Jumalateenistuse kord

Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.

TeenistusMis osadest jumalateenistus koosneb? Kuidas jumalateenistus kulgeb?

Jumalateenistus on üles ehitatud nii, et kõigepealt valad sa end tühjaks ja siis hakatakse sind täitma ning minnes saad jagada sellest, mida oled saanud, ka teistele.

Jumalateenistusel on oma kindel struktuur ja seal on kahesuguseid asju: on püsivad, muutumatud, pühapäevast pühapäeva korduvad osad ja muutuvad osad. On teatud asjad, mida n-ö loetakse maha, õpetaja loeb seda maha agendast või Piiblist. Igal pühapäeval on kindel teema ja selle teema kohaselt valitakse laulud, valmistatakse ette jutlus, pihikõne ja palved.

Esimeseks märguandeks on kirikukellade helin. See on jumalateenistuse lahutamatu osa, kirikukellad on palvekellad ja kutsuvad inimesi kokku, tekitavad palvemeeleolu. Kui kell saab täpselt nii palju, kui on algusaeg välja kuulutatud, siis jumalateenistus ka algab. Kirikud on Eestis jäänud vist peaaegu ainsateks avalike ürituste kohtadeks, kus asi algab siis, kui on välja kuulutatud. Ei ole mingeid soojendusbände vms, vaid organist hakkab siis, kui kell on kümme löönud, siin mängima. Ja kui organistil on kell vale ja ta näiteks 30 sekundit hilineb, siis me käärkambris oleme juba natuke murelikud, et kuidas siis nii ... Jumalateenistus algab meil kui kellavärk ja Jaani kiriku tornikell sätib end kaks korda ööpäevas sekundi pealt täpseks.

Jumalateenistus algab nii, et kirikuõpetajad tulevad vahekäiku mööda protsessioonis sisse – meil on rohkem kui üks õpetaja teenimas, kuna armulaualisi on aasta läbi keskmiselt 270 igal pühapäeval ja ühel vaimulikul läheks armulaua jagamiseks siin liiga palju aega. Kogudus tõuseb õpetajate tulles püsti. Miks niimoodi? See ei ole õpetajate austamine, vaid me kõik üheskoos seisame jumalateenistuse alguses Jumala ette, teeme ühe palve, kus palume vaikselt, et Jumal meid õnnistaks, ja siis koos istume. Me oleme siin üks kristlaste pere.

Õpetajad tulevad, nad põlvitavad altari ees – nad on enne ka käärkambris palved teinud – ja lähevad istuvad oma kohtadele. Kogudus istub ja vaatab postide peale, sest seal on numbritahvlid ja esimene number tähistab seal esimest lauldavat laulu. Laul lauldakse ära ja selle lõpuks on õpetaja altarisse jõudnud. Ta läheb altarisse viimase salmi ajal, põlvitab seal ja hakkab MIDAGI lugema altari poole.

Vahel on küsitud, mida ta pobiseb seal, seljaga rahva poole, miks ta ei võiks olla näoga inimeste poole. Aga seal on ka mikrofon ja inimesed kuulevad, mida ta räägib. Need on algussalmid, kus õpetaja loeb pühakirjast päevakohaseid palvetekste. Sellepärast on ta ka näoga altari poole, see on palve, me kõik koos teeme ühe ühise palve ja siis keerab õpetaja üle vasaku õla tagasi rahva poole ning loeb Piiblist mingi koha, mis on vastus – Jumala vastus inimestele.

Algussalmid koosnevad palve- ja vastusosast. Mõlemad osad on tavaliselt Piiblist pärit, vastava päeva sisuga. Igal pühapäeval on erinevad algussalmid, aga alati lõpevad need sõnadega „Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule“. Ja kogudus vastab lauldes: „Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb, igavesest ajast igavesti, aamen.“ See on nagu aamen kirikus, kogu aeg ühtemoodi, 500 aastat juba. Ei tüdine me ära, ei hakka midagi muud tegema selle koha peal.

Siis tuleb pihiosa, kus me valame ennast tühjaks kõigest tühisest, sodist-rämpsust, mis on meie hinge nädala jooksul kogunenud. Me palume Jumalalt andestust valesti öeldud sõnade, tehtud tegude, tegemata jäetud hea ja kõige muu halva pärast ning palume, et Jumal meid tühjendaks ja andestaks kõige selle pärast, mis rikub meie sees tundlikkust Jumalaga suhelda ja tegelikult ka kaasinimesega suhelda.

Pärast pihikõnet tuleb palve, mis on alati ühesuguse tekstiga ja mida inimesed loevad kaasa. Seejärel ütleb õpetaja armukuulutuse ehk absolutsiooni. Ta kuulutab, et su patud on andeks antud. Õpetaja ütleb: „Mina kui kutsutud ja seatud jumalasulane kuulutan sulle …“ Mitte et „mina annan sulle andeks“, vaid „ma KUULUTAN“ – Jumal andestab neile, kes pattu kahetsevad.

Absolutsiooni järel läheb jumalateenistus tõusvas joones edasi. Liturgia jätkub. Jumalateenistuse lehed ehk kavalehed on Jaani kirikus lauluraamatu vahel, need on erinevatel kirikuaasta aegadel eri värvi ja eri nüanssidega. Sealt pealt saab jälgida, mida laulab õpetaja, mida laulab kogudus, mida ütleb õpetaja ja mida kogudus – seal on põhistruktuur väga selgelt kirjas.

Ühel hetkel jõutakse teise lauluni ja siis tuleb jutlus. Kirikukalendris on ette antud, millisele tekstile õpetaja jutlustab – vahetevahel õpetaja vahetab ka teksti välja, kuid jääb kindlasti sama teema juurde.

Siis tulevad teated, palved, eestpalved. Pärast koraali on kirikupalve ja siis algab armulaud. Armulauda jagatakse meie kirikus kahest eri kohast kahel eri viisil – see on selleks, et inimesed, kellel on probleeme ühisest karikast joomisel, võiksid siis sissekastmisega armulauda vastu võtta kiriku külje peal, ja samas et armulaud ei võtaks liiga palju aega. Muidu on nii, et kui jumalateenistus hakkab lõpuks läbi saama, on kirik inimestest tühi ja vaid mõni üksik on jäänud.

Lõpus on tänupalve ja õnnistamine kolm ja pool tuhat aastat vanade Aaroni õnnistussõnadega „Issand õnnistagu sind ja hoidku sind …“. Siis tuleb veel lõpulaul ja ongi teenistus läbi. Ainult tund ja 45 minutit ning ongi läbi.

Mitu õpetajat osaleb Jaani kirikus jumalateenistusel?

Jaani kirikus on kolm õpetajat, kes on koguduses sisuliselt peaaegu täiskohaga: mina, Arne Hiob ja Eve Kruus. Ja kui me just puhkusel ei ole või ei ole muude toimetustega hõivatud, siis me tavaliselt oleme koos. Lisaks on meil korraline külalisõpetaja Toomas Paul, kes üks kord kuus jutlustab ja teenib kaasa. Veel peab ta oma pensionipõlves Jaani kirikus ühte hardushetke kuus ja ka teenistusi Eesti Vabaõhumuuseumis Sutlepa kabelis.

Lisaks on meil abiks üks vanem vaimulik, endine peakaplan Tõnis Nõmmik – tema käib kirikus külje pealt armulauda jagamas koos ühe juhatuseliikme või töötegijaga, kes seal hoiab karikat.

Tihtipeale me oleme nelja-viiekesi teenistusel, aga on olnud ka kordi, kus on kümme õpetajat korraga teenimas – kui on mingid väga pidulikud ja suured päevad tulemas. Ja vahel on ka väliskülalisi – kirik keset linna –, siia satub vaimulikke ka mujalt.

Millal on õpetaja kantslis, millal altari juures?

Jumalateenistuse eri osad on eri kohtades. Jumalateenistus algab altaris, läheb kantslisse ja siis liigub altarisse tagasi: armulaud ja kirikupalve. Algusliturgia koos pihiga tehakse ära altarist, õpetajad on altaris. Siis tulevad jutlus, mälestamised, eestpalved, teated – kõik need on Jaani kirikus kantslist – ja edasi läheb juba kirikupalve, armulaud ja õnnistamine jälle altaris.

Eri aegadel on õpetajatel erinevad ametirüüd. Miks?

Ametirüüd on ainult kahte värvi: valged ja mustad ehk albad ja talaarid. Talaar on luterlik rüü, mis on jäänud Martin Lutheri ajast. Luther oli teadupoolest jurist ja ütleme nii, et see kohtunikukuub jäi talle lihtsalt selga – ei peetud nii tähtsaks, kas see on valge, roheline või must. Kui nõukogude ajal panid mõned luterliku kiriku vaimulikud alba selga, siis oli peapiiskop nähtavasti julgeolekuteenistuse käsul kohustatud neilt vallandamise ähvardusega välja pressima lubaduse, et nad mitte kunagi enam ei pane valget selga. Millegipärast julgeolekuteenistust ärritas kunagi just valge kandmine, ja näiteks Jaan Kiivit oli tol ajal üks neist, kes pidi Edgar Hargile andma nõusoleku, et ta mitte kunagi enam ei pane albat selga, sest muidu kaotaks ta töökoha Püha Vaimu koguduses.

Meie kanname siin kirikus talaari osadel matustel ja Suurel Reedel. Sellega me teeme Suure Reede kuidagi eriliseks – Kristuse surmapäeval, mälestuspäeval tuleme kõik talaarides.

Ametirüü juurde kuuluvad stoola ja vahel ka kaasula. Need on erinevat värvi vastavalt kirikuaastale. Kui on mustad või rohelised või punased või valged altari- ja kantslipõlled, siis õpetajatel on need värvid stoolades ja ka kaasulas, kui õpetaja seda kasutab. Kaasula on suur üle pea käiv riideese, mis katab albat peaaegu terviklikult. Kaasulat kasutatakse Jaani kirikus üliharva. Ma olen mõningail hästi pidulikel päevadel vahetevahel selle kasutusele võtnud. Lihtsalt sel põhjusel, et kui ma töötasin Šoti kirikus, siis oli seal tõeline aardeleid – ühest vanast kirstust tulid välja vanad ja väärikad kaasulad, mis seal taheti minema visata. Mina sain käe vahele ja lasin need Eestisse toimetada. Nüüd on need minu jaoks hästi kallid ja sümboolsed asjad. Aga kaasula kandmisel ei ole siin traditsiooni. Küll aga on stoolade ja albade kandmine Tallinna Jaani kirikus aastast 2007 igapühapäevane asi. Sinnani olid siin talaarid.

Mis on jumalateenistusel alati altaril?

Rist või krutsifiks, Piibel ja elav tuli: kas siis küünlad – kaks, neli, kuus või rohkem – või õlilamp, igatahes elav tuli. Need kolm peavad olema, kõik muu võib olla. Altarilinad võivad olla ja tavaliselt ongi. Lilled võivad olla, aga ei pea olema. Armulauaasjad lisanduvad siis, kui on armulauaga jumalateenistus.

Mis puhul lauldakse litaaniat? Kuidas see on luterlikku kirikusse jõudnud?

See, mis on luterlik või mis on katoliku või õigeusu OMA, sellel on väga suured küsimärgid küljes. Martin Luther oli katoliku kiriku munk, valdas täielikult missa korda ja võttis väga paljud asjad katoliku kirikust üle. Põhiliselt hülgas ta Maarja poole kummardamise ja tema poole palvetamise, mõnede tegevuste sakramendiks pidamise, ladinakeelse jumalateenistuse ja laulud jms. Põhiolemuses on Luther väga rõhutanud lauldava palve erilist mõju. Ta on öelnud umbes sellised sõnad, et kui sa palvetad niisama, siis on see ühekordne palve, aga kui sa palvetad lauldes, laulad palvelaule, siis see on kahekordse võimsusega palve.

Litaania on palve, milles saab kogu kogudus aktiivselt kaasas olla. Millal seda tehakse? Esiteks siis, kui õpetaja on n-ö hääles hommikul kell 11 või umbes siis see hetk saabub. See võib olla „naeruväärne ah-ah-haa“, kui hakkab laulma mõni inimene, kes arvab, et oskab laulda, aga tegelikult ei oska – siis oleks tõesti parem, kui ta ei laulaks. Teine asi on litaania võimsuses. Litaania on see, kus õpetaja laulab ees ja kogudus oma osa talle vastu, ja kuna meil on kaks orelit, siis õpetaja laulmisel mängib kaasa altaritagune orel ja koguduse vastulaulmisel laulab 60 meetri kauguselt kaasa suur orel – see on meil eriti võimas selles mõttes, et meil on ka orelid dialoogis, rääkimata koguduseliikmete ja vaimuliku dialoogist.

Mulle väga meeldib litaaniat laulda ja viimasel ajal on ka Arne Hiob aeg-ajalt hakanud litaaniat tegema – ju siis tallegi meeldib see.

Kas kõik võivad koguduses kaasa laulda? Ka siis, kui ei pea viisi?

Võivad kindlasti. Aga eks siis tuleb natuke sordiini all laulda ehk pisut tagasihoidlikumalt, et see teisi joone pealt ära ei ajaks. Seal on see reegel, et vaata, et sa teiste laulmist ära ei rikuks. Laula ikka, võid vaikselt jorutada kaasa, kui üldse ei tule viisipidamist, aga laula nii, et teine kõrvalt sassi ei läheks.

Mida tuleks kirikusse sisenedes teha?

Tuleks püüda ennast igapäevasest maailmast välja lülitada. See ei tähenda mitte ainult telefoni väljalülitamist, kuigi seda muidugi ka. Osades kirikutes on sedasi, et sa võid küll oma telefoni vaikseks keerata, aga võimendussüsteemi tuleb su telefoni helin ikkagi sisse ja vibreerib läbi võimenduse. Kirikus olemine on aeg, mil võiks telefoni lennure�iimile panna või välja lülitada. Mis siis ikka juhtub, kui pühapäeval kella kümnest kuni kolmveerand kaheteistkümneni sind kätte ei saada …

Mulle väga meeldib see, kui ma näen inimesi kirikusse sisenemisel hetkeks vaikseks jäämas, nad teevad väikese palve. Mitte kohe ukse juures, nii et jääks teistele sisenejatele jalgu, vaid leiad omale hetkeks koha, vaatad altari poole, paned käed kokku ja teed ühe väikese palve, kus palud, et Jumal sind juhataks selles pühakojas, et kõik tulev oleks sulle õnnistuseks.

Ma olen taas ja taas kogenud seda, et kui minu meelest on mõni teenistus täiesti ebaõnnestunud, nii palju on vigu sisse tulnud nii õpetajatel kui ka organistidel, siis just nende teenistuste järel tuleb mõni ja ütleb, et ta sai sealt nii palju, et ta sai sealt vastused mõnele oma küsimusele, mida ta on aastaid ja aastaid endas kandnud, ta sai vabaduse sealt. See, kuidas just sulle see asi mõjub, võib olla kinni juba selles, kuidas sa kirikusse sisened. Kas sa avad ennast või tõmbad ennast lukku. See on seesama dalai-laama lause, et „Meie meeltel ja langevarjudel on midagi ühist – nad töötavad kõige paremini siis, kui nad on avatud“. Katsu siis langevarjuga hüpata, kui see on kinni ... Kirikus olles on äärmiselt tähtis see, kui avatud me oleme.

Räägin loo. Ligi 11 aastat tagasi Kanadas olles sain Toomas Paulilt palve, et äkki tuleksin tema järeltulijana Jaani koguduse õpetajaks. Kui sain teada, millal peaksin pidama seal kirikus oma esimese jutluse, hakkasin seda täie tõsidusega ette valmistama. Aega oli palju, hirm oli suur ja nii ma siis kirjutasin kokku jutluse, mille ettelugemine võttis kirikus poole rohkem aega, kui seal harjutud oldi. Kuulsin, kuidas üks proua teisele ütles: „See noor mees peaks doktor Paulilt õppima, kuidas jutluseid peetakse!“ Täielik läbikukkumine. Pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kümme aastat hiljem ütles ühes kirikus sealne diakon, et just see jutlus oli talle nii mõjunud, et ta andis oma elu täielikult Jumala kätesse, tuli teoloogiat õppima ja on saanud ühe kiiremini kasvava väikese koguduse tubliks vaimulikuks.

Kui oled teinud vaikse palve, siis tee oma annetus jumalariigi töö heaks, võta lauluraamat ja mine oma pinki. Hea oleks, kui ei istuks pingi otsa peale, vaid võiks olla lahke ja istuda veidi rohkem keskele – meil on 11-kohalised pingid ja kui kaks inimest istub pingi otstes, siis meil on kirik varsti täis ja kõik ülejäänud on nagu vaesed patused, seisavad nende pingiotstes istuvate ja väga sügavalt palvetavate inimeste kõrval ega pääse pinki sisse. Olge head – olge ristiinimesed, nihutage ennast pisut, laske teised ka istuma.

Kas hilineja, kui ta jäi ilma pihikõnest ja pattude andeksandmisest, võib osa saada armulauast?

Me võime ühel hetkel selle ise ära otsustada. Kui inimene tunneb, et ta on andeksandmist saanud ilma, et ta oleks seda konkreetselt kuulnud õpetajat ütlemas ja tema poole oma käsi sirutamas, ja tal on tunne, et võib tulla, siis ma ei taha tõmmata piiri, et siis võib, siis ei või – see peab olema oma sisetunnetuse küsimus. Ma olen ka ise läinud vahel neljapäevaste palvuste ajal nii, et ma ei ole tervest palvusest osa saanud, aga ma tunnen, et mul on vajadus armulaua järele, ja ma lähen sinna ning saan seal seistes ka ise oma palve ära teha, paluda Jumalalt andestust, ja ma usun, et Jumal andestab neile, kes on oma patu pärast kurvad ning kes oma pattu kahetsevad. Sa võid selle protsessi enda sees ära teha.

Mida ei tohi kirikus teha?

Ütleme nii, et võõrasse kloostrisse oma kommetega ei tulda. Kui olen mees ja mul on müts liimitud pähe kinni, nii et käin ka kodus müts peas ringi, siis võiks kirikus selle kuidagi ikka peast pihku saada. Nagu laulusalmistki selgub, võtab isegi mats kirikus ja kodus mütsi peast. Ma arvan, et üks õige eesti mees võiks vähemalt matsi tasemel olla ja mütsi kirikus peast ära võtta. Vahel mõni, kellelt seda palun, küsib minult: „Ei tea miks? Kus see kirjutatud on?“ Ega meil pole ka kuskile kirjutatud, et põrandale ei peaks närimiskummi sülitama, et lapsi ei peaks laskma kõikjale joosta. Mõned asjad peaksid olema enesestmõistetavad.

Teiseks – kirikus tuleks püüda liikuda rahulikumalt, et ei oleks edasi-tagasi jooksmist ega laste jooksma laskmist sellisel viisil, et nad hakkavad juba häirima.

Kirikus on palju sarnast, mida me teatriski ei tee: me ei lahku igal hetkel oma kohalt, ei tõuse, ei lähe ridade vahelt läbi. On teatud ajad, kus me anname teistele võimaluse kuulata ja jälgida, isegi kui me ise oleme rahutud. Andke teistele võimalus olla, kuulata ja jälgida, isegi kui see teile hetkel huvi ei paku ja tahaks käia kasvõi korraks väljas värsket õhku hingamas.

Kui te olete rahutud hinged, siis istuge kuskile hästi taha ja liikuge sealt.

Kolmandaks on jälle mobiiltelefonid. Õpime selgeks, et telefonil on olemas see nupp, kust saab selle vaikseks panna. Õnneks on meil siin Jaani kirikus jutluse ajal hämmastav vaikus. Ma ei ole peaaegu üheski teises kirikus sellist rahu ja vaikust kohanud, kui on Jaani kirikus. Meil kuulatakse. Niisugune tunne on, et ei hingata ka. Kui jutlus on läbi, alles siis hakatakse köhima ja liigutama. See on Jaani kiriku omapära, et siin on tohutult hea jutlustada, teenistust pidada. Sa näed, et inimesed kuulavad väga tähelepanelikult, on kaasas.

Millal tuleb jumalateenistusel püsti seista ja millal võib istuda?

Kõige lihtsam reegel on see, et püsti seistakse siis, kui kas kõneldakse Jumalaga ehk siis palve ajal, või siis, kui Jumal kõneleb inimesega ehk siis, kui loetakse pühakirja. Jaani kirikus on pühakirja lugemised kõik püstiseismisega, paljudes teistes kirikutes on uus liturgia kasutusele võetud, milles näiteks Uue Testamendi epistlite ehk kirjade ja ka Vana Testamendi lugemise ajal kogudus istub. Meil on siin veel väga kõbusad inimesed, kes suudavad püsti seista, ja meil tõustakse püsti siis, kui öeldakse: „Nüüd kuuleme jumalasõna …“

Laulude, koraalide, kõnede ajal istutakse, aga kui öeldakse, et „Nüüd kuuleme jumalasõna“, siis tõustakse; kui öeldakse: „Me jääme nüüd palvele,“ siis samuti tõustakse. Algusliturgia seistakse tervenisti, v.a pihikõne. Vahelehel on ka kirjas, millal istuda ja seista.

Pean ütlema, et mõnes mõttes loogika pisut lonkab selles asjas, sest tegelikult on ka koraalid palved, aga laulude ajal meil istutakse, on leitud kompromiss, et ei oleks liiga palju seismist. On inimesi, kellel tõesti on raske pikalt seista.

See kõik on vana komme, välja arvatud üks traditsioon, mis tekkis siis, kui me saime endale uue oreli ja oli selle pühitsemine. Hollandi organist Peter van Dijk ütles siis, et oli valinud ühe väga võimsa koraali lõpulauluks, ja palus, et kas võiks rahva selleks ajaks püsti paluda. Kaks ja pool aastat hiljem küsiti minu käest, et miks lõpukoraali ajal inimesed seisavad. Ma küsisin imestades, et kas siis seistakse. Siis küsija omakorda imestas, et kas ma ei tea ja teen nalja – aga mina seisan siis ju seljaga rahva poole ega näe. Ja tuli välja, et sellest ühest korrast oli tekkinud traditsioon. Inimestele hakkas äkki meeldima, et kuulge, tõusemegi lõpus püsti ja laulame püsti selle lõpulaulu ära. See on tõeliselt ilus raamistus kogu teenistusele – alustame püsti ja lõpetame püsti.

Kui inimene on väga haige, siis istugu ta rahulikult. Jaani kirikus on tekkinud selline õhkkond, et siin ei ole enam neid inimesi, kes julgeksid või peaksid vajalikuks kellelegi öelda, et „Miks sa ei tõuse!“ või „Mis sa siin lösutad!“. Siin on olnud inimesi, kes on teistele väga teravalt öelnud, aga need inimesed on ära surnud oma kurjusesse.

Kui sa oled vilets, kui sul on raske seista, siis istu rahulikult. Pigem segab valel ajal seismine – keda segab see, et keegi istub! Aga see, kui keegi seisab esimeses reas, siis lihtsalt teisest viienda reani keegi ei näe mitte midagi. Pigem ärge seiske, kui see vähegi on võimalik, või siis, kui te peate seisma, põlv ei paindu, puusad ei paindu või mis seal veel võib olla, siis tasub seista tagapool või külje peal, nõnda et ei sega teisi.

Mälestamishetkel ka ilmtingimata ei pea omaksed püsti seisma, aga nad võivad seda teha. Meil on see traditsioon olnud, et kui kantslist nimetatakse lahkunu nime, siis osad perekonnad tõusevad püsti. Aga osad seda ei tee, tahavad omaette olla ja on tänulikud, et mälestatakse.

Millal ja kuidas tuleb ristimärki teha?

Tihti öeldakse, et see on katoliiklik või õigeusklik tava ja miks luterlased seda teevad, aga ma olen ikka ja jälle öelnud neile, kes seda on hakanud hästi teravalt küsima, et „ole hea, võta meie luterliku kiriku laulu- ja palveraamat lahti, võta lahti palveosa ja seal on Lutheri hommiku- ja õhtupalved“. Luther alustab: „Kui sa hommikul tõused, kui sa õhtul magama heidad, õnnista end ristimärgiga.“ Ja alles siis tulevad palved. See on nagu palve algus, enda ja oma armsate Kristuse kaitsva risti alla asetamine. Ainuke erinevus õigeusu ja lääne kiriku ristitegemise vahel on see, et pärast ülalt alla liikumist – tavaliselt kolme näpuga, nagu Kolmainsus meie näppudes – suundub lääne kristlus nüüd vasaku õla juurest parema õla juurde, ida kristlus parema õla juurest vasaku õla juurde. Ehk siis: läänekirikus tehakse risti ülalt alla, vasakult paremale, idakirikus ülevalt alla, paremalt vasakule. Kui sa lähed õigeusu kirikusse ja teed seal ristimärgi, siis õigeusklik tabab kohe ära, et „ne svoi“. Aga ma arvan, et me võime ka õigeusu kirikusse sattudes rahulikult risti omapidi teha. Miks aga õpetaja teeb teenistusel risti rahva poole lahtise käega? Selle põhjus on see, et õpetaja õnnistab rahvast. Ka meie võime oma väikesele lapsele teha risti justnimelt tema poole, mitte enda poole. Luther ütleb, et on väga oluline õnnistada ristimärgiga iseennast ja oma väikseid, armsaid. Näiteks ka neid, keda me teele saadame. Paneme nad ristimärgi alla. See on vaikne palve, sõnadeta palve.

Mis hetkel on hea tava kirikus raha annetada?

Kirikud on erinevad ja kui sa lähed kuskile võõrasse kirikusse, siis oleks mõistlik esialgu hoida raha taskus, sest ühel hetkel võib jumalateenistusel jõuda

kätte see aeg, kus tuleb korjandus sinuni, ja siis on väga piinlik hetk, kus sa oled kõik juba ära pannud, näitad oma tühje käsi ja hakkad seletama, et sa kunagi juba panid. Jaani kirikus ei ole kotikorjandusi, inimesed on helded annetajad niigi ja meil on ka nii palju inimesi kirikus, et see võtaks väga palju aega.

Kui sa tuled Jaani kirikusse, siis sa saad oma annetuse teha kohe: sisse tulles on kahel pool vahekäiku lauluraamatute riiuli juures annetuskastid, kuhu saab annetuse panna, ja sa ka kuuled hiljem, mille jaoks pühapäevane annetus läheb. Jumalateenistustel on annetustel iga kord mingi kindel sihtotstarve ja me oleme püüdnud teha nii, et iga kümnes korjandus läheks kirikust väljapoole, et me ei korja mitte ainult enda vajaduste jaoks, vaid püüame ka väljapoole anda. Ja järgmisel pühapäeval sa kuuled, kui palju eelmisel pühapäeval millegi jaoks annetati – me hoiame inimesi kursis. Ja kui sa mingit mälestamist või eestpalvet tellid, siis on see küünalde kast ka selleks, et kui sa lähed sinna, siis sa paned oma raha sinna. Muide, meie koguduse majanduslik olukord paranes siis, kui võtsime vastu otsuse hakata oma korjandustest regulaarselt ka väljapoole jagama. Annetused pannakse annetuskastidesse ja neid on kirikus neljas kohas. Liikmeannetus tehakse ülekandega või antakse sekretäri kätte.

Enam ei ole niisugust võimalustki, et sa lähed õpetajalt midagi paluma ja siis annad õpetaja kätte raha – õpetajad lihtsalt ei võta raha vastu. Meil on olemas selle jaoks kassa ja meil on olemas sekretär. Pühapäeval sekretäri tööl ei ole, siis lähedki kassa juurde ja sinu parem käsi ei tea, mida vasak teeb. Asi on korraldatud nii, et inimesed annetavad sedasi, nagu nad saavad ja tunnevad, et see vajalik on, ja saavad teada, milleks annetatakse ja kui palju on annetatud.

Kus on kõige parem istuda Jaani kirikus?

Kust näeb ja kuuleb. Kust ei ole ainult pilti või ainult häält. Kehva kõrvakuulmisega hädas inimeste jaoks on meie kirikus olemas kõrvaklappidega pingid. Kui tulla kirikusse sisse, siis tuleb suunduda vasaku seina äärde ja liikuda kuni käärkambri ukseni ehk kiriku keskkohani – seal on kuus väikest pinki, kus on kõrvaklappide ühendamise koht. Kirikuteenija käest saab kõrvaklapid, mille saad pähe panna ja kuulata korralikku valju heli. Paljud vaegkuuljad meil seda kasutavadki.

Kas Jaani kirikus on tualettruumid ja kus need asuvad?

Jaani kirikus on tualettruumid kahes kohas, kokku on viis boksi: kaks on rahvale üsna ligipääsmatus kohas ehk orelirõdul. See tähendab seda, et kui on suured koorid, siis nad ei pea alla tulema mööda kitsast treppi, kui tekib vajadus. Need on n-ö eksklusiivsed väljakäigud, kuhu pääsevad need, kes on üles rõdule jõudnud. All on läbi käärkambri tulles kolm tualettruumi. Tuleb tulla kiriku keskkohta, siseneda käärkambrisse, minna sealt vasakule hoides läbi ja mööda seina äärt lääne poole – seal need ongi. Kiriku siseremondi käigus on kirik muutunud palju inimsõbralikumaks.

/juuli 2015/