Laulatus

Küsimustele vastab õpetaja Arne Hiob.

Mis on laulatus?

laulatusLaulatus on kiriklik abielu õnnistamine. Kui me konfessioonide kaupa vaatame, siis on väga erinevaid lähenemisi. Katoliiklastel on kõige rangem käsitlus. See põhineb – nagu mujalgi kirikuis – Matteuse evangeeliumi 19. peatükil, kus Jeesus ütleb (salmid 4–9): „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?“ Ja jätkab: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!“ Nad ütlesid talle: „Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?“ Jeesus vastab neile: „Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda. Aga mina ütlen teile – kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu.“

Katoliiklased püüavad olla järjekindlad ega pea Jeesuse sõnu (viimases lauses) muudetavaks: kui lahutus on toimunud, siis ei tohi uuesti abielluda – see on abielurikkumine. Uuesti abiellunuid kui raske patu sooritanuid ei lubata armulauale, enne kui nad pole oma pattu kahetsenud ja seda heastanud. Lahutanult tuleks jääda vallaliseks või leppida ära oma esimese (ainsa ja tõelise) abikaasaga. Ükskõik, mida uued moevoolud abielu kohta väidavad, ei saa me seda tähtsamaks pidada Jeesuse õpetusest, mis on muutumatu ja muudetamatu.

Praegu käivad katoliikluses suured vaidlused, sest eriti just sakslased soovivad, et preestrid võiksid armulauale võtta ka uuesti abiellunud inimesi. Kahetsedes võivad nad oma patu ju andeks saada ning seetõttu osa saada Kristuse ihust ja verest (katoliiklased rõhutavad väga, et altaril pole leiba ega veini, vaid on reaalselt Kristuse ihu ja veri, millel on ainult leiva ja veini väliskuju). Ametlikult aga kehtib katoliikluses endiselt, et kahetsus sisaldab ka heastamist, st väärabielu tühistamist jms. Sellel teemal võiks pikemalt kõnelda keegi katoliiklane, kes teab paremini nüansse.

Õigeusklikud on leebemad, lubades isegi kaks korda lahutust, nii et laulatamine on õigeusu kirikus võimalik kolm korda: esimene on Jeesuse tahetud ainuabielu; teine on liha nõtrusest tulenev abielu – nagu apostel Paulus möönab oma esimeses kirjas korintlastele (7. peatükis), et parem on abielluda kui himudes põleda –; ja kuuldavasti on kirikliku korra järgi ka kolmas abielu õigeusus veel lubatud, aga neljas enam mitte. Kui sa juba kolmega ei ole hakkama saanud, siis pole sust neljanda jaokski enam asja. Aga siingi oleks parem, kui kommenteeriks keegi õigeusklik, kes teab paremini.

Piltlikult väljendades tähendab traditsiooniline arusaam laulatusest, et mees ja naine seotakse lahutamatult ühte, nii nagu tina ja vask sulatatakse pronksiks, ning neid ei saa enam eraldada. Selline ühendus ei seo inimesi ainult „üheks lihaks“, vaid ka üheks hingeks ja südameks – mingis lõpmatusse kulgevas dimensioonis. Seetõttu on abielu lõhkumine eriti hell teema, mille kohta Paulus kasutab oma kirjas efeslastele (5. peatükis) sõna „müsteerium“ („saladus“).

Luterlikus kirikus on arvamusi, mis kalduvad õigeusu ja katoliku vaate poole, ja vastupidi kalduvad nn liberaalid pigem moodsa ehk ilmaliku vaate poole. Martin Luther ju ütles, et abielu on maine asi, sest Jeesuse sõnul (vt ülal) tuntakse seda loomise põhjal kõikjal inimkonnas. Vastavalt sellele peetakse luterlikus kirikus abielulahutust samuti patuks, kuid kahetsuse kaudu on võimalik andeks saada ning uuesti proovida. Laulatuste arvu ei piirata, eeldades et abielulahutusega on lõppenud eelmine abielu. Uue abielu puhul rõhutatakse aga taas selle lahutamatust ja kavatsustekohast lakkamatust.

Kui ma õppisin usuteaduse instituudis, siis professor Elmar Salumaa rõhutas, et laulatus on abielu õnnistamine, mitte sõlmimine. Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel intiimsuhte loomisega – see peaks olema lahutamatu surmani, isegi kui see toimub vabaabieluna. Kuid vabaabielu ei ole veel tõeline abielu, viimane algab alles riiklikul registreerimisel – mehe ja naise abielul on ühiskondlik tasand ka Piiblis. Ja alles registreeritud abielu tohib luterlikus kirikus Jumala nimel õnnistada ehk laulatada, sest soov vabaabielust mitte loobuda tähendab algusest peale ukse lahti jätmist lahutusele, sellal kui kiriklik laulatus nõuab algusest peale kindlat otsust, et soovitakse elada abielus surmani. Juhul kui tuleb lahutus, siis on see tagantjärele kurvalt kogetav fakt, mida tuleb kõigest hingest vältida.

Kuid Jeesus ise polnud laulatatud ...

Aga ta on ka sündinud teistmoodi kui meie. Ta sündis neitsi Maarjast, ta on Jumala Poeg, tema osadus oli Jumalaga palju sügavam kui meil. Tema suutlikkus elada niimoodi, et ta üldse ei pidanudki abielluma, on meiega võrreldamatu. Seepärast ei saa me kõike täpselt Tema järgi teha (ehkki õigeusu ja katoliku kirikus mungad ja nunnad seda mõningatele Jeesuse enda ja apostlite sõnadele toetudes taotlevad).

Mida tähendab olla laulatatud paar?

See tähendab seda, et abielu aluseks ei ole mitte niivõrd meeldivus ega hea suhtlemine, vaid fundamentaalne jumalik õnnistus, mis läheb meie hinge ja ihu sügavikku – seal teostatakse ühendus Jumala ees. Läbisaamine ja meeldivus kuuluvad peamiselt sellesse faasi, kus tutvutakse. Ei hakata ju suhteid looma inimesega, kes ei meeldi või kelle puhul ei teki mõtet, et „me võiksime ju sobida“. Selles faasis, kus tutvutakse, neid asju kaalutakse, aga kui paar on kokku pandud, siis pole esmajoones enam juttu kokkusobimisest ega meeldivusest, vaid on Jumala poolt õnnistatud üks-olek Tema ees.

Nüüd, kui hakkab asi kärisema – oletame, et enam üldse ei meeldita ega sobita omavahel –, siis takistab veendumus, et abielu juurdub Jumalas, selle purunemist. Kui Jeesus ütleb, et iga tema jünger peab oma risti kandma, st taluma oma elus ette tulevaid kannatusi, siis tuleb ka abielus esinev rist ehk kannatus võtta enda kanda.

Üks näide. Kui mees joob, siis kas naine tohib temast lahutada? Tean inimesi, kes on öelnud, et ka siis ei tohi lahutada. Võib lahus elada – selline asi on ka katoliiklastel ja õigeusklikel, et võib kolida lahku elama (ja kuna ei ole uuesti abiellutud, siis ei takista see armulauale tulla). Tänapäevane tegelik elu viib raskete puudustega perekonnad siiski enamasti lagunemisele, kusjuures sageli kahetsevad osalised kogu lugu sügavalt – ja nagu me teame, on Issand armuline kõigile tõsiselt kahetsejatele.

Mis saab neist, kes elavad laulatamata koos?

Mis meist üldse saab? Patustena mõistab Jumal meid hukka, aga ta on pakkunud andeksandmist Jeesuses Kristuses. Kui inimesed elavad koos laulatamata, siis kristlikust vaatevinklist ei ole see eluviis õige – tuleb laulatada.

Kas Jumal annab meile andeks? Me palume ju iga patu pärast andeks. Me palume ka selle pärast andeks, et oleme harrastanud abielueelseid suhteid, aga eelduseks on, et me püüaksime likvideerida seda olukorda, mis on, ja jõuda laulatuseni. Kui aga näiteks teine pool ei taha laulatada, kuid on juba ühine laps olemas, eks siis tuleb palves jätkata ja paluda Jumalat, et Jumal juhataks ka teise poole laulatuseni. See võib võtta aastaid ja aastakümneid ning mõnel juhul ei jõutagi selleni, aga Jumal ju näeb, et kristlikult käituv pool sooviks tõsiselt abielu, mille eest ta palvetab ja mille puudumist kahetseb.

Mis on laulatamise eeltingimused? Kas kihlus peab ka olema?

Kihlus ei pea eelnema. See oli vanasti. Kihlus oli märgiks sellest, et tohib kurameerida, et semmimine on igati seaduspärane.

Mulle rääkis üks baptistist mees, mismoodi neil loodi suhteid poiste ja tüdrukute vahel. Ma küsisin, et kuidas ta omale üldse abikaasa leidis, kui ranget joont järgides ei lubatud üldse kurameeridagi, – kuidas siis on, kas mindi tüdruku juurde ja öeldi otsekohe: „Tule mulle naiseks!“ Ei-ei, nii see siiski polnud – kihlus andis õiguse teiste pilgu all kurameerida. See mees oli näiteks sattunud koguduse lauluproovist koju minnes ja sada meetrit pimedal tänaval pruuti koju saates olukorda, kus vastu tuli kogudusevanem. Aga midagi hullu ei olnud juhtunud. Ilmselt oli kogudusevanem aru saanud, et asjad on tõsised.

Kui vanalt võib end laulatada lasta?

Täisealiselt. Üldiselt ikka 18-aastaselt. Vanasti loeti ka varasemas eas abielukõlblikuks. See sõltub kultuurilistest määrangutest. Rõhutan veel kord, et abielu ei ole üksnes mehe ja naise vaheline asi, vaid ka ühiskondlik nähtus.

Keda võib kirik paari panna?

EELK vaimulikud võivad paari panna riiklikult registreeritud meest ja naist. Ükskõik, kas registreerimine toimus 25 või kümme aastat varem – mõni laulatab hõbepulmaga koos – või juhtus see üks sekund enne laulatamist, siin ei ole mingit vahet. Laulatada saab aga ainult kirikuliikmeid, st ristitud ja leeritatud inimesi.

Kas kirikuõpetajal on õigus abielu registreerida?

Õpetajal on õigus registreerimist sooritada siis, kui ta on riigi poolt omale hankinud registreerimisõiguse.

Kas Jaani kirikus saab registreerida?

Registreerivad õpetajad Jaan Tammsalu ja Eve Kruus.

Kui pruut ja peigmees on eri konfessioonidest, mis siis saab?

Luterlasena võib öelda, et paneme paari ja kõik. Luterliku kiriku seisukohalt ei ole siis probleemi. Kui tekib mingeid küsimusi, siis tuleb vestelda teiste konfessioonidega ja küsida, mida nemad arvavad. Neil võib olla oma nõudeid.

Kas sel juhul peavad mõlema konfessiooni preestrid-õpetajad laulatusel kohal olema?

Sel juhul jah, kui me teise konfessiooniga suhtleme. Aga kui me ei suhtle, siis meie kiriku seisukohalt seda ei pea niimoodi tegema.

Kuidas käib välismaalasega laulatus?

Kui ta on luterlane, siis pole mingit küsimust. Peaasi, et ta keelt oskab. Ja kui ei oska, siis tuleb tõlkida vms – see on puhtalt tehniline küsimus. Kõige olulisem on meie jaoks kinnitus, et ta on riiklikult abiellunud. Samuti peab ta olema mõne kiriku liige – kuidas ta selleks täpselt on saanud, see sõltub tema kirikust.

Eestis peab enne laulatust olema leeritatud. Aga kui laulatussooviga välismaalane on üksnes ristitud?

Sakslased laulatavad ka sel juhul. Näiteks Põhja-Elbe kirik on nii teinud. Aga meil Eestis tohib laulatada siiski üksnes juhul, kui inimesed on leeritatud.

Kas Jaani kirikus on samasoolisi laulatatud?

Seda ei saa olla. Kõikides Eesti kirikutes on samasooliste laulatamine keelatud. Eesti Kirikute Nõukogu on väljendanud oma seisukohta, et samasooliste „abielu“ on patt. Seda lubavad lääne protestantlikud kirikud alluvad moodsatele seisukohtadele, mis ei ole kristlikku päritolu, ja lähevad sellega eksiteele. Sellega ei saa kaasa minna õigeusu kirik, katoliku kirik ja need osad protestantlikest kirikutest, mis jäävad pühakirja alusele. Piibli järgi on homosuhe seotud patuga (nii nagu palju muudki meie elus), mistõttu ei saa seda õnnistada.

Kas selleks on soovi avaldatud?

Ei ole. Seda ei saa kõne allagi tulla.

Kuidas laulatus välja näeb? Mida pruutpaarile loetakse? On kõlanud arvamusi, et näiteks „Armastuse ülemlaulu“ ei tohikski laulatusel kasutada.

Seda küll – „Armastuse ülemlaul“, mis on kirjas Pauluse esimeses kirjas korintlastele (13. peatükis), ei ole tõesti otseselt laulatuse ega abieluga seotud, vaid räägib üldse kristlikust armastusest. Martin Lutheril ja (minu kasutada olnud) saksa luterlaste laulatuskorras seda ei olegi sees. Võib-olla ei soovita „Armastuse ülemlaulu“ kasutada laulatusel ka seetõttu, et nii võime armastuse kuidagi „vesistada“, tundeasjaks teha. Piiblis aga armastus kohe kindlasti ei ole paljas tundeasi, vaid juurdub metafüüsiliselt Jumalas.

Mis sõnad Jaani kirikus laulatusel peale loetakse?

Laulatus on tehnilise poole pealt kõige lihtsam kiriklik talitus. Pruutpaaril pole muud teha, kui õpetaja järel tulla altari juurde ja jääda võre ette seisma: põlvitatakse ja tõustakse koos, lauldakse algus- ja lõpulaul, vahel ka keskele üks laul, õpetaja peab kõne, siis loeb Piibli tekstid laulatuse kohta ja selle järel küsib küsimused.

(Peigmehele.) „Selle sõna peale küsin ma nüüd sinult, N. N., Jumala ees, kes kõik teab ja näeb, ja nende tunnistajate kuuldes: kas sina tahad selle oma pruudi oma kristlikuks abikaasaks võtta, teda muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada, ühes temaga vastu võtta rõõmu ja risti, õnne ja õnnetust, ega taha teda ka iialgi mitte maha jätta ega ennast temast ära pöörata või lahutada, olgu siis et kõigeväeline Jumal teid üksteisest lahutab ajaliku surma läbi? Kui see sinu südame meel ja tõsine nõu on, siis kinnita seda, üteldes selgesti jah.“

PEIGMEES: „Jah!“

(Pruudile.) „Nõndasamuti küsin ma sinult, N. N., Jumala ja nende tunnistajate ees: kas sina tahad selle oma peigmehe oma kristlikuks abikaasaks ja peaks võtta, teda muutumatu ja murdumatu truudusega armastada, austada ja tema sõna kuulda, ühes temaga vastu võtta õnne ja õnnetust, rõõmu ja risti; ega taha teda ka iialgi mitte maha jätta ega ennast temast ära pöörata või lahutada, olgu siis et kõigeväeline Jumal teid üksteisest lahutab ajaliku surma läbi? Kui see ka sinu südame meel ja tõsine nõu on, siis kinnita seda, üteldes selgesti jah.“

PRUUT: „Jah!“

Mida pakub Jaani kirik neile, kel on soov saada laulatatud?

Kirikuruumi kasutamist. Reeglina ei pruugiks kirikuruumi kaunistada. Kirik on kaunis niigi, orel on samuti olemas. Pruutpaar kaunistab ennast ära ja juhul, kui mõnel tekib veel tahtmine kirikut lisaks kaunistada, siis seda ei keelata. Aga see ei ole küsimus number üks, vaid küsimus number kaks. Kaunistamisvõimalus on olemas, aga see tuleb kirikuga läbi rääkida. Näiteks lisaküünalde kasutamine ei ole meil lubatud. Praktika näitab, et kuidas sa ka ei valvaks, midagi ikka juhtub ja rikub ära meie vaipu, põrandaid, pinke ... Küünlad on olemas altaril ja mujal seal, kus nad olema peavad. Lilli on vastavalt kokkuleppele lubatud panna, aga pärast tuleb need ise ära korjata.

On olnud juhuseid, kus tahetakse midagi pruutpaarile kaela visata, mingeid ebemeid, nagu on kusagil filmis nähtud. Seda me ei ole lubanud, sest see nõuaks tohutut koristamist, mida ei ole võimalik iga talituse järel korraldada.

Kui kellelgi tekib mõte, et tahaks väikese pulmapeo kirikus korraldada, siis kas ta võib seda Jaani kiriku lõunasaalis vms kohas teha?

Jah. Ilma alkoholita ja mõni tund. Kui on soov sellega piirduda, mitte suurele seltskonnale ohjeldamatult välja teha, siis on täiesti võimalik katta kiriku kõrvalruumis ilma alkoholita laud. Leppides muidugi kirikuga kokku, et kõik asjad klapiksid.

Kui kaua kestab Jaani kirikus laulatustalitus? Mitu õpetajat osaleb? Kas tunnistajaid peab ka olema?

Tunnistajad on kõik need, kes on kohal. Tunnistajaid eraldi olema ei pea. Miinimumina võivad olla vaid pruut ja peigmees – nad annavad allkirja ja nende allkiri tunnistab abieludokumendil nende abiellumist. Õpetaja allkiri tunnistab nende laulatamist.

Laulatuse viib läbi üks õpetaja. Talitus kestab 20–25 minutit ja siis on veel õnnitlemine. Väljutakse kirikust umbes kolmveerand tunni pärast.

Kas Jaani kirikus on olnud massilaulatusi?

Ei ole. See ei ole meil teemaks tõusnud ja see ei ole ka asi, mida peaks kangesti tahtma. Igasugune vigurdamine juba kohe alguses teeb selle abielu püsimise seda kahtlasemaks.

Kumba kätte pannakse sõrmus?

Kuidas soovitakse. Eestis on levinud parem käsi, aga see on ortodoksi (õigeusu) kiriku mõju. See olevat nõukogude ajal levinud. Uuemal ajal tihti soovitakse ka vasakusse kätte, läänes olevat niimoodi sagedamini.

Meie lahendame lihtsalt – sõrmused on tavaliselt koos karbiga õpetaja käes ja siis õpetaja kas paneb ise sellesse sõrme, mis nad ulatavad, või annab pruudi sõrmuse peigmehe kätte ja vastupidi ning siis peigmees paneb pruudile sõrme ja vastupidi. Kuhu sõrme nad selle täpselt panevad – no ise teavad ...

Kas sõrmused peavad pruutpaaril laulatusel kindlasti olemas olema?

Ei pea. Sellepärast laulatamata küll ei jääks. Kuigi ma oleksin imestunud, kui neid ei oleks – sest inimesed tavaliselt tahavad neid.

Abielu on avalik asi, see ei ole salajane. Ja sõrmus näitab seda. Ei ole mingit varjamist, vaid see käib avalikult.

Millal peab pruut loori kandma?

Ei pea üldse. See on praegusel ajal nii, nagu soovi on. Mul ei tule viimastest aegadest loori meeldegi ...

Teine tava, mis meil ei ole oluline, on see filmidest nähtud komme, et isa toob oma tütre ja annab altari ees peigmehele – no me ei keela seda lausa, aga üldiselt on see mängimine. Tihtipeale elatakse juba enne laulatust koos või vähemalt tuntakse teineteist hästi. See komme eeldab aga seda, et isa annab tüdruku, kes on kodus elanud vaga elu ja kes pole poissi peaaegu näinudki, kõigi teiste ees avalikult üle peigmehele: teiste inimeste ees, kiriku ja Jumala ees – et „sellele mehele annan mina oma tütre“. See on väga patriarhaalne ilming, mida meil ei ole olnud. Ja sellepärast tundub selle kombe ülevõtmine imelik. Aga kui keegi seda siiski väga tahab, siis ega me keelama ei hakka.

Kas pruutpaar võib oma muusikuid kirikusse kaasa võtta?

Kokkuleppel. See muusika peab kirikusse sobima. Ma soovitaksin rohkem kuulda võtta kiriku nõuandeid, sest mõnikord on olnud läbikukkumisi. Mõni inimene tahab laulatusel kindlasti kuulata oma lemmik-estraadipala, mis võib muidu väga ilus olla. Aga see pala ei ole nendele instrumentidele, mis kirikus kõlavad, nii sobiv kui näiteks Elton Johni lauldult.

Kui paaril juba on lapsed, siis kus nemad laulatusel asuvad – kas vaatavad kaugemalt või tulevad ka altari ette?

See on kokkuleppeline lahendus. Nii ja naa. Üldiselt, kui on suur laps, siis ei pruugiks enam vanemate juures seista – siis ta ei tahagi seda enam –, kui on väike laps, siis ta ilmselt ei seisa aga nii kaua paigal. Lapsed võiksid olla näiteks esireas, see oleks pragmaatiline. Igal juhul ei tuleks neid varjata ja samal ajal ei peaks ka nõudma, et nad seisaksid nagu pukk vanemate kõrval.

Kas on hea tava kirikuõpetaja pulma kutsuda?

Kutsuda võib, aga kirikuõpetajad minu teada ei kipu seal käima. See on seotud praktiliste küsimustega. Õpetajal on tavaliselt väga palju tegemisi ja kohustusi ning kui ta on abieluinimene, siis tal on tavaliselt ka perekond. Kui nüüd pulma kutsutakse, siis sinna minek võtab mitmed tunnid, mis on selgelt mõne teise töö aeg. Kui on pulm lähedal, siis õpetaja võib muidugi tunnikeseks minna.

Kui palju maksab laulatus Jaani kirikus ja millal tuleks laulatussoovist kirikule teada anda?

Laulatamist saab teha kas või üks sekund pärast registreerimist. Laulatamiseks peab olema registreeritud ja registreerimiseks peab vist kuu aega ette teatama.

Laulatuse annetuse suurus on koguduseti erinev. Jaani kirikus on hinnad reglementeeritud ja hinnakiri on olemas kantseleis. Riigilõivu ei ole, see puudutab ainult registreerimist.

/juuli 2015/