Kirikuskäik ja jumalateenistus

Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.

Kas Jumal on kirikus inimesele lähemal kui mujal? Kuidas püha ruum kirikus jaguneb?

jaanikirikEsmalt alustaksin looga. Moskvast on siin üks mungakoor, ülimalt head lauljad. Nad teevad Tallinna Jaani kirikus ühe kontserdi väga ilusast ja sügavast vene vanast vaimulikust muusikast. Nad lõpetavad esinemise, tulevad minu juurde ja nende juhendaja ütleb: „See on imeline paik. Esimesest noodist alates me tundsime, et oleme palve kätel. Siin on palju palvetatud.“

Kaheldamatult on kirik püha paik, kui teda ei ole muudetud millekski muuks – kontserdisaaliks või muuseumiks. Selle pühaduse tagab kaks asja: esiteks ta on pühitsetud, see tähendab eraldatud Jumalale – see on ka põhjus, miks kirikus ei tohiks teha mingeid muid asju ja miks kontserdid, mis kirikus toimuvad, peaksid olema vaimuliku sisuga. Teiseks on olemas justnimelt see sisu, millega on paljude aastakümnete jooksul seda koda täidetud. Me ju tabame ka mõnda koju minnes, et meil on seal hea olla, ja mõnes teises kodus on väga ebamugav. Jaani kiriku suhtes on väga-väga erinevad inimesed olnud ühte meelt, et see on eriline paik, et see on n-ö hea energiaga paik, ta on PÜHA koda.

Püha ruum on jaotatud kirikus erinevalt. Kui õigeusu altariseina taha või ikonostaasi taha ei tohi peaaegu keegi peale vaimulike minna, siis luterlastena me väga ei piira neid ruume – näiteks koristaja võib vabalt minna altariruumi sisse ja isegi leerilapsed on vahel altariruumi koristanud. Aga kindlasti on see paik, kust jagatakse armulauda, kus ristitakse inimesi, ehk siis altarivõre sisemine pool on püham paik kui kiriku eeskoda, lõunasaal, käärkamber vms.

Mis kirikus võib luterlane käia? Kas luterlane võib ka teistes kirikutes armulauda vastu võtta?

Kindlasti ei ole mingeid piiranguid teistesse kirikutesse minemisel. Nüüd on küsimus, KUI KAUGELE me läheme. Siin on teatud reeglid. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on kirjutanud alla mõningatele kiriku ühtsuse dokumentidele, mis tagavad armulauaosaduse ka teistes kirikutes. Näiteks kunagi ma töötasin ja olin praktikal Šoti episkopaalkirikus ja seal võisin ma esimesest päevast peale armulauda pühitseda, jagada ja vastu võtta.

EELK liikmed võivad armulaual käia kõigis luterlikes kirikutes ja lisaks sellele ka anglikaani ja metodisti kirikutes. Katoliku kirik tõmbab ise piiri ette ja ütleb, et ainult katoliiklased võivad katoliku kirikus armulaual käia. Kui keegi kiitleb, et tema küll käis Vatikani peakirikus armulaual, siis no mida sa kiitled, kui sa ei tunne reegleid ja paned preestri olukorda, kus ta lihtsalt viisakusest ei küsi, kas sa oled katoliiklane. Aga näiteks siin Eestis võib küll juhtuda see, et piiskop Philippe Jourdan küsib enne, kui armulaualeiba ulatab, kas sa oled katoliiklane. Kui sa ütled ei, siis ta lihtsalt läheb sinust viisakalt mööda ja sina vaid näed armulaualeiba. Ehk siis – on olemas reeglid, mida tuleb tunda, ja üks reegel on see, et me võime armulaual käia kõigis luterlikes kirikutes, anglikaani kirikutes ja kui meil on soov, siis ka metodisti kirikus, aga sealt edasi armulauale minemine on selgelt piiratud ja mõnede konfessioonide puhul on lausa keelatud teiste konfessioonide omi armulauale võtta, kuna neid ei peeta päris kristlasteks, õigeteks usklikeks.

Mina luteri vaimulikuna võtan nii õigeuskliku kui ka katoliiklase armulauale, kui nad seda soovivad, nii et meiepoolset piirangut ei ole, piirangud on mujal.

Aga teistes kirikutes teenistustel käia oleks isegi mõistlik. Ma olen hästi tugevalt soovitanud enne leeri ja ka leerikooli ajal käia ringi ning mõtelda natuke järele, äkki mõni teine konfessioon sobib rohkem. On päris kurb lugu, kui sa oled leeri just läbi käinud ja siis kahe nädala pärast avastad, et – nagu Marju Kuut laulis – „see pole see, pole see …“ Tark ei torma ja mõtleb enne läbi, mis tema jaoks on kõige sobilikum, ja konfessioonide vahetamine võib tuua kaasa kurbi tagajärgi. Kuulen sageli, kuidas mõnedki nendest, kes on vahetanud konfessiooni, lasknud ennast ümber ristida, kulutavad väga palju energiat sellele, et enda üleminekut õigustada ja oma endist kirikut maha teha. Sellest kumab läbi süütunne.

Miks vene õigeusu koorid käivad siin esinemas?

Esinemisega on selline lugu, et esinemisel ja teenimisel on väga suur vahe. Osad käivad teenimas ehk raha teenimas ja mõnedel „tulevad tuurid peale“ ja siis nende repertuaarid tuleb väga tõsiselt üle vaadata, aga kui õigeusu kiriku koorid tulevad ja laulavad siin sisuliselt liturgiat, laulavad tänu-, kiitus- ja palvelaule, siis neile on meie uksed täielikult avatud.

Mida tähendab kirik, mis on selle sõna tähendus?

Kreekakeelne sõna kyriak� tähendab ‘Issandale kuuluv (hoone)’. See ongi põhidefinitsioon. Kirik on jumalakoda, pühakoda, Jumalale pühitsetud hoone, hoolimata sellest, kas sel on torn peal või mitte, on see ida-läänesuunaline, nagu kirikud tavaliselt on, või on see vastavalt linnaplaneeringule natuke teisesuunaline. Tavaliselt on kirikud ida-läänesuunalised, nii et inimesed istuvad näoga ida poole, seisavad näoga päikesetõusu poole. Jaani kirik on ka õiges suunas ehk „orienteeritud orienti“.

Kui sõna „Kirik“ kirjutatakse suure tähega, siis püütakse rääkida kirikust üldiselt: Kirik kui ülemaailmne organisatsioon. Kui me räägime ühest konkreetsest hoonest, näiteks Tallinna Jaani kirikust, siis siin võiks sõna „kirik“ olla väikese tähega.

Mis on jumalateenistus? Kellele on seda vaja? Miks ja kui tihti peab kirikus käima?

Ammu enne meid on kokku lepitud reeglites, kuidas jumalateenistusi läbi viiakse. Neid reegleid võib veidikene muuta, aga vorm, kuidas teenitakse Jumalat või õigemini lastakse Jumalal ennast teenida, on see, mida nimetatakse jumalateenistuseks.

Jumalateenistusi on kaht liiki: on jumalateenistusi, mida ladina keele eeskujul nimetatakse missadeks – need on armulauaga jumalateenistused –, ja on olemas sõnajumalateenistused, kus armulauda ei kaeta. Tallinna Jaani kirikus on väga harva ilma armulauata jumalateenistusi. Need on tavaliselt suurte pühade teised pühad ja muud teenistused, mis satuvad argipäevale. Siin ei peeta ühtegi pühapäevast jumalateenistust ilma armulauata, kuigi vanasti on ka selles kirikus olnud armulauaga jumalateenistus ainult üks kord kuus.

Jumalateenistusel on kindel struktuur ja eri kirikutes on seal nüanssides erinevusi.

Jumalateenistust ei ole vaja Jumalale – ma arvan, et Tema saaks ka ilma hakkama. Seda on vaja meile. Ma olen ikka toonud selle võrdluse, et kui ma kunagi kiitlesin ühes vaimulike seltskonnas sellega, et ma olen hakanud õhtuti jooksmas käima, siis üks vanem ja targem mees esitas mulle väga piinliku küsimuse, ta küsis, mitu korda ma juba olen jooksmas käinud. Vastasin talle punastades, et olen käinud kaks korda. Siis ta ütles mulle, et räägime sellest järgmisel aastal samal ajal. Ma ei tahtnud sellest järgmisel aastal samal ajal rääkida – sest kui sa üksi hakkad kuskil käima, siis varsti leiad sa tuhat põhjust, miks mitte käia.

Jumalateenistust on vaja inimesele, et olla teiste omasugustega koos, teha midagi olulist koos teistega. Milleks on vaja laulupidusid – võiks ju üksi ka köögis või WC-s laulda? Miks on vaja paljusid rahvaüritusi – võiks ju eraldi olla, mis asja te sinna kokku tulete?! Jumalateenistusele tulevad kokku natuke ühtviisi mõtlevad inimesed, et ühiselt Jumalat tänada, otsida hingerahu, saada juhatust. Kindla struktuuriga vormis on väga paljudel hea olla, neile meeldib tulla, neile meeldib see, et asjad ei muutu seal pidevalt, et see on turvaline paik, kus sa TEAD, kuidas asjad jooksevad, missuguses järjekorras, mis osadega jne.

Inimene peaks jumalateenistusel käima nii sageli, kui on võimalik. Ja ma arvan, et vahetevahel tuleb ennast selleks lausa sundida. Ega kõik päevad ega seejuures ka pühapäevad ole vennad, vahetevahel tahaks ju palju kauem magada … See on omaenda elu organiseerimise küsimus. Elu võiks olla seatud nii, et pühapäev on püha päev. Nagu Tõnis Mägi laulab: „Kui pühapäev on püha päev, on kõik okay, kõik sõltub meist.“ Millise sisuga me täidame oma nädalapäevi? Kas pühapäev on püha päev või on see tavaline argipäev, kus me istume arvuti taha või koristame, peseme, triigime … nagu tavaline hall argipäev? Kas see on kuidagi eriline ja kas see toob inimesi kokku või oleme ikka eraldi?

Kõik teised päevad on minu meelest sellised, kus me oleme eraldi. ÜKS päev võiks olla selleks, et olla koos – peredena koos ja ka kristlaste perekonnana koos. See tuleks endale muuta harjumuseks. Me oleme väga vaesed, kui meil ei ole traditsioone, kui meil ei ole ühiseid regulaarseid tegevusi. Jumalateenistus annab võimaluse olla üheskoos, koos teistega, teha midagi koos teistega. Kuidas Toots küsiski selle peale, kui talle öeldi, et „sina, inimeseloom, pead oma hinge eest hoolt kandma“? Ta küsis Imeliku käest: „Kuda selle hinge eest hoolt kanda?“ Imelik soovitas hinge niidiga kaela riputada. Mõttetu soovitus. Tänapäeval on paljudel hing pidevalt niidiga kaelas. Kihutavad nagu oravad rattas. Köstril oli õigus – me peame oma hinge eest hoolt kandma, muidu hing kärbub ja me ei ole enam inimesed, vaid oleme oravad või mõned muud loomad, kes vajavad aina rohkem asju, rohkem emotsioone jms.

Kindlasti on ka inimesi, kes käivad kirikus üksinda – kellel ei ole kedagi, kellega tulla, või kellel on küll need „minu inimesed“, aga need käivad mööda teist rada ja nad ei taha kuuldagi sellest, et nad peaksid kaasa tulema. Sellisel juhul on küsimus selles, kas sa võiksid ka üksinda oma koju tekitada kuskile magamistoa nurka väikse altari või midagi sellist ja teha selle teenistuse läbi – aga kas see siis on see? Me ikkagi vajame seda ruumi, me vajame orelimuusikat, kindlat struktuuri, kindlust ja seda tunnet, et meiesuguseid on rohkem. Õnneks on Jaani kirikus jumalateenistustel väga palju inimesi. Õnneks on paljudele pühapäev püha päev. Ja osad nendest, kes pühapäeval ei saa tulla, tulevad neljapäeval, keskpäevasele pooletunnisele armulauaga palvusele.

/juuni 2015/