Lapsed ja kirik

Küsimustele vastab õpetaja Eve Kruus.

Mida ütleb Piibel laste ja noorte kohta?

lapsedPiibel ütleb laste ja noorte kohta üsna palju. Kusjuures lastekaitsjatele ja lapsevanematele alati sugugi mitte kõige meeldivamaid asju. Piiblitekstid näitavad, et lapsi peab tõsiselt võtma ja neid ei tule mitte ainult nunnutada, vaid neilt peab ka nõudma, neid tuleb kasvatada. Ja vastutus selle eest, et lapsest kasvaks väärikas inimene, pannakse just vanematele. Piiblis on laste ja noorte kohta mitmeid tekste. Kõige tuntumad on vast Jeesuse sõnad, mida loetakse ka laste ristimistalitusel. Jeesus ütleb neis: „Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on jumalariik. Tõesti ma ütlen teile, kes iganes jumalariiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Mk 10:14–15)

Kiri efeslastele, 6. peatükk: „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige.“ (Ef 6:1) „Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi.“ (Ef 6:4)

Kõige rohkem on laste ja noorte kasvatamisega seonduvaid mõtteid Jeesus Siiraku raamatus (Srk), see raamat on tervenisti lihtsalt fantastiline oma eluterve mõtteviisi poolest, mis kõnetab ka kaasaja inimesi. Ja selles raamatus räägitakse ka lastest ja nende kasvatamisest. Siiraku raamatu kolmas peatükk kõneleb laste kohustustest vanemate vastu: „Issand tahab, et lapsed austaksid isa, ja on kinnitanud ema meelevalla poegade üle. Kes isast lugu peab, lepitab oma patte, ja ema austaja on varanduse talletajaga sarnane. (Srk 3:2–4) Sest isa õnnistus kindlustab laste kodasid, ema needmine aga lammutab nende alusmüürid.“ (Srk 3:9)

Siiraku seitsmenda peatüki 25. salm ütleb: „On sul lapsi, siis kasvata neid ja pane nad tööle noorpõlvest alates.“ (Srk 7:25). Siiraku 16. peatükis on lõik, mis on pealkirjastatud „Mure halbade laste pärast“. Seal öeldakse: „Ära taha, et sul oleks palju halbu lapsi, ja ära rõõmusta jumalakartmatute poegade pärast. On neid palju, siis ära tunne neist rõõmu, kui neis pole Issanda kartust.“ (Srk 16:1–2). Või näiteks tekst, mis pärineb lõigust, mille pealkiri on „Kasvatusest“: „Kes oma poega armastab, karistab teda alati, et ta lõpuks saaks temast rõõmu tunda. Kes oma poega karistab, saab temast kasu ja võib tuttavate keskel temast uhkusega rääkida. Kes oma poega õpetab, teeb oma vaenlase kadedaks ja võib sõprade ees tema pärast hõisata. Kui tema isa sureb, siis see nagu ei olekski surnud, sest temast on jäänud järele omasugune.“ (Srk 30:1–4)

Pühakirjas on laste, noorte ja kasvatuse teemal mitmeid mõtteid, mida võiksid tunda ka tänapäeva pedagoogikateadlased.

Aga Jeesuse enda lapsepõlvest pole Piiblis eriti midagi kirjas ...

Jah, Jeesuse lapsepõlvest me ei tea kuigi palju. Piiblilugude põhjal otsustades üsna varsti pärast Tema sündi kuningas Heroodes andis käsu hukata Petlemmas kõik vastsündinud poisslapsed, et vältida omale konkurendi kasvamist. Väidetavalt viisid vanemad Jeesuse Egiptusesse, kus Ta siis üles kasvas, ja mingi aeg toodi Ta tagasi kodumaale. Siis kõneleb Piibel loo sellest, kuidas 12-aastane Jeesus käib templis, ja siis on Tema elukäigu suhtes pikk vaikus, kuni ajani, mil Ta hakkab kuulutama Jumalariigi tulekut. Selleks ajaks on Jeesusest saanud juba täismees – ta on umbes 30-aastane. Nii et väga palju me ei tea sellest.

Mis on kristliku lastekasvatuse põhimõtted? Millist inimest tuleb kasvatada?

Head inimest. Head, korralikku ... Sellist, nagu kõik tahaksid olla ja peaksid olema. Ega kristlane ei ole mingi inimeste erisort, teistest inimestest erinevast liigist. Lihtsalt ta püüab saada paremaks, kui ta hetkel on. Püüab saada selliseks, nagu Jumal inimest luues teda ette kujutas, Jumala-näoliseks. Selleks püüab ta järgida pühakirja kaudu meieni jõudnud juhiseid, tarkust, eetilisi nõudmisi. Kui inimene juba rõhutab seda, et on kristlane, siis ta võiks mõningatest eetilistest normidest tõepoolest ka kinni pidada, et mitte kristlase nimetust häbistada, nagu kahjuks läbi aegade paljud nimekristlased on seda teinud. Tõeline ristiinimene on tavaline, hea, südamlik, sõbralik, abivalmis inimene, kes ei tee teistele tahtlikult halba. Inimene, kes teistest hoolib, nendega arvestab.

Millal oleks õige aeg hakata lapsele ristiusuga seonduvat seletama? Laps hakkab õige varakult küsima suuri asju, selliseid, millest täiskasvanud arvavad, et ta midagi veel ei taipa.

See on meie arvamus, et ta ei peaks mingil ajal veel mingeid küsimusi küsima. Täiskasvanute küsimused pole sageli sugugi targemad kui lastel – pehmelt öeldes. Lapsele võiks kõike seletama hakata sünnist saati, vastata kohe, kui ta küsib, ja seletada ka siis, kui ta küsida ei oska, kuid on näha, et ta ei saa toimuvast aru. Kristlikus peres kasvavale lapsele ei peakski niivõrd rõhutama, et tema pere on mingis mõttes ebatavaline, kristlik. Kui on selline pere, kristlik ümbrus, siis kasvab laps iseenesest sellesse ja talle on see loomulik. Lapsele ei pea iga päev rõhutama, et „sa oled kristlane, sa oled ristiinimene“. Ta lihtsalt kasvab selleks. Kasvab selliseks, nagu tema vanemad – tema jaoks kõige olulisemad inimesed – teda on kujundanud. Ja see on meeldiv boonus, kui ta ükskord taipab, et on lisaks tavainimesele veel ristiinimene ka.

Millal on õige aeg laps kirikuga siduda?

Mida varem, seda parem. Ristida võib alates sünnist, ja mida varem, seda parem on anda ta Jumala hooleks, Tema kaitse alla. Ristimine juba ongi kirikuga sidumine, sest sellega kaasneb ka koguduse eestpalve lapse eest.

Kuidas hakata väikestes lastes kasvatama kogudusega kokkukuuluvuse tunnet?

Pühapäevakooli hakatakse lapsi võtma kolmeaastaselt. Lapsi võib tuua pühapäevakooli juba varakult, nagu ristimiselegi. Mida varem laps Jumalat tundma õpib, seda parem. Pühapäeviti jumalateenistuste ajal – praegu kaks korda kuus, tulevikus loodetavasti igal pühapäeval – on meil kirikus lastehoid, kuhu jumalateenistusele tulevad vanemad saavad oma lapsed teenistuse ajaks jätta. Väiksemate laste jaoks on jumalateenistused liiga pikad. Nad saavad olla koos oma eakaaslastega kiriku keldrisaalis, seal nendega tegeldakse, räägitakse piiblilugusid, joonistatakse – nii saavad ka nemad jumalateenistusest omamoodi osa, saavad uusi teadmisi. Neli korda aastas, suuremate pühade ajal on laste jumalateenistused ehk pereteenistused, kuhu võib lapsed kaasa võtta, teenistused, mis ongi eelkõige nendele mõeldud. Ja kui lapse jaoks on iseenesestmõistetav, et vanemad käivad pühapäeval jumalateenistusel ja lapsedki käivad nendega vahel seal kaasas ja harjuvad kirikus käima, siis ei ole see nende jaoks võõras ja hirmutav koht – siis see ongi juba kirikuga sidumine.

Põhiosa ja vastutus lapse ristiinimeseks kasvamisel on ikkagi vanematel. Kui vanemad last kirikusse ei too või kui nad ise ei ela kristlikku elu, siis nad võivad ju lapse küll pühapäevakooli ukse vahelt sisse visata, aga kui kodu seda ei toeta, kui kodus pole midagi, mis toetaks pühapäevakoolis õpitut, siis jääb see ikkagi nagu üheks tavaliseks koolitunniks, laps istub selle aja siin küll ära, saab juurde mingeid teadmisi, aga see ei kasva talle sisse, ta ei oska kasutada seda, mida talle õpetatakse. Ta näeb, et on vastuolud õpitu ja tegelikkuse vahel. Siis ei ole ka pühapäevakoolist väga suurt kasu.

Paljud arvavad, et peamine on lapsed ainult ära ristida – et noh, ikkagi ametlikult ristiinimesed ning ristimistalitus on ka väga tore ja ilus sündmus. Muidugi on ristimine ääretult oluline asi, piltlikult öeldes annab see Jumalariigi kodakondsuse. Aga kui last ei õpetata, mida see tähendab, milliseid võimalusi see annab, siis ei oska ta neid ka kasutada. Paber on, aga kusagil sahtlipõhjas, unustatud, kasutu. Ristimisel annavad vanemad tõotuse oma last kristlikult kasvatada, st teda ka õpetada. Aga kui paljud vanemad teda tegelikult õpetavad? Pühapäevakooli, kus last õpetataks, pole ka aega järeltulijaid tuua. Üsna paljudel lõpebki asi sellega, et laps ristitakse ära ja ongi kõik. Õpetust, mida see kõik tähendab, mida tähendab olla kristlane, mida tähendab kristlik elu, saab see „laps“ alles siis, kui kunagi leeri jõuab. Sinna jõuab ta aga enamasti alles palju aastaid hiljem, siis, kui on soov oma abielu laulatada või oma laps ristida. Need on ilusad ja meelejäävad talitused, mida oma ellu tahaks. Paraku kordub siis, kui oma laps on ristitud, sageli vana muster: last ei õpetata ja temagi jõuab kirikusse alles siis, kui on vaja oma last ristida …

Mis ajal võiks lapsi hakata tooma pühapäevasele jumalateenistusele, n-ö suurte inimeste jumalateenistusele?

Seda peavad vanemad ise otsustama, sest lapsed on väga erinevad. Mõni kolme-nelja-aastane peab jumalateenistuse vapralt vastu ja häda pole mitte midagi, aga mõni seitsme-kaheksa-aastane seda ei suuda – ei suuda paigal püsida, jookseb ringi, lärmab, segab teisi. See oleneb lapsest. Laps ei pea ka tingimata pingis paigal istuma nagu tukunui, ta võib rahulikult kirikus ringi liikuda, näiteks kiriku tagaosas, vahekäigus. Peaasi on, et ta ei karjuks ega segaks teisi inimesi. Ta võib kas või võtta omale kaasa mingi nuku ja istub seal pingis, mängib vaikselt omaette või joonistab-värvib mingit pilti – no keda ta siis segab, mitte kedagi.

Kui sageli võiks laps jumalateenistusele jõuda?

Jällegi oleneb see konkreetsest lapsest, tema vanusest ja huvidest. Väiksematele lastele sobivad tõepoolest need neli korda aastas toimuvad pereteenistused. Need on lühemad, kord on vabam, lapsed saavad liikuda ja samas nad on suures kirikus. Suuremaid lapsi võiks tuua vastavalt sellele, kuidas vanemad ise käivad. Kui vanemad peale jõuluõhtu kirikusse ei jõua, siis vaevalt et lapsedki tulevad. Tänapäeval küll mitmed koolid on hakanud pidama oma jõuluaktusi kirikutes, nii et kui vanemad ka jõulude ajal kirikusse ei jõua, siis lapsed käivad ikka ära.

Kui on armulaud, siis kuidas teha õpetajale selgeks, mida täpselt lapsele soovitakse – õnnistamist või armulaualeiba?

Tavaliselt me küsime, kui ei ole tegemist inimestega, keda me juba tunneme. Mina ei näe mingit probleemi. Ma küsin lapsega koos olevalt vanemalt, kas võib lapsele armulauda anda. Lapsele me jagame ainult leiba. Vanasti oli leer see, pärast mida lubati inimene ka armulauale, aga nüüd see pole enam määrav. Inimene peab olema ristitud ja mõistma armulaua tähendust, siis võib ta ka armulauale tulla.

Mida annab lapsele õnnistamine? Kas ristimata lapse võib tuua õnnistamisele?

Loomulikult võib tuua. See ongi niimoodi mõeldud. Nii ristitud kui ka ristimata lapse võib tuua õnnistamisele. Õpetaja paneb talle käe pea kohale ja ütleb piiblisalmi. See käib ka täiskasvanute kohta, neidki võib õnnistada, eriti just siis, kui nad pole ristitud ega saa armulauast osa võtta või kui neil on rasketel aegadel vaja erilist hingelist tuge.

Õnnistamine tähendab sisuliselt Jumalalt õnnistuse palumist. Palve, et Jumal õnnistaks, ei ole kunagi liigne.

Mis võimalused on Jaani kirikus noorte kaasamiseks?

Siin on kord nädalas noorteõhtud, kus noored saavad koos olla, arutada nende elu tähtsaid küsimusi, probleeme, mis nende jaoks on olulised. Seal on iga kord paarkümmend inimest kohal ja nad võtavad oma sõpru ka kaasa – ja niimoodi nad siia tilguvad. See ei tähenda, et nad kõik hakkavad kirikus käima, aga vähemalt mingid alged nad siit saavad. Neil on koht, kuhu tulla. Nad teavad, et neid oodatakse, neid võetakse tõsiselt. Ja kui nad vabatahtlikku tööd tahavad teha, siis saavad nad seda tahtmise korral päris palju teha. Pigem on tänapäeval see asi, et neil ei ole aega. Noorteõhtule tulekuks aja nad veel leiavad, aga et kuskil midagi teha, see nõuab rohkem aega. Jah, noori on kasutatud. Kui meil on suured koguduse aastapäevad jms sündmused, siis nad on aidanud siin kohvilauda katta. Samuti saab noori lasteteenistustel rakendada, Tooma missal neid kasutada – kui nad ainult ise tahavad. Põhiline ongi aga see, et neil ei ole aega.

Kui tihti on Jaani kirikus pühapäevakool?

Grupid käivad koos üle nädala. Erinevatel nädalatel on erinevad grupid. Koos käiakse oktoobrist maini. Seal käivad lapsed alates kolmeaastastest kuni 14–15-aastasteni välja ehk kuni leeriajani. Aga osa ei lähe siis kohe leeri, vaid lähevad noortegruppi üle. Mõned jõuavad leeri aga alles aastate pärast – siis, kui nad tunnevad, et nende jaoks on kätte jõudnud õige aeg.

Mis vanuses on leeriminek?

Leeri me võtame alates 15. eluaastast, erandjuhul ka neljateistkümnendast, kui saab just kohe-kohe 15. Või kui on koos vanematega, siis on vahel võimalik ka varem. Meil näiteks käis hiljuti üks 13-aastane poiss oma vanaema ja vanaisaga koos leeris. Tore ja asjalik poiss oli, sai ilusti oma leeritestid tehtud.

Kuidas ja kui palju peaksid ristivanemad oma ristilaste kasvatamises osalema?

Ristivanemad peaksid lapsele olema usaldusisikud, head vanemad sõbrad. Nõnda et laps tahaks nendega suhelda. Ja peaks olema nii, et ristivanemad tõesti ka võtaksid lapsega ühendust, mitte ei oleks ristimisel ainult need iluasjad, kes küll altari ees tõotavad, et aitavad oma ristilast kristlikult kasvatada, aga pärast unustavad ära, et neil üldse ristilapsed olemas on ... Ideaalis võiks olla nõnda, et kui vanemad on aeg-ajalt väsinud, neil on ka vaja omaette olla, siis ristiema või -isa võtab oma ristilapse käekõrvale ja toob ta pühapäeval kirikusse ja pärast seda räägib temaga kirikus kuuldust, vastab ta küsimustele, räägib elust ja selle probleemidest. Vanemad saavad aega enda jaoks, saavad omaette olla, kas või puhata. Oleks kaks kasulikku asja ühekorraga.

Mis oleksid sobivad kingitused, mida ristivanem võiks oma ristilapsele kinkida?

Kaelarist oleks sobiv ja väga ilus kingitus. Just selline rist, mida laps saaks ka suuremana kanda. Ja sellele ristile võiks olla ka ristimiskuupäev graveeritud. Igal aastal võiks ristivanem ristimispäeval kutsuda lapse välja, et koos minna kirikusse ja pärast seda näiteks loomaaeda või kohvikusse või mida iganes. Et see oleks tore päev, mis jääks lapsele meelde – et see oleks talle nagu teine sünnipäev.

Mis osadest oleks mõistlik hakata lapsele Piiblit tutvustama, kas Uuest Testamendist?

Küllap jah, seda on vast kõige lihtsam mõista. Kuigi pildipiiblis, mida oleme lastele nende ristimisel kinkinud, on ka Vana Testamendi lood tehtud toredateks ja lastepäraseks. Lapsed võtavad neid lugusid esialgu nagu tavalisi muinasjutte ja kuulavad neid hea meelega.

Kuidas hakata lastele palvetamist õpetama? Mitu korda päevas võiks laps palvetada? Millised peaksid laste palved olema?

Ristimistalitusel saavad ristivanemad omale väga toredad tunnistused, kus on kirjas ka ilusad lühikesed palved laste jaoks. Sealt on lihtne saada esimesed palved, mida õpetada. Aga palvetamisega on jälle nii, et kuidas vanemad ise ees, nõnda ka lapsed järel. Kui vanemad ainult sunnivad last palvetama ja ise ei võta sellest osa, ise ei palveta, siis see ei jää lapsele külge. Ise tuleb olla eeskuju. Kui vanemad ei palveta, siis ei hakka seda tegema ka laps. Võiks kas või näiteks söögipalvet koos lugeda. Ema loeb, isa loeb ja siis hiljem lasta juba lapsel lugeda. See palve ei pea ju olema pikk. Samamoodi on õhtul, kui panna last magama – koos lugeda lühike palve. Kas või lapsele ette lugeda mõni lühike palve – see jääb niimoodi väga hästi meelde ja laps hakkab seda varsti ise omaette lugema.

Kui laps juba tunnetab end kristlasena ning tal tekivad sügavad ja tähtsad küsimused, mida ta oma vanematelt võib-olla ei taha küsida, kuhu ta siis saaks pöörduda?

Selleks on olemas ristivanemad. Või kui ka nendega ei taha arutada, siis pühapäevakooli õpetajad. Nii palju, kui mina olen meie pühapäevakooli õpetajatega suhelnud, siis ma arvan, et nendega saab sellistel juhtudel väga hästi asju arutada. Üleüldse – kui me vaatame lasteaiakasvatajaid ja nooremate klasside õpetajaid, siis lapsed räägivad neile üsna palju. Kui kodus lapsi ei kuulata, siis nad valavad end õpetajate peale välja. Ja pühapäevakoolis saavad nad kõiki küsimusi, mis puudutavad usuteemat või Piiblit, kindlasti arutada. Siin saavad nad oma sellistele küsimustele vastuse.

Paljud lapsed kardavad, neil on hirm, et ÄKKI klassikaaslased saavad teada, et nad on ristitud ja kristlased. Kuidas sellisest hirmust üle saada?

Võib-olla saab sellest hirmust üle vanemate abil või ka siin noortegrupis. Lastele tuleb teha selgeks, mida tähendab kristlaseks olemine. Näidata, et see pole asi, mida häbeneda, vaid on hoopis asi, mille üle tunda uhkust – see on midagi erilist ja väärtuslikku. Siis ei kohuta ka mõnede koolikaaslaste võimalik norimine. Mul jäi nii meelde üks tore juhtum, see oli vist üle-eelmises leerigrupis, kus oli 7–8-aastane poiss koos oma isaga. Poiss oli juba ristitud, aga isa veel ei olnud, käis meil leeris. Poiss oli vapralt leeritundides kaasas ja ta oli ka meiega koos leerilaagris. Seal laagris olid umbes samaealised kohaliku õpetaja lapsed ja ta sai seal omale mängukaaslased. Ja nii vahva oli, kuidas ta seal uhkelt teatas: „Aga mina olen ristitud!“ Paraku pidi ta teatava pettumuse osaliseks saama, sest ka kõik kirikuõpetaja lapsed olid ristitud, aga oli näha, et tema jaoks oli ristitud olemine uhke asi, ta rõhutas seda mitmel korral, ka täiskasvanutega kõneldes.

Aga ega tavakoolis ei peagi eriliselt eksponeerima oma kristlaseks olemist. Koolis tuleb üsna harva see teema jutuks. Oleneb muidugi koolist. Meil on ju olemas ka kristlikud koolid.

Hiljuti ilmus raamat „Isade õnnistus“, kus Eesti kirikuõpetajate lapsed meenutavad oma isasid. Selles raamatus meenutab üks mees, kellest on ka praeguseks kirikuõpetaja saanud, kuidas ta nõukogude ajal kooli läks ja kuidas isa teda õpetas vastama, kui temaga usu pärast norima hakatakse. Kellel võimalik, soovitan lugeda. Nii mõnigi õpetus on kasutatav tänapäevalgi.

Kui vanemad sooviksid last panna kristlikku kooli, siis mis võimalused neil selleks on? Jaani kogudusel endal ju ei ole kooli.

Lapsed pannakse sinna, kus kohti on: Kaarli kirikul on kristlik kool. Paar aastat tagasi avati Nõmmel Johannese kristlik kool. Vanalinna Hariduskolleegium, Toomkool ... On küll võimalik leida selline koht oma lapse jaoks.

Kas on mõeldud sellest, et ka Jaani kogudusele teha oma kool?

Praegu on hea, kui need olemasolevadki käigus hoida. See on üsna kallis lõbu. Seni minu meelest veel jätkub kohti ka olemasolevates kristlikes koolides.

Kui lapsel tekib usuteemade vastu huvi, siis kust ta saaks endale eakohaseid materjale? Kas on olemas ka mingid arvutimängud jms?

Arvutimängude ja kirjanduse kohta tasuks küsida meie pühapäevakooli õpetajatelt. Ma arvan, et midagi kindlasti on. Luterlik kirik on suhteliselt vähe selliseid asju välja andnud, aga vabakogudused on rohkem ja sealt nii mõndagi sobib ka meile. Meil on olemas ka pühapäevakoolide ühendus ning laste ja noorte ühendus – nemad töötavad materjale välja ja sealt kaudu on võimalik midagi leida. Mingil juhul ei saa laste puhul alahinnata visuaalse külje tähtsust.

Kas religiooniõpetus peaks koolides kindlamini paigas olema?

Mõnedes koolides on religiooniõpetus õppekavas sees. Ma tean, et sellest on palju kirjutatud ja räägitud. Siin sõltub väga palju ka vanematest, aga pahatihti ei suuda vanemad omavahelgi kokkuleppele jõuda. Kui teatud hulk lapsevanemaid nõuab religiooniõpetust, siis on kool kohustatud seda nende lastele organiseerima. Aga kuidas saada huvitatud vanemad kokku?

Kas tavakoolis oleks võimalik saada kristlikku usuõpetust? Kui näiteks 20 lapsevanemat tuleksid kokku ja küsiksid seda koolilt?

Ma arvan, et see vist siiski ei läheks läbi. Kui huvigrupp on väga kitsas, siis tekib kohe küsimus, kes maksab. Öeldakse ju ka, et „palun, teil on kirikute juures pühapäevakoolid“. Ja tõepoolest on pühapäevakoolidel ressurssi. Nii et kui te tahate oma lastele anda kristlikku haridust, siis pange nad kindlasti pühapäevakooli.

Paljud ei tea, mida pühapäevakoolis tehakse. Mida lastele pühapäevakoolis õpetatakse?

Pühapäevakoolis õpetatakse lastepäraselt tundma kristlust, tundma piiblilugu ja kristlikke põhimõtteid, kristlikke tõdesid. Lapsed loevad seal piiblilugusid, joonistavad, õpivad laule, õpivad palvetamist, räägivad sellistest asjadest nagu sõprus ja headus, samuti sellest, kuidas tuleb teisi aidata. Pühapäevakoolis on vanusekohane eetiline kasvatus. Lisandub üheskoos olemise ja palvetamise kogemus ning ka kirikus esinemise võimalus.

Kui huvi on, siis võib alati kirikust üle küsida. Pühapäevakool alustab tavaliselt lõikustänupühal, see on oktoobri teine pühapäev.

Pühapäeval enne kooliaasta algust õnnistatakse jumalateenistusel kõiki kooli minevaid lapsi. Siis võiks ka lapsed jumalateenistusele tuua. Palume neile õnnistust algavale õppetööle.

*****

Lõpetuseks veel meeldetuletus lapsevanematele: kui te toote oma lapse ristimisele, siis hoolitsege ka pärast lapse kristliku kasvatuse eest. Ristimine on ääretult hea ja tähtis, aga see ei ole veel kõik. Peab ka kasvatama. Peab lapsele selgitama, milliseid võimalusi ristimine talle on andnud – et ta oskaks neid oma elus kasutada. On selge, et vanemad sageli jäävad seletamisega hätta. Aga kui ei oska, siis tulge ja küsige, meil on inimesi, kes on sellega aastaid tegelenud, kellel on kogemusi ja häid nõuandeid. Ja kaks korda kuus last siia pühapäevakooli tuua ei tohiks ka liiga koormav olla. Mida nooremas eas, seda parem – siis lapsed harjuvad sellega ja neil on siin ka oma lõbus seltskond, kuhu nad tahavad tulla.

/august 2015/