja jätkas. See kestis mitu aastat. Piiblitunnid olid laupäevaõhtuti. Üks inimene kirjutas kiirkirjas neid üles ja siis trükitud variante me paljundasime ja olen neid veel üle lugenud. Terve see tund aega oli nii huvitav! Ta rääkis piiblikohast ning kindlasti ka sellest ajastust ja paigast, kust see piiblikoht pärines. Kui tal oli andmeid, siis ta rääkis ka vastavast isikust. Ja alati seostas ta kõike kaasajaga. Just selle konkreetse ajaga, mis meil parajasti käes oli. Mingisuguse väga huvitava näitega tõi ta selle hästi lähedaseks ja selgeks – et see ei ole mingi kauge möödanik, vaid see kõik on ka tänapäeval tunnetatav ja läbi elatav. Just igapäevaelu.

Ega tol ajal poliitikast ei räägitudki, kõik anekdoodid jms tulid ka alles hiljem. Vanemad meile suurt midagi ei rääkinudki, sest lihtsalt oli hea suu kinni hoida – nad nägid ju, kuidas mõni lause võis inimese terve perega Siberisse viia. Sellepärast ei räägitud midagi. Nüüd on mul kahju, et nii vähe sai küsitud. Aga me olime rumalad, ei osanud küsida. Me olime tõesti nagu vangis sündinud ja see on hoopis teine elu, silmad läksid lahti palju hiljem. Mõnes mõttes oli elu siis tunduvalt rahulikum kui praegu, aga muidugi see poleks niimoodi kesta saanud ...

Rahvast oli piiblitunde kuulamas palju. Algul olid tunnid vist käärkambris, aga rahvast tuli kirikusse tõesti palju. Mitte ainult vanad, vaid ikkagi ka noori inimesi oli palju.

 

Noorteõhtud

Kord kuus pühapäeviti olid meil noorteõhtud. Need tunnid olid ka alati väga huvitavad. Sügisel leppisime kokku, et vaat sellised ja sellised teemad tulevad. Jagasime ära, kes üht või teist teemat räägib. Siin olid Tiit Pädam, Randar Tasmuth jpt. Mina hoolitsesin selle eest, et iga kord oleks temaatiline muusika. Siis sai räägitud ja lauldud. Lõpetuseks ütles praost Soosaar, kuidas ta kõike seda eelnevat, mis ta noorte käest oli kuulnud, mõistis. Mõnda asja arendas ta edasi või näitas natuke teise nurga alt, mõnda mõttekäiku pidas ta lausa ohtlikuks – aga seda oli väga vähe. Midagi ta maha kunagi ei teinud, vaid oskas väga ilusti suunata ja seostada. Et kuidas tasub veel laiemalt mõelda. Ta oli neil noorteõhtutel alati kohal. Tal oli kannatlikkust. Temaga võis arutada väga erinevatel teemadel ja ta oli alati valmis seda tegema. Praost Soosaare VAIMULIK JUHTIMINE – see oleks märksõnaks.

Noorteõhtutel käis väga palju noori ka väljastpoolt Jaani kogudust, aga tulid ka koguduse eakamad inimesed, kes olid nendest imelistest õhtutest kuulda saanud.

1981. aastal palus õpetaja Soosaar, et me paarikümne viimase aasta leerilastest paneksime kokku noortekoori. Seda me ka tegime.

Samuti palus ta, et noored käiksid külastamas väga vanu inimesi. Siia osteti kassettmakk ja minu isa (kauaaegne Jaani koguduse juhatuse esimees Osvald Lend – toim) võttis teenistustel alati ta jutlused kasseti peale. Siis me jagasime pühapäevad noorte vahel ära ja viisime hoolealustele jutlust kuulata. Minul oli ka hea mitu aastat mitu inimest, kelle juures ma niimoodi käisin – näiteks käisin vaatamas Kadriorus ühte haritlaste perest pärit naist, kelle mees oli olnud sõjaväelane. Tookord oli ta juba 96-aastane. Ma käisin ka veel koos õpetaja Toomas Pauliga ta sajandal sünnipäeval – siis elas ta juba sugulaste juures Kiisal.

Kui praost Soosaar tuli Jaani koguduse õpetajaks, tõi ta ka jumalateenistuse liturgiasse kaasa muudatusi. Pihitalitus koos pihikõnega liikus jumalateenistuse algusesse – seega käisid inimesed kaks korda altari ees. Armulauda hakati jagama igal pühapäeval. Veel pidas ta oluliseks, et inimesed oleksid jumalateenistusel lõpuni ja saaksid osa lõpuõnnistusest. Tähtsaks pidas ta ka riietust jumalateenistusele tulemisel, inimestel pidi seljas olema n-ö pühapäevariietus.

 

Väliskülalised

Jaani kirikus käis väliskülalisi juba siis, kui meil oli peapiiskop Jaan Kiivit seenior (Jaani koguduse õpetaja oli ta kuni 1958. aastani). Tema oli ka üks, kes saatis neid konsistooriumi kaudu Hagerisse, kuna Albert Soosaar valdas keeli. Ja tõesti oli neid palju. Kui need grupid tulid, siis õpetaja Soosaar alati otsis nende palvel mõne kodu, kus nad võiksid olla. Üks asi oli neid kirikus vastu võtta – me pakkusime neile võileibu ja noortekoor laulis midagi –, aga külalised tahtsid ka kodusid näha. Ja kuna minu isal oli selle aja kohta ilus maja ja aed, siis said väga paljud grupid kutsutud sinna. Keskkoolis olin ma natuke saksa keelt õppinud, siis sai nendega ka vestelda. Praegugi veel on Preetzis üks abielupaar, kellega me saime 1981. aastal Tallinnas kokku ja nad olid siin mu ema-isa kodus. Me oleme siiamaani sõbrad. Samuti olid toredad üliõpilased. Ma olen ühega siiamaani kirjavahetuses ja kui mina käin Saksamaal, siis saame ikka seal kokku.

Rääkimata Hasselblattidest, kellega me saime 1983. aastal kokku. Ilmselt käisid nad juba ka varem siin, aga 83-ndal pärast teenistust õpetaja Soosaar kutsus mind kantseleisse: „Tule ja saage tuttavaks!“ Nemad tahtsid ka kellegi kodus olla. Samal päeval oli mul tütre sünnipäev ja ma ütlesin, et jah, meil tulevad sugulased-tuttavad külla ... „Noh, ei sest ole midagi!“ Neil oli kaasas ka poeg Matthias, kes on praegu õpetaja Melles, ja siis me olime seal niimoodi koos, et saime headeks tuttavateks. KUI PALJU need sakslased on meie koguduse inimesi, koguduse elu aidanud, no seda ei jõua ära rääkida! Hasselblattid (nii Theo kui ka Bruno koos abikaasaga), Burchard Lieberg ... Kui meil sai lastekoor Lemmelill 1990. aastal loodud, siis meil ei olnud pilli. Tema kinkis meile süntesaatori – mu isa käis tõi selle veel kuskilt sadamast ära. Siis ta kinkis lastele esinemisalbade juurde kingi. Esimese raksuga saatis ta meile kõigile n-ö tossud. Me polnud siin näinudki selliseid! Muidugi siis käisimegi esimesed korrad tossudega, aga pärast tulid veel ikka ilusad ja uhked valgest nahast esinemiskingad kõigile lastele ning ka koorijuhile (eelnevalt olime saatnud oma jalanumbrid). Jah ... Hästi palju gruppe külastas Jaani kogudust, olid meeleolukad koosviibimised koos ühislaulu ja kiluvõileibade söömisega (kiluleivad olid sakslastele suur uudis!).

 

Hea ettevalmistus

Meil oli kirikus hästi palju pidulaudu: koguduse 100. aastapäev 1967, praost Soosaare enda juubelid (70 ja 75), Kuno Pajula 50, minu isa 60 jne, Meeri (kantseleiametnik Miralda Golubeva – toim) ja organistide omad, samuti kooride tähtpäevad, nt naiskoori 25. Altari ees tehti alati suur ühispilt. Lõunaruum oli meil kohe uhkelt külalisi täis. See oli õpetaja Soosaarele kuidagi väga tähtis ilmselt. See oli traditsioon ja tema hoidis seda.

Albert Soosaar oli hästi sõbralik, positiivne, südamlik. Tema ettevalmistus igaks ülesastumiseks oli väga hea. Kõik tema jutlused, mis ta justkui peast rääkis, olid tegelikult väga ette valmistatud. Ta ei tulnud kunagi välja nii, et „Oh, küll mul ikka Püha Vaim midagi annab ...“. Ta soovis, et iga õpetaja tuleks kantslisse nii, et ta oleks korralikult ette valmistanud. Teda iseloomustasid suur pühendumus koos hea ettevalmistusega.

Olen väga tänulik, et tema laulatas meie abielu ja ristis meie kolm tütart – neist kahel esimesel olid kodused ristimised, kus tal oli ka abikaasa ühes. Olen tunnetanud ka seda, et me oleme olnud tema eestpalvetest kantud.