Vaimulikud vastavad

Surm

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU

SURM

Mis on surm?

Üks Hiiumaa mees otsustas, et ta tahab hakata mingit kergemat tööd tegema. Vaatas natuke ringi ja otsustas, et ennustajad, kaardipanijad ja muud sellised SELGELT ette nägijad teenivad ränka raha. Nii otsustas ka tema ennustajaks hakata. Aga kuna Hiiumaa on väike saar – eriti väike Saaremaaga võrreldes –, siis tuli tal hirm peale, et kui tema ennustused ei peaks täide minema, siis leitakse ta ju üles ja tal hakkab halvasti minema ... Nõnda ta leidiski lõpuks geniaalse lahenduse – kõigile, kes tulid tema juurde, teatas ta: „Te surete ükskord ära.“ Enamalt jaolt läks see täide juba sellesama mehe eluajal või veidi hiljem ...

Kas surm on kurb sündmus?

Surm on midagi nii loomulikku kui hingamine ja elu. Ja surma tulekski esmalt just nii vaadata. Nagu magama jäämist. Me ju ei ahasta oma armsama juures, et ta jääb õhtul pärast pikka päevatööd lõpuks magama. Aga miks ometi me ahastame siis, kui inimene on 90 aastat vana, kui tal on neljanda astme vähk või on ta lihtsalt vanadusest läinud ... Kas me tõesti tahame, et ta peaks veel rohkem kannatama, veel vaevlema ... See on ju ääretult egoistlik sel viisil.

Kas surm on vabanemine?

Surm on kindlasti vabanemine, kui tegemist on olnud valude, vaevadega. Surm on ka vabanemine nendele inimestele, kes on pidanud hoolitsema inimese eest aastaid.

Kui me küsime, kas surm on vabanemine, siis jah, on väga palju selliseid vastuseid, mille järgi JAH, SEE ON vabanemine. Kui aga küsida, kas see on ka vabanemine sellele lapsele, kes vöötrajal pahaaimamatult teed ületades surma sai, sest keegi lihtsalt näppis nutitelefoni parasjagu ega märganud oma suures Hummeris sõites, et keegi on vöötrajale astunud, siis vaevalt et seal surm vabanemine on.

Surm on vabanemine elust, aga elu oleks võinud ju edasi minna. Nii et võiks öelda, et vastus on jah ja ei. Oleneb sellest, kas sureb õnnetuse läbi keegi noor või peab minema keegi, kes on väga pikka aega seda elu elanud ja on valmis siit minema.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on elada nii, et sa surma ees seistes ei peaks kartma. Elada tuleks nii, et see kartus kaoks. Et sa julgeksid ka surmast rääkida, et sa julgeksid ka lähedastele öelda, kuidas siis olla ja tegutseda, kui sa sured. Nii et selles mõttes on surm kindlasti midagi sellist, mis peaks aitama elu õiget mõtet üles leida. Kui sa mõtled surma peale, selle peale, et sa pead ära minema, siis sa võib-olla sätid asjad omal õigemasse järjekorda. Ei kuluta oma aega mõttetuste peale ära, hakkad elama elusamat elu.

Miks surm sageli ei võta neid, kes igatsevad surma, on lõputult väsinud? Mida siis teha?

Ma ei tea seda vastust. Väga paljud nende hulgast on tõsised palvetajad. Ja võib-olla on vaja veel kellegi pärast palvetada, võib-olla on veel kellelegi midagi olulist öelda.

Nii mõnedki on tulnud siia leeri, et „vanaema ütles mulle, et ta ei saa enne ära surra, kui ma leerikooli ei lähe“. Midagi on kellelgi tegemata jäänud. Kas lähedastel või ka surijal endal. Võib-olla sellepärast surm ei võta ära, ei tule järele?

Paljud väsinud, vanad inimesed ootavad surma väga. Nad on mullegi öelnud, et surm või Jumal on neid ära unustanud, on nad kuidagi siia jätnud. Nad tahavad minna koju – nii nad suremist, surma nimetavad.

Surma tasub väga oodata, kui tee on olnud väga pikk ja lõpp sellest teest on olnud väga-väga väsitav.

Kui inimene on väga väsinud ja surm ei võta teda, küllap siis esimene asi on see, et tuleks lähedastega suhted korda teha. Üks põhjus, miks me ära minna ei saa, on see, et meil on midagi hinge peal, midagi andeks palumata, midagi andeks andmata. Teisele poole minekuks tuleks hing tühjaks saada. Helistada. Kirjutada. Külla kutsuda. Asjad leplikult selgeks rääkida – kaotada pole enam midagi, isegi mitte siis, kui keegi pole andeks palunud. Ja minna tühja hingega. Raske hingega lihtsalt hing ei saa üles minna.

Hiljaaegu matsin üht meest, kes oli öelnud pool tundi enne lahkumist: „Tehke palun aken lahti, et hing saaks minna.“ Ja poole tunni pärast hingas ta viimase hingetõmbe ja läks.

Hing ei ole piisavalt kerge – sellepärast võib ka mõni inimene siin liiga kaua olla. Ja teine asi on see, et suhted Jumalaga tuleb korda saada. Need kaks asja: suhted inimeste ja Jumalaga. Ja kui kõik need on korras, siis küllap see surm tuleb täpselt õigel ajal, ei ole vaja muretseda.

Mida mõelda eutanaasiast?

Parem sellest mitte mõelda. Parem on mõelda elust ja sellest, et see on antud elamiseks, lõpuni, viimse hingetõmbeni ära elamiseks. Elusa elu elamiseks.

Küllap on nii, et meile on antud aeg. Kui me seda ise lühendama hakkame või, Jumal hoidku, kellegi teise elu lühendama hakkame, siis ma arvan, et me ei tee õigesti.

Jah, keegi, kes seda loeb, võib öelda, et sul, mees, pole võib-olla olnud neid kogemusi, mida on meil olnud. Aga paraku nii see on, et elu tahab elamist, lõpuni elamist. Ja mitte sellega jukerdamist.

Kuidas surra?

Väärikalt. Nii väärikalt, kui see on võimalik. Nii väärikalt, kui rohud ja rohtude mõju võimaldab. Nii väärikalt, kui valu võimaldab.

Kuidas käib suremine?

Igaühel individuaalselt. Me tuleme üksi, välja arvatud kakskikud või kolmikud, aga ikkagi üksi, ühekaupa – ka kaksikud või kolmikud ei tule õnneks korraga. Ja nõnda me ka ei sure tavaliselt korraga, kui ei ole mingit kohutavat katastroofi.

Suremine peaks käima ettevalmistatud hingega. Öeldakse nii, et inimese tõelist loomust sa saad teada, kui sa näed, kuidas ta sureb.

Ma vaidlen sellele vastu. Tänapäeva meditsiin on jõudnud nii kaugele, et see võib inimeselt võtta küll valud, aga see võib muuta inimesed täiesti mitteadekvaatseks ja segaseks. Rohtude mõju all võib inimene muutuda kurjaks. Ka lõpmata tänulik inimene võib rohtude mõju all kaotada adekvaatsuse täiesti. Sellepärast võib öelda, et see ei kehti enam, et see, kuidas inimene sureb, näitab seda, kes ta on olnud elus.

Mis iseloomustab surijat? Kas on ka mingeid väliseid märke?

Ma ei ole spetsialist. Ma ei ole olnud paljude surijate juures.

Olen saanud oma isa suremise juures olla, olen saanud viia ta haiglasse, olla ta kõrval, olla palatis ta kõrval. Õnneks saime eraldi palati – küll see on hea, kui on selliseid võimalusi! Kui oluline on see, et sa saad olla selle inimese kõrval, kes on minemas. Kui on teada, et ta kohe-kohe läheb. Mulle anti see võimalus, sain olla isa kõrval olevas voodis, kahekesi palatis. Ühel õhtul kõnelesin talle sellest, et ta võib rahuga minna, et ta ei pea elust kramplikult kinni hoidma, ta ei pea enam vaevlema. Et me saame emaga hakkama ja võtan ema enda juurde. Isa jäi väga-väga rahulikuks. Ja kui ma hetkeks magama jäin ja siis silmad uuesti avasin, oli palat täiesti vaikne ... Kui õde koos arstiga sinna sisse tuli, hüüatas ta: „See palat on ingleid täis!“ Huvitav, mina ei näinud ühtegi inglit. Aga see õde, usklik inimene, nägi, et palat oli paksult ingleid täis.

On hea, kui selliseid asju nähakse, kui inimene läheb.

Kas surnu pärast tuleb muretseda? Palvetada?

Elavate pärast tuleb muretseda. Siis, kui inimene on juba surnud, siis võib veel vaid palvetada, muretseda ei ole vaja.

Kui me usaldame oma lahkunud Jumala kätesse, mida me siis muretseme? Kas me kahtleme kuidagi Jumala headuses või armastuses või halastuses?

Jah, me võime kahelda, et kas see inimene oli ikka PIISAVALT väärikas, PIISAVALT usklik ... Me oleme võib-olla kasutamas mingit usukraadiklaasi, kust vaatame, et temperatuur ei olnud PIISAVALT kõrge, hindame teisi ... Jätkem see asi Jumala hooleks. Ja palvetagem tema pärast, kes on läinud.

Kui kaua palvetada?

Õigeusu kirikus öeldakse, et 40. päeval peaks KINDLASTI palvetama, siis läheb hing ära.

Lubage kahelda selles 40 päevas. Meie siin kirikus ei tee täpselt 40. päeval pärast surma inimestele missasid. Mina ei usu, et buss või mingi muu transpordivahend läheb täpselt 40 päeva pärast surma ja viib hingekese minema ja kes sinna peale ei saa, ongi maha jäänud. Jumal pole kalk liikluskorraldaja. Ma usun, et see on väga individuaalne ja osad hingekesed ei saa ka 400. või 4000. päeval minema, sest lähedased on nii kramplikult nende küljes kinni: käivad kogu aeg surnuaial, jätavad elu elamata, ripuvad surnu küljes ega lase tal minna.

Nii et see sõltub inimestest ja kindlasti Jumalast. Aga palvetada võib nii kaua, kui südames see soov ja igatsus on – ka pärast 40. päeva, ka pärast 4000. päeva.

Kas kirikus tuleks surnu jaoks küünal panna? Kas tuleks tellida ühist mälestuspalvet? Kuidas?

Jah, kirikus küünal panna on ilus mõte. Küünlaleek on palve sümbol ning kui küünlasüütamisega kaasneb ka vaikne või tellitud palve, siis on hea. See võib olla eestpalve, mälestuspalve oma lahkunu pärast: Jaani kirikus tehakse igal pühapäeval palvet kõigi nende pärast, keda koguduse vaimulikud on matnud nädala jooksul, ja ka kõigi nende pärast, kellele vaimulikelt on mälestuspalvet palutud. Meil on siin tavaliselt 4–40 nime, keda nimetatakse ja kelle pärast tehakse palvet.

Nii et mälestuspalveid saab tellida kirikust. Saab tulla enne teenistuse algust käärkambrist läbi – aga kui tulete, siis palun ärge tulge 30 sekundit enne teenistuse algust ega lootke, et kõik õpetajad jäävad ootama, millal üks õpetaja saab selle üles kirjutatud. Täpselt kell 10 lähevad õpetajad siit altari ette ja kui selleks ajaks ei ole palvet tulnud, siis saab selle anda veel kirikuteenija kätte, kes selle õigel ajal ja väärikal moel õpetajani toimetab.

Mälestuspalve on võimalik ka meili teel saata. Aga jälle: ärge saatke seda eelmisel öösel kell 11.55, õpetajad on ka inimesed ja vaevalt et nad kohe hommikul enne teenistust hakkavad meile lugema. On hea, kui need soovid tulevad varakult, eelmisel päeval või juba kogu eelneva nädala jooksul. Kantseleisse saab teatada nädala jooksul. Jaani kiriku sekretär lõpetab meilide vaatamise reedel kell 14 ja keegi ei tee arvutit lahti enne teisipäeval kl 10.

Kuidas leppida väga traagilise, meie meelest ebaõiglase surmaga?

Ma ei tea, kuidas leppida. Paljud ei lepigi. Ei lepi elu lõpuni välja. Paljud kannavad seda valu, haava endas ja paljude haavad ei paranegi. Kuigi mul on imeliselt hea meel kohtuda inimestega, kes teatavad, et tahavad oma kolmandat last ristida, ja kelle esimese ehk neljanda lapse ma olen matnud ... Kes suri väga-väga väiksena, keda ma käisin haiglas ristimas ja siis võeti torud ära ... Osad inimesed suudavad ka pärast sellist kaotust eluga edasi minna. Suudavad leppida ka kohutava tragöödiaga, suudavad armastust jagada neile, kes veel ümber on.

Kui me usume seda, et elu on igavene, siis on meil kergem leppida sellega, et inimene siit ära läks.

Kuidas me lepime sellega, et mõni inimene on saanud tasuta välisreisi kuskile väga päikselisse paika? Kas me teeme kõik selleks, et ta seda ei saaks? Kas kirjutame talle pidevalt kirju, et see on täiesti ebaõiglane, et ta siit ära läks ja saab seal olla? Kui me usume, et seal on palju parem ... nii nagu „Vendades Lõvisüdametes“ seletab vanem vend nooremale, kes hüüatab, et kuidas elu saab olla nii ebaõiglane, et keegi, kes pole veel kaheksa-aastane, peab ära surema, et KUI imeline on seal. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.

Kui me saadame armsaid inimesi, kes on traagiliselt hukkunud, siis lihtsalt uskugem, et nende jaoks on seal koht olemas. Et nende jaoks on olemas koht seal, kus on palju-palju parem.

Kas lahkunud inimene on surnuaias?

Üks vana Ameerika president, kes oli juba ammu pensionil, vastas siis, kui ta sai 90-aastaseks, ühele ajakirjanikule küsimuse peale, et kuidas härra president ennast tunneb: „Teate, härra president tunneb ennast päris hästi, aga see lobudik, mis ta ümber on, hakkab varsti kokku kukkuma.“ Nii et kes on surnuaias? Ma ei usu, et see on inimene. See on – andke mulle andeks – lobudik. Surnuaias on see kest, mis on meie ümber, meie hinge koda, meie vaimu asupaik. Surnuaias ei ole vaja arvata, et inimene on seal mulla all. Mina usun kaljukindlalt, et inimene on kuskil hoopis mujal.

Kes on inimene? Mis on inimene? Kes on inimene, keda me armastame? Kas me oleme valmis selle lihakeha omale koju kappi panema, nii nagu Lenin on pandud? Kas see on siis see inimene? Ei ole ju. See oleks kohutav, kui inimene hakkaks nii mõtlema või tegema. See on ka kohutav, et Leniniga nii tehakse. See on see kest.

Kas surnuaias käimine on vaid hea komme?

Ma arvan, et surnuaed on koht, kus on hea mõelda inimese peale, kes on lahkunud. Kus on võib-olla isegi hea temaga juttu ajada. Ma ei pea üldse mitte halvaks või valeks seda, et selle inimesega, kes on väga-väga südame küljes kinni, surnuaiapingi peal istudes juttu aetakse, räägitakse, kuidas on vahepeal läinud. Me oleme see rahvas – soomeugri-mugrilased –, kes on enne kristluse tulekut lahkunutega kõnelenud, ja mina ei pea küll seda valeks või ärakeeramiseks, kui keegi ka täna seda teeb.

On hea, et on olemas selline koht. Inimesed on ainsad, kes oma surnuid sellisel viisil matavad ja haudade eest hoolt kannavad. Küllap seal on tähenduslik ka see lihakeha, kes on sinna maetud, aga kindlasti ei ole inimene ise seal.

Kelle jaoks on vaja surnuaias käia ja haudu korras hoida?

Hauda tuleb korrastada. See on meie kummardus, meie takkajärele tänu. Võib-olla ei peaks sellega liialdama, mausoleume tegema, nii meeletult kalleid kivisid ostma haudade peale, et tuleb SMS-laenu võtta ja kõigile tõestada ... Meil tasub mõtelda selle peale, kas me äkki oma hauakorrastamisega või -valmistamisega ei kompenseeri seda, mis kõik on jäänud tegemata.

Mulle väga meeldib lause „Ära too mulle suurt pärga, kui ma lähen, vaid too mulle igaks sünnipäevaks üks lilleõis“. Kõike, mis jäetakse tegemata, ei ole mõtet hauakividesse valada. Ärgu nüüd keegi võtku seda kuidagi etteheitena. Me võime oma tänu avaldada ka suurte asjadega, kui meil on need võimalused olemas, aga me ei tohiks seda teha üle oma võimete ega elavate arvelt. Me ei tohi unustada ära elavaid oma kõrvalt ega matta oma aega, raha ega kõike muud surnuaeda – TEDA EI OLE SEAL.

Kas on võimalik vältida pärandivaidlusi ja -riide? Miks need kipuvad tekkima? Kuidas selliste riidude käigus haiget saanud hingi lepitada?

On küll võimalik vältida. Sea oma asjad korda! See on üks vana lugu, kuidas kuningas oma kuningakoja narrile briljantidega kuldkepi kinkis ja teatas kogu õukonna ees, et narr on kõige naljakam narr, keda ta kunagi on kohanud maailma kuningakodades. Ta lisas: „Kui sa kunagi endast narrimat narri näed, siis kingi talle see kepp edasi.“

Kui kuningas hakkas surema, siis kutsus ta oma narri enda juurde. Narr oli vana ja tark mees – narri mängimiseks tuleb olla väga tark – ning küsis kuninga käest: „Kas ma võin sult ühe küsimuse küsida? Sa oled nüüd väga pikale teele minemas ... Iga kord, kui sa hakkasid pikale teele minema, siis kas mäletad, kui palju me siin askeldasime ja sa andsid korraldusi ja valmistasid ette kõnesid. Kas sa nüüd ka oled end sellele teele valmistanud?“ 

Kuningas mõtles, ohkas ja ütles: „Tead, selle peale pole üldse olnud aega mõelda.“

Siis võttis narr oma kullast kepi, pani selle kuningale rinna peale ja ütles: „Ma leidsin.“ Ja kuningas sai aru.

Ärgem olgem need narrid, kellele selline kepp kord rinnale pannakse. See on üks hullemaid asju, et me jätame oma asjad ripakile. Me arvame, et me jäämegi siia elama. Tule taevas appi ... Kas te olete näinud mõnda inimest, kes on siia elama jäänud 300 või 500 aastaks? Miks me ei sea neid asju korda? Miks me ei ela täiega? Ei kuluta oma raha täiega, korralikult ära, mitte et korjata seda sukasäärde, kuni tuleb inflatsioon või rahavahetus või lastevaheline kodusõda ...

Hiljaaegu teatati mulle ühest leiust. Ühed mu tuttavad, kes olid olnud väga rikkad, aga enda peale eriti ei kulutanud, olid teinud omale tohutu mausoleumi ühte külasurnuaeda. Et kõik näeksid. Lapsi nendel polnud ja nad olid mõelnud, kellele oma vara pärandada, aga ei leidnudki sobivat: üks ei olnud piisavalt väärtuslik ja teine ei võtnud piisavalt väärikat meest jne.

Nüüd leiti nende kivise kodu seinast viie Žiguli jagu Vene rublasid. Milleks selline narrus? Elage oma elu! Jagage elus olles oma asjad laiali – mida te lasete teistel kakelda mingisuguste võsastunud maatükkide pärast!

Ma olen olnud matusel, kus ema on just kirstuga alla lastud ja siis äkki keset palvet – mul on silmad kinni, palvetan – kuulen ma sisistamist oma kõrval. Õde vennale: „Emal oli rohkem raha – kuhu sa selle panid?!“

***

MATUSED

Mida teha, kui avastad oma lähedase surnult?

Siis tasuks teha palve. Mitte kohe sebima hakata, vaid paluda talle rahu ja valgust ning endale tarkust edasistel päevadel iga hetke mõistlikult kasutada, et ei teeks vigu.

Mida teha surnu heaks? Mida teha enda tasakaalu säilitamiseks? Mis (sõnastuses) palve tuleks lugeda?

Surijate juures loetavaid palveid on võimalik leida erinevatest palveraamatutest. Mina ei ole neist ühtegi pähe õppinud, ma olen käitunud spontaanselt ja palunud lihtsalt südamest Jumalat, palunud Jumalalt sellele lahkunule rahu ja valgust. „Võta ta vastu. Kata kinni kõik see, mis jäi puudu. Aita tal rahuga minna ja pärale jõuda ning vala rahu minu hinge.“

Ehk need komponendid võiksid olla selles palves: mõtled tema peale – et tema saaks rahus minna, et midagi ei oleks takistamas teda teekonnal Jumala armastuse hõlma. Ja et enda südamesse võiks tulla rahu ja valgus. Olen välja andnud keldi palvete raamatuid. Neis on ka selliseid ilussügavaid palveid, mida saab lugeda surija juures või pärast oma armsa surma. Tean, et neid raamatuid on müüdud ligi kümme tuhat. Seega peaks neid paljudes kodudes olema. Üks näide sealt:

Lunastaja ja sõber, kui imepärane Sa oled,
mu seltsiline muutusrohkel teel,
mu lohutaja, väsinud kui olen,
mu teejuht Igavesse Linna,
mu vastuvõtja selle väraval.

Kuidas ja millal teatada lähedase surmast?

Minu ema oli lõpus nii haige, et oli viimased 21 päeva haiglas. Ja kui siis arst ütles, et arvatavasti võib ta täna õhtul või öösel minna, aga „me hommikul teatame, kui ...“, siis ma ütlesin kohe, et „te ei teata mulle hommikul, vaid te teatate mulle samal hetkel, kui te seda teada saate“. Mina ei taha, et minu uni oleks nii püha, et ma saaksin alles hommikul, kui ma olen kellaga ärganud, teada, et mu ema on neli tundi tagasi surnud ... Need on asjad, mida tuleks kõige lähedasematele inimestele teatada ikkagi kohe. Kaugematele inimestele siis, kui aeg on sealmaal, et inimesed on juba ärganud.

Need, kelle jaoks on see inimene olnud ääretult tähtis, kes on käinud tema juures ka siis, kui ta oli vana ja vilets, võiksid saada võimalikult ruttu teada. Mina teeksin selle vahe sealt: see, kellel pole olnud sellest lahkunust sooja ega külma viimase kolme aasta jooksul, temale võib teatada ka kolme päeva pärast. See, mida ta selle peale ütleb, pole üldse enam oluline. Aga need inimesed, kes on pidevalt hoidnud ennast kursis, pidevalt püüdnud inimese elu kergemaks teha, need on õigustatud lahkumisest võimalikult kiiresti teada saama. Siin ei ole küsimus sugulusastmes, vaid selles, kuidas on inimesed olnud omavahel ühendatud. Need, kes on olnud armastussidemega ühendatud, ei saa nähtavasti rahus magada, kui inimene on just läinud. Ei oleks aus teatada neile tunde ja tunde hiljem.

Kellega kõigepealt ühendust võtta? Milliste matusebüroodega on Teil olnud häid kogemusi? Kuhu tasuks pöörduda?

Kõik oleneb, kus inimene sureb. Kui ta sureb kodus, siis on see kõik sinu peal, kui ta sureb haiglas, siis osatakse seal sulle nõu anda.

Ma ei olegi praegu õige inimene nõu andma. On olemas matusebürood ja üks nendest tuleb välja valida. Ma ei saa siinkohal üht teisele, teist kolmandale eelistada – üks teeb üht asja paremini, teine teist –, aga kui sa oskad oma soove õigesti väljendada, siis nad kõik teevad oma asju hästi, sest keegi ei taha oma tööd kaotada. Aga näiteks kui matta Pärnamäe kabelist, siis oleks küll hea, kui võtta kabeliga ühendust, sest seal on näiteks organist, viiuldaja ja tšellist põhimängijateks ja sinna orelite juurde ei lasta teisi organiste. See on üsna hale, kui on Pärnamäe suures kabelis matus ja keegi tuleb oma pisikese süntesaatoriga sinna piiksutama. Matusebüroosid segamini ajada poleks mõtet: et ühest kohast tellida, teise matusebüroo haldusalas aga matta.

Hommikul tuleks helistada matusebüroosse. Nemad oskavad sulle täpselt öelda, mida nüüd tuleb teha. Lahkunu ihu tuleb viia kuskile külma ja kõik need asjad, mis nüüd järgnevad, käivad läbi matusebüroo. Kindlasti tasuks võimalikult kohe helistada ka kirikusse või vaimulikule, keda sa tahad, et ta matma tuleks.

Sellist asja ei tohiks olla, et mulle helistatakse täna ja öeldakse: „Kas te ei saaks homme matma tulla?“ Umbes et „tulge nüüd teie KA“. Vaimulikule tasuks helistada kas kohe matusebüroost, kui sa oled sinna kohale jõudnud, või võttagi esmalt kodust vaimulikuga ühendust. Kui vaimulikule helistada viimasena, siis võib tal paraku olla midagi muud sel ajal – see on ammu ette määratud ja seda ei saa muuta.

Kuidas ja kuhu tuleks inimene matta? Kas surnuaed on kohustuslik?

Matused maetakse Eesti Vabariigis peaasjalikult surnuaedadesse. Koduaeda matmine on täiesti keelatud. Siin on omad kindlad nõuded.

Sinu jaoks võib olla see väga ilus, kui sa laulad laulu „Üks kask meil kasvas õues“ ja matad sinna kasejuurte vahele oma lahkunu, aga kui ühel hetkel see maja maha müüakse ja siis peavad täiesti võõrad inimesed selle teadmisega elama, et üks eelmiste eelkäija on siin kasejuurikate vahel ... See ei oleks mõistlik.

Mina olen eelkõige öelnud, et matke hästi kiiresti selles mõttes, et kui on urnimatusega tegemist, siis ärge jätke urni riiuli peale ootama. Ärge tekitage endale ega teistele seda olukorda, kus asi ei ole lõpetatud.

Eesti surnuaedades ei ole lubatud inimestel endal hauda kaevata. See on kahjuks nõnda. Näiteks lugesin just raamatut „Minu Ahvenamaa“, kus ühel väiksel saarel lähedased kaevavad hauda, tütred ja pojad. Et see on selline leinatöö, sa elad seda seal kõike koos tehes läbi. Siin on see kindlalt keelatud. Hauda võivad kaevata ainult surnuaia töötajad, spetsiaalsed inimesed.

Ma tean, millepärast see nii on. See ei ole ainult äriline pool. Kaevamisega võib väga palju kurja teha. Kui sa ise seda teed, siis mõnede puujuurte läbisaagimisel võib see puu kukkuda teiste haudade peale ja palju muudki võib juhtuda. See ei ole niisama, et sa justkui askeldad oma koduaias kive ümber tõstes.

Millest tuleb enne matust kirikuõpetajaga rääkida? Milline n-ö eeltöö tuleks enne matust ära teha?

Vaimulikud on erinevad. On neid, kes ei tahagi lahkunust eriti midagi teada, vaid räägivad igal matusel oma juttu või nii, nagu nad ütlevad – puhast Jumala Sõna. Ma pole sellistel matustel viibinud, aga usun, et seal ei loeta leinajatele vaid Piiblit ette. 

On vaimulikke ja Jaani kirikus on nad kõik sellised, kes tahavad enne matust lähedastelt lahkunu lühikest elulugu ja tema iseloomustamist. Meil toimuvad mõni päev enne matust kas kirikus või lahkunu kodus vaimuliku ja lähimate leinajate kokkusaamised. Vaimulik räägib leinajatele sellest, milline on kristlik matusetalitus, ja leinajad räägivad talle lahkunust. Vaimulikele on võimalik saata lahkunust mõtteid ka e-kirjaga. Nii saavad seda teha ka näiteks kõik lapselapsed. Igaüks kirjutab lause või paar ...

Kui palju läheb surnu matmine keskmiselt maksma?

Ei tea. Minu kunagi siin räägitud ja siis ka 60+ veebilehes ilmunud artikli juures olid hinnakirjad olemas, kui palju Tallinnas võivad matused maksma minna (vt http://60pluss.postimees.ee/3486815/oluline-valik-tuhastamine-voi-maamulda-matmine)

Tallinna Jaani koguduse liikmetele Jaani kirikust matmine maksab tühise summa, see on peaaegu olematu: seal on mõnekümnes euros küsimus. Inimene on selle kiriku eest hoolt kandnud. Teine asi on see, kui õpetaja kutsutakse kuskile Pärnamäele või haua peale. Aga kirikuruumi kasutamise eest sisuliselt ei võeta raha. See on kõige odavam osa matusest, kui on tegemist koguduse liikmega ja vaimulik matab kirikus.

Aga kirstud on väga erinevad: sa võid osta kümnetuhandese kirstu ja võid osta seitsmekümnese kirstu. Kõik oleneb sellest, mida sa siis tahad. On mingid põhiasjad – kirst, hauakaevamine, peielaud – ja on need asjad, mis on n-ö ilustused. Kas teha seda võimsalt, veel võimsamalt või veel palju võimsamini, kui tegi naabritädi ... Siin on see pool.

Mis asjad on kindlasti vaja tellida?

Kirst kindlasti. Tavaliselt ka kirstukimp – seda juba pakutakse sealt. Haud tuleb lasta kaevata. Nüüd tuleb järele uurida, kas matuseseltskonnas on piisavalt mehi – välja arvatud lahkunu pojad ja abikaasa –, kes võiksid haua pärast kinni ajada. Saab kutsuda ka kandjad ja haua kinni panijad, kes teevad selle töö kiiresti ja professionaalselt ära, nii et lähedased ei pea seal kuskil savi sees oma lakk-kingadega müttama ja pärast kingi ära viskama. Nii et siis on ka see kuluartikkel: neli meest kannavad kirstu hauale ja panevad haua kinni.

Tuleb mõelda ka selle peale, kuhu maetakse. Mina näiteks olen ise eksinud sellega, et arvasin, et on liivane pinnas, aga tegelikult oli paene. Ja kui minult küsiti, kas oleks vaja täiteliiva, vastasin mina, et pole vaja. Siis, kui ma kohale jõudsin, nägin ma ainult kivikamakaid ja nende hauda kirstule panek oli päris kole kolin.

Või näiteks talvel, kui jäetakse hauast välja visatud pinnas katmata, võib juhtuda nii, et kirkadega raiutakse see tükk tüki haaval lahti. Ma olen olnud matusel, mis kestis haua juures kaks ja pool tundi, kuna seda mullakamakat lihtsalt ei olnud võimalik lühema ajaga lahti raiuda. Vahepeal läksin isegi seda tegema, sest ma oleksin ära külmunud seal lihtsalt seistes ja palveid lugedes – vahetevahel tuleb ka praktilise asjaga tegeleda, selleks et ellu jääda.

Mis on peielaua eesmärk?

Peielaua eesmärk on meenutus. Ma olen peielauas ikka ütelnud, et me oleme siia tulnud selleks, et olla veel üheskoos, et aidata nendel, kes on lähedased, seda leina kergemini taluda – nad tunnevad, et nendega koos on ka teised inimesed, ka teised pidasid lahkunut kalliks. Ma olen alati öelnud ka seda, et kui on praad söödud, siis võiksid inimesed hakata ükshaaval tõusma ja ütlema à la „Õpetaja ei teadnud pooli asjugi, aga mina tean veel seda ...“. Meenutage! Meenutage ilusaid ja ka rõõmsaid, naljakaidki asju ja rääkige ta elavaks. Uskuge mind, lähedastel on sellest tavaliselt väga-väga hää meel, kui nad saavad teada ilusaid asju oma emast või abikaasast. Selliseid, mida nad ei aimanudki võib-olla. Olgem koos, toetagem üksteist, jagagem, mõtelgem, rääkigem ta elavaks. Ja lähme ära sealt lõpuks tänuliku meelega, et meie kõrval on olnud selline inimene. Me saame siis aru, kui rikkad me oleme olnud. Rääkigem temast, et me kõik saaksime aru, kui rikkad me oleme olnud. See on peielaua mõte. Mitte lihtsalt see, et karbonaadi ninani, hapukapsast ajudeni. Söömine on kõrvaltegevus, mille juures peaks siis eelkõige põhitegevusega tegelema.

Ma olen aeg-ajalt pidanud püsti tõusma ja päris valju häälega ütlema: „Ma tuletan meelde, et me oleme siia kogunenud selleks, et ...“ Kui ma kuulen matuselauas sõna „Ansip“ või „Rõivas“ või „Savisaar“ või „Jaguar“, siis ma saan aru, et matuselised on juba ammu unustanud, milleks nad siia üldse kokku on tulnud. Täna olnud matusel näiteks hakkas üks inimene keset palvet teisele inimesele pikka juttu rääkima sellest, et kurgid pidavat kuskil turu peal olema juba päris odavad ... Noh ... Midagi ei ole teha, kui ajutegevus on kahjustatud ja inimene ei mäleta täpselt, kuhu ta on tulnud.

Kas peielaud peaks olema alkoholiga?

Mina paneksin selle sõltuma sellest, kuidas lahkunu oleks seda tahtnud. Püüdke see ära aimata, kui ta ei olnud seda ise öelnud. Ja kui ta oli selline inimene, kes ikkagi ühe pitsikese võttis – aga mitte ei joonud ennast kunagi täis –, siis mina soovitan täiesti rahulikult ikkagi ka see pitsike või veiniklaas sinna lauale panna. Aga peielaud ei tohiks kindlasti mitte olla enda täis joomise koht.

Kui inimene on surnud viinasurma, siis hoidke igasugune alkohol sealt laua pealt eemal – see võiks siis olla see manifestatsioon, et nüüd on kõik, sellest jamast nüüd küll aitab. See sõltub nii paljudest asjaoludest ja sellest, kuidas me selle välja mängime. Kui on teada, et seltskonnas on viinaninasid, kes võivad isegi siis, kui lauas on 60 inimest ja üks pudel viina laua peal, tõmmata sellest ühest pudelist kolmveerandi endale sisse, siis tasuks ka alkohol lauast võib-olla üldse ära jätta. See tõesti sõltub väga paljudest asjaoludest. Mina luterlasena ütleksin nii, et alkoholiga tuleb osata käituda. See ei ole kindlasti mitte see, mis tuleks n-ö põlema panna ja merre valada, aga kui meil ei ole tarkust seda tarvitada, siis tuleb eemale hoida. Peielauas ei pea olema alkoholi, aga võib.

Mul on nii palju ka halbu kogemusi. Vahepeal ma loobusin lausest, et „Me tõstame klaasi lahkunu mälestuseks“. Tavaliselt, kui mind kutsutakse peielauda, teen ma alguspalve, söögipalve ja siis olen palunud, et keegi teine võiks öelda selle klaasitõstmise. Aga ma loobusin selle palumisest pärast seda, kui seitsmest viis „suurepärast kõnelejat“ – nii neid mulle tutvustati – tõusid püsti ja ütlesid: „Nüüd tõstame klaasi lahkunu TERVISEKS.“ Siis ma tõesti loobusin. Ma ei tahaks sellistes kohtades naerma puhkeda. Ja tegelikult ajab see mind juba nutma, kui lahkunule on tervist vaja seal mulla all ... Sain aru, et ma pean ikka seda ka ise tegema ja ei saa usaldada inimesi pingesituatsioonides, nad võivad siis igasugust jama suust välja ajada – pole mõtet.

Kuidas saada õpetajat peielauda?

Väga lihtsalt, tuleb kohe talle rääkida, et ta oskaks sellega arvestada. Ma olen neid solvunud nägusid näinud piisavalt, kes siis, kui ma olen haua peal kõik ära teinud, ütlevad: „Te tulete ju loomulikult ka peielauda.“ Aga ma loomulikult ka olen oma päeva juba ära planeerinud. Uskuge mind, et ma ei oota seda üht matust, mis tuleb nädala jooksul, nagu hinge õnnistust, vaid ma võtan selle oma ajakavasse ja pärast seda on mul võib-olla juba mingi muu ülesanne kuskil mujal. Ma ei saa teistele helistada: „Oih, mind kutsuti praegu sööma, ma pean sinna minema.“ Isegi oma abikaasale ei saa ma seda ütelda. Nii et iga asi õigel ajal ja kui varakult kutsuda, siis saab aegu sobitada.

Millest koosneb kiriklik matusetalitus? Kui kaua see tavaliselt kestab?

Kiriklik matusetalitus koosneb väga paljudest osadest. Lihtsam oleks öelda, et see võiks koosneda eelkõige kirikust ärasaatmisest. Vabaduse väljakule saab autoga ligi, kirikusse saab tuua kirstu autoga. Kirikust saatmine on ilus, pidulik, helge. Miks peaks seda tegema kuskil kõledas niiskes kabelis või pidama haua peal tervet pikka matusetalitust, teadmata kas söövad meid sääsed või lajatab seal puude all meile välk keset lagipead. Minu meelest peaks kiriklik matusetalitus olema kirikus. Siis see on päris kiriklik. Ja uskuge mind – nagu ma juba ütlesin: kui inimene on Jaani koguduse liige ja teda maetakse kirikust, siis see on poole odavam kui kabelist matmine. Lihtsalt sõidu küsimus lisandub – et kuidas inimesed siia saavad ja siit edasi surnuaeda. Aga kas me peame selle kõik nii mugavaks tegema? Mõtelge natuke, miks kuulsaid inimesi maetakse kirikust ... Miks me siis oma armsatele seda ei korralda? See on ju ometi võimalik. Ma ei tea, miks see ikka ja jälle läheb kuskilt kabelist ... Ja need kabelid on sageli (v.a Pärnamäe kabel Tallinnas) veel ka kütmata ja remontimata.

Kiriklikul matusel, mis algab kirikus, tehakse kõik põhiasjad kirikus ära ja siis sõidetakse haua juurde. Kirst lastakse alla, visatakse kolm peotäit mulda ja haud pannakse kinni. Kõnelemisosa on haua peal minu puhul näiteks umbes viis minutit. Kõik jutud räägitakse ära kirikus. Ja kõige viimaks on siis peielaud.

Matusetalitus, kus kõik tehakse haua peal, kestab maksimaalselt tund aega. Aga kui matust peetakse mitmes kohas, siis sõltub kõik sellest, kust kuhu sõidetakse. Kui alustatakse kirikust ja liigutakse surnuaeda, siis tavaliselt võib arvestada sellega, et kui näiteks kell 12 algab matus kirikus, siis kuskil kolmveerand üks ollakse juba peaukse ees ja umbes veerand kaks haua juures. Seal sõltub aeg sellest, kui mitu on neid inimesi, kes haua kinni panevad, milline on pinnas. Aga tavaliselt jääb kõik kokku alla kahe tunni.

Pärast matuseid saabub lähedastel tihtipeale rahu, ärevus kaob. Miks?

Oleneb matusetalitustest. Mul on ühe matusetalituse ajal saabunud selline tunne, et ma tahaksin käed ilmalikul matusetalitajal käed selja taha panna ja öelda talle, et ta ei tohi enam kunagi inimesi sellisel viisil traumeerida. Olen kuulnud ka vaimulikust, kes haua kinni ajamise ajal hakkas inimesi Euroopa Liiduga ähvardama. Jah, midagi ei ole teha, alati ei saa rahu. Vahetevahel saabub üks suur õnnetus ja kurbus. Olen käinud inimesi UUESTI matmas. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kuskil matusebüroos või kabelis tehti asi ära ja siis paluti, et ma tuleksin teeksin seda uuesti, tuleksin mataksin urni, sest matusetalitaja oli ajanud kolm korda nime segamini, soo segamini ja mida kõike veel ning lugenud nii kurbi luuletusi kui vähegi võimalik, aga ta oli ära unustanud, et emakest me siiski ei mata, vaid tegelikult oli tegemist isakesega ja kadunuke ei olnud Petseris sündinud, vaid Pärnus. Kui talle lõpuks seda siis öeldi, oli ta oma märkmiku järgmiselt leheküljelt ka selle inimese andmed üles leidnud. No mis rahu seal saabub ...

Kirikliku matuse puhul on mulle küll tihtipeale öeldud, et see oli ilus. Siis kohkutakse kuidagi ära ja hakatakse vabandust paluma, et ei tea, kas nii ikka võib öelda ... Ma olen ikka öelnud, et võib küll öelda. Ja rahugi tuleb.

Kui sa oled mõelnud ennast tänulikuks, mõelnud selle peale, kui palju on sul põhjust olla tänulik sellele inimesele, kes on nüüd läinud ... Kui sa mõtled selle peale, et tal oli vaeva ja valu, ta oli väsinud ja et on hea, et ta nüüd saab ära minna, ja on tehtud ka palveid ta pärast, et ta saaks rahusse jõuda, siis võibki tekkida see kummaline rahu, et nüüd on kõik hästi – temaga on hästi ja minuga on hästi.

***

LEIN

Millised staadiumid on tavaliselt leinal? Kui pikk on lein?

Leina pikkus on erinev. Osad inimesed on mures, sellepärast et neil ei ole leina. Tõesti selliste surmade korral, kus inimene on olnud väga vilets ja tal on olnud väga palju vaeva, võibki juhtuda, et leina asemel tuleb hoopis kergendus.

Kunagi ma muretsesin, et mul ei olnud leina, valu, muret ega kurbust, kui lähedane inimene oli surnud, ja ma olin imestunud, et niisugune olukord on. Minu hea sõber Mårten Andersson hoiatas mind siis, et kui sa ei leina läbi, siis võib juhtuda see, et sa ärritud ja muutud kurjaks inimeste peale, kes on su lähedased. Kui sa leina läbi ei ela, siis see lööb teistmoodi välja, täiesti arusaamatutel viisidel: kurjusena, äkilisusena ... See on pinge, mis on olnud ja mis ei ole millegipärast saanud välja tulla. Ja siis see tuleb teistmoodi sinust välja. Lähedased inimesed ei pruugi siis aru saada, mis sinuga on lahti, miks sa ometi nii teed. Sa ise ka ei saa aru, miks sa nii teed.

Selles mõttes on need vanad Saaremaa kombed, kus tõesti nädal aega matuseid peeti ja oldi lähedastega üheskoos, aidati leinast läbi tulla ja lahkunut ära saata, väga head.

Leinaga tuleb olla ettevaatlik ja palved, eestpalved käivad selle asja juurde kohe päris kindlasti. Ei tasuks ka ennast ära unustada, ei tasu arvata, et „küll ma saan hakkama“.

Vajaduse korral tasuks tulla õpetajaga rääkima. Mitmetes kirikutes (ka meil) on olemas inimesed, kes on spetsiaalselt õppinud leinatööd: seda, kuidas aidata inimest leinast läbi. Alustada tasub vaimulikust. Mitte lihtsalt nii, et vaimulik tuleb ja teeb matuse ära, vaid ka see eelnev, kus tullakse vaimulikuga rääkima. Ja leinatöö tähendab ka seda, et pärast matust on vaimulik valmis mureliku, leinas oleva inimesega suhtlema. Aga see inimene peab ise vaimuliku üles otsima, temaga aja kokku leppima. Tuleb lihtsalt rääkima tulla. Ma väga-väga soovitan seda. Seda tehakse väga vähe, aga see oleks hästi vajalik.

Kas on võimalik leina kiirendada või seda ignoreerida? Kas seda üldse tohiks teha?

Ignoreerida leina kohe kindlasti mitte ei tasuks. See on väga tõsine asi ja võib väga-väga valusalt kuskilt mujalt pärast välja lüüa. Asjad peaksid olema läbi elatud.

Kuidas oleks mõistlik leinata? Kuidas hoiduda leinates äärmustest?

Ma ei oska seda öelda. Ma olen mõnele inimesele kunagi pidevalt rääkinud sellest, et olgu ta hea ja käigu ainult üks kord nädalas haual. Haud on seal kuskil kaugel surnuaias. Siis sunnitakse ka meest sinna kaasa tulema, et lapse surm ... Loomulikult on see meeletu tragöödia. Aga kui sa hakkad oma abikaasat süüdistama selles, et see ei armastanud tütart piisavalt palju, sellepärast et ta ei käi nüüd IGA PÄEV sinuga haual kaasas ega ole seal kolm tundi, no siis on asi juba väga suured äärmused sisse keeranud.

Ma ei tea. Sa võid rääkida inimesele, et „ära seda tee“, aga sellest pole kasu, ta ei kuule sind. Nii et vahel on võib-olla täiesti vaja psühholoogilist abi, et sa pööraksid pilgu surnu pealt elavatele ja näeksid, et elu tahab elamist ja lähedased inimesed mitte ei taha su karjumist ega süüdistamist kuulata, vaid tahaksid sinuga koos veel ilusti edasi minna. See on hästi keeruline.

Kuidas vältida ülekurvastamist?

Ma arvan, et väga paljude asjade puhul on see, et me ei tohiks anda toitu äärmustele. Kui sa kogu aeg muudkui asju vaatad, istud toas, kus ta elas, loed vanu kirju ... Ühesõnaga on võimalik ennast ainult sellesse maailma ära uputada. Ja sellega see ülekurvastamine kindlasti võimendub. Eluga peaks edasi minema nii palju, kui see on võimalik. Kuigi võib-olla ei ole ...

Kuidas oma eluga edasi minna, kui on kaotatud ääretult lähedane inimene? Kuidas saada üle kõikehaaravast apaatiast? Mitte midagi ei huvita ega tahagi, et huvitaks!

Tuleb küsida, kuidas tema tahaks. Kas tema tahaks, et ma ei läheks eluga edasi?! Kas tema tõesti tahaks, et ma siin nurgas kogu aeg ainult nutaksin ja nuuksuksin ja enam tööl ei käiks või kõigele käega lööksin või igal õhtul pudeli veini jooksin ja küünalde valgel tema pilti vaataksin? Kas tema tahaks seda? Ja ma arvan, et see vastus on ei.

Me ei tohiks egopunnideks muutuda, nii et sa kogu aeg tiirutadki ainult omaenda kurbuse ümber ja kaotad ära oskuse üldse enam midagi muud näha, ainult vaatadki iseennast ja seda, kui kurb ja hale sa oled. Martin Luther ütleb: lõpeta ära, tõuse üles, sa laisk, hakka palvetama, loe Meie Isa palvet ja teisi palveid. See omaenda naba ümber tiirutamine ... Jah, ma tean, et ma võin nüüd kedagi haavata, aga vahetevahel on vaja sellist laksu, et välja tulla. See ei ole õige! See ei ole õige tema suhtes, sinu suhtes, sinu lähedaste suhtes. Jah, elu ongi vahel ebaõiglane, aga ära sina seda muuda veel ebaõiglasemaks oma käitumisega. Püüa see ring peatada.

Palju asju jäi lahkunuga rääkimata, tegemata. Kuidas leida lepitust? Nii tema kui ka endaga?

Aga räägi siis ära! Mina olen küll oma lähedastega jutud ära rääkinud ka pärast seda – kui ma olen taibanud, et mõned asjad on rääkimata jäänud. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mina usun küll, et tema kuulmine ei ole kadunud. Et me saame vaimus ühenduses olla.

Kui minu ema taipas ära mõne tuhande kilomeetri kaugusel Saaremaal, et mul on Ukrainas sõjaväes rasked ajad ja mitte mingi minu ilus vale kirjades ei aidanud teda teistpidi mõtlema panna, siis mina usun küll, et seal kusagil ma võin rahulikult oma jutud ära rääkida. Võin läbi Jumala rääkida, võin otse rääkida ... Nii et äkki teeks asjad lihtsalt selgeks, mitte ei arvaks, et enam pole võimalik. Äkki ikkagi on. Tehke katset, kuidas läheb.

Kuidas klaarida kõik asjad, kaotada ebakõlad? Andestada ja saada andestatud?

No siin on ikkagi kirik väga suureks abimeheks, ma arvan. Mine jumalateenistusele ja vajadusel mine õpetaja juurde pihile. Räägi ära, mis sul on südame peal. Kuule pattude andeksandmise kuulutust. Võta vastu armulaud. Ja tõmba joon alla, teades et Jumal on joone alla tõmmanud. Ei ole mõtet ennast surkida 30 aastat järjest. Lõpeta asi ära. Läbi patukahetsuse. Läbi pihiletuleku, läbi absolutsiooni kuulamise, armulaua.

Mida teevad need, kes ei ole kristlased? Mina ei tea, mida nad teevad. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas nad üldse suudavad elada tänapäeva maailmas. Mina küll ei suudaks. Sellises maailmas elada ilma usuta?! Äkki saaks midagi muuta selles osas ...

Ajakasutus muutub pärast lähedase surma. Koos veedetud aeg tuleb asendada millegi muuga. Millega? Kuidas?

Oi, inimesed on ääretult leidlikud auke täitma. Täpselt seda enam ei saa. Aga saab midagi muud. Saab mõelda, mis talle meeldiks. Paned ennast korraks tema seisukohale ja küsid, mis temale meeldiks, et sa teeksid. „Seda me enam ei saa koos teha, aga mida mina võiksin teha?“ Ja äkki me leiamegi vastuseid ...

Pärast lähedase surma võib inimene avastada asju ja nähtusi, mida ta varem ei olnud osanud taibata. Mõnikord need ei ole ka kõige meeldivamad. Kui tõsiselt võtta ütlust „Surnutest halba ei räägita“? Ja jällegi – kuidas rahuneda, jõuda lepitatud olekusse?

Surnutest halba ei räägita – jah, nii see on. Ei ole vist mõtet küll. Aga üks asi on veel: „Surnuaialt ei võeta asju kaasa“ – kas olete kuulnud niisugust ütlust? Hiljuti käisin Pirita surnuaial surnuaiapüha pidamas ja üks sõber oli mulle kinkinud suure, võimsa, väga vastupidava vihmavarju, aga seda ei läinud mul seal vaja: natuke tibutas ja siis tuli päike välja. Panin vihmavarju kõrvale ja sinna ma selle jätsin. Järgmise päeva hommikul tuli mul meelde, et sinna ma selle jätsin ... Läksin surnuaeda ja seal see kenasti oligi, kõige nähtavama koha peal. Surnuaialt võõraid asju eriti kaasa ei võeta.

Ei ole sealt ka negatiivset mõtet kaasa võtta. Ja kui see ikka kipub kaasa tulema, siis äkki jälle oleks abi sellest, et rääkida vaimulikuga. Rääkida asjadest nii, nagu sa neid tunned – vajaduse korral ka halba rääkides, selgitades, kuidas asjad on olnud, ja küsides, kuidas leida rahu. See ei ole nõnda, et me anname ühe üldise soovituse. Võib-olla mõnel inimesel on kõikide asjade kohta üks ja seesama soovitus, nii nagu oli omal ajal mõnel laevaarstil kõikide haiguste vastu tärpentin või midagi taolist. Aga minul on väga väike usk selliste soovituste osas, mis absoluutselt igas olukorras aitavad. Ja siin tasuks spetsialistiga nõu pidada, kuidas ja mis.

Kuidas suuta kriitilisel ja raskel ajal aru saada, et see, mis ühel hetkel näib lõputult halb, võib teisel ajal osutuda hoopis heaks või lausa parimaks asjaks, mis sinuga on juhtunud?

Äkki on abi oma kogemustest ... Äkki sellest, et seda on ju nii paljudel kordadel juhtunud. Ja äkki suudad ära oodata ka sellel korral ... Ja samas veel üks asi: niikaua, kui me oleme surma juures egoistlikud mõtlejad – millest kõigest me oleme ilma jäänud, mis õigus oli jne –, niikaua ei muutu suurt mitte midagi. Siin tuleks saada lahti enese ümber tiirutamisest, enesehaletsusest, ja küsida, mis on teisele parim.

Ma ju taipan, kuidas asi käib, olen näinud oma lähedaste puhul, kus inimene on olnud viis aastat voodihaige ja sa hooldad teda, vahetad mähkmeid ja teed kõike seda, ja siis hakkavad tulema need, kes on lohutamatus leinas. Ja selle viie aasta jooksul pole nad isegi kordagi helistanud, et lohutada ja öelda paar head sõna sellele inimesele, kes tegelikult oleks hirmsasti vajanud seda teadmist, et keegi veel mõtleb ta peale. Aga see, kui sa oled viis aastat kadunud ja siis tuled tohutult suure pärjaga ja räägid, kui lohutamatus leinas sa oled, siis no vale puha, mine, vabandust, mõne hea ja korraliku psühholoogi juurde ja räägi talle, kuidas asjad sinuga on. Kuidas sa lillegi ei liiguta, et teiste inimeste elu võiks kergem olla, ja kuidas sa siis äkki oled mingis lohutamatus leinas. Need on mingid väändunud süütunded.

Kuidas nendega hakkama saada? Jällegi sõltub inimesest, sõltub sellest, kellesse tal on usku. Kas lähed nõia juurde, kes võtab 50 euro eest kõik asjad ära, mida sa tahad anda, või lähed vaimuliku juurde ja räägid või leiad mõne psühholoogi. Igal juhul tuleb sellest omaenda naba ümber tiirutamisest lahti saada ja pöörata pilk selle poole, mis võiks teistele hea olla. Küsida seda, et äkki see ongi täna talle parim ... „Jah, mul endal on raske ja kahekesi oleks olnud palju kergem.“ „Me just hakkasime õnnelikult elama.“ Neid lauseid ma olen kuulnud küll ja need ongi kindlasti tõesed. Aga suuna enda pealt pilk ära teiste peale, enda vajaduste pealt ära teiste vajaduste peale – ka lahkunu vajaduste peale.

Kuidas suhtuda ebareaalsetesse kogemustesse?

Oleneb kogemustest. Kui ikka isa ütleb – nagu ma enne rääkisin –, et tehke aken lahti, hing tahab välja minna, ja poole tunni pärast ohkab sügavalt ja läinud tema ongi, siis on see imeline. Või kui lind tuppa lendab ja sel hetkel, kui inimene lahkub, lendab see lind välja ja läheb ... Või mingi liblikas äkitselt laskub kuskile. Neid märke on väga paljud inimesed kogenud. On antud julgustavaid märke.

Ma olen mitmete õnnetult, ootamatult surnud täiskasvanud inimeste puhul kogenud üht kummalist asja, et mitmel korral on väikesed lapsed, kes on vaikinud ja vaikinud matuse ajal, võtnud mul siis, kui on haua kinni ajamine, usalduslikult varrukast kinni – mul on talaaril hästi laiad ja pikad käised – ja öelnud, et nad tahavad midagi rääkida. Üks suuremaid imesid on see, kui leinas olev laps tuleb vaimulikuga rääkima – võõra onuga. Ma püüan lastega tavaliselt suhelda, kui nad on matusel, rääkida neile mõne loo. Ja kui lapsega see usaldus tekib, siis on mitu last mulle rääkinud, kuidas nende isa, kes on liiklusõnnetuses surma saanud, tuli ja ütles talle unes, et ta ei muretseks ja ühtlasi lohutaks ka ema. „Räägi emale ka, et minuga on kõik hästi. Vaata, minuga ju ON kõik hästi!“

Kuidas sellesse suhtuda, et isa tuleb LAPSELE ütlema? No naisele ei saa ju tulla, sest naine ei usu niisuguseid asju. Me peame olema selleks piisavalt lapsed, et uskuda nii lihtsaid, nii imelisi asju. Läbi laste need imelised kogemused tihtipeale tulevadki.

Kui palju usaldada oma unenägusid? Kas surnud inimesed saavad mingeid märguandeid anda? Kas me kunagi saame oma surnud lähedastega veel kokku?

Ma ei tea. Oleneb unenägudest. Rääkige, vestelge kellegagi, keda te usaldate nendes asjades. Tulge vaimuliku juurde. Jällegi! Mina ei tea, mis mu elust saab, kui ma kõigi asjade peale ütlen: „Tulge vaimuliku juurde!“ Aga õnneks on meil vaimulikke palju.

Mulle meeldib, kui mulle räägitakse neist lugudest. Kui räägitakse imelikest, ebamaistest juhtumustest: à la et koos istutatud kask kukub maja veranda suurest aknast peaaegu sisse ja juhtub veel palju imelikke asju, aga see kase kukkumine on siis viimane piisk, millega inimene tuleb siia, vaimuliku juurde ... Ja siis tuleb välja, et kalli inimese tuhaga urn on juba mitu aastat kamina peal ja sinna umbes kamina suunas kask oligi kukkunud. Kuidas nendesse asjadesse suhtuda? See oli selge märguanne, et „Mata mind lõpuks maha, lase mul minna ja lõpeta iseenda piitsutamine!“.

Me saame mõelda nende peale, kes on läinud. Me saame paluda Jumalalt andestust, kui me oleme midagi valesti teinud. Me ei tohi ennast nüpeldada, ennast peksta. Me ei tohi ennast tööga ära tappa selle pärast, et meil on midagi elus viltu läinud ja me oleme midagi tegemata jätnud või valesti teinud. Mine selle koha pealt edasi, palu andeks ja püüa mitte korrata neid vigu.

Kuidas Jeesusega oligi? Ahvenamaal Eckerö kirikus on üks imelisemaid altarimaale, mida ma olen näinud, mulle väga meeldib seal ees seista. Seal maalil on jutustus sellest, kuidas mehed on tirinud ühe eksinud naise Jeesuse ette ja tahavad naist maha lüüa, aga küsivad kõigepealt Jeesuselt, mida Tema teeks. Ja siis Jeesus ütleb: „Kes teie hulgast on ilma patuta, visaku esimene kivi.“ Siis, kui mehed on kõik läinud, küsib Jeesus naise käest, et kus on kõik need, kes teda tahtsid surma saata. Naine ütleb, et neid ei ole, kedagi ei ole. Ja siis ütleb Jeesus: „Ka mina ei mõista sind surma, aga mine ja ära tee enam.“ Ära tee enam. Õpi sellest negatiivsest kogemusest, millest sa oled aru saanud, et sa oled midagi valesti teinud või midagi tegemata jätnud, ja ära tee enam.

Ühes peielauas pidas üks mees imeilusa kõne sellest, kuidas ta oleks pidanud isaga rohkem tegelema ja rääkima isaga rohkem ja kuidas tal on sellest väga kahju. Ja siis, kui ta oli selle imeilusa kõne lõpetanud ning valitses lummatud vaikus, ütles selle mehe ema sõbranna: „Ilus kõne, aga ära unusta, et su ema veel elab.“

Ärgem siis unustagem, et meie ümber on veel inimesi, kes elavad. Ja ärgem surnute peale mõeldes elavaid ära unustagem. Need kogemused – ka negatiivsed, kurvad kogemused – on meile antud selleks, et me meenutaksime surma. Memento mori! Meenuta surma, selleks et hakata elama. Selleks, et hakata võimalikult vara elama ja lõpetada ära kõik see, mis elamise juurde ei kuulu, mis takistab elamist.

Lõpuks räägin veel ühest ilusast võimalusest, mis meie kirikus on olemas. Saame oma lahkunute mälestuseks kinkida nimelise orelivile – panna oma kallid pühakotta edasi helisema. Nende nimed tulevad väikese oreli kõrvale tahvlile. Neljast tuhandest vilest, mis on siin kolmes orelis, on tänaseks juba ligi pool tuhat kellegi mälestuseks kingitud ja ligi tuhat kannavad elavate nimesid. Ja üheskoos teevad nad väga ilusat muusikat.

/Ilmunud kolmes osas. 20.07, 27.07 ja 28.07.2016/