Nädala mõte

Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes! (Ps 127:1–2)

Küllap on mitmetel teist kogemus oma maja ehitamisest. Või kui see puudub, siis suuremat remonti on kindlasti igaüks teinud. Teame, et see on üsna aega, närve ja jõudu neelav ettevõtmine ning murerohke periood. Kust leida head töömehed, kvaliteetsed materjalid, kas jätkub vahendeid, kas piisab oskusi, kas jõuab valmis, enne kui ...? Eluline teema, mis puudutab varem või hiljem peaaegu igaüht.

Kodu on väga oluline osa inimese elust. Seepärast panevad inimesed oma kodu rajamisel sellesse palju oma hingest ja energiast. Maja, kodu ehitamist, selle rajamist ja siis kasutamist võib mõnes mõttes võrrelda oma elu rajamise ja kasutamisega. Seepärast on selline tegevus, see töö, tihedalt seotud ka inimese Jumala-suhtega.

Maja ehitades tundub, et ehitaja usk ei puutu kuidagi asjasse. Edu sõltub ennekõike töökusest. Seega pikendavad paljud ehitajad oma tööpäevi magamise ja söögi arvelt: tõusevad vara, istuvad õhtul hilja üleval, söövad käigupealt, kui üldse selleks mõne hetke raatsivad võtta. Loomulikult ei jätku siis aega Jumala ega lähedaste jaoks, hingamispäeva pidamiseks. Maja saab valmis. Ehitaja vaatab oma hoone peale ja tema süda täitub rõõmust, et ta on ise ja oma tublidusest võimsa hoone püsti ajanud. Aga tulemuse kõrvalnähud? Maja on valmis, kuid tervis rikutud, suhted pere ja lähedastega külmaks jäänud. Jumal on jäänud kaugeks ja võõraks.

Teine inimene, kes ka ehitab, ei looda ainult enda tublidusele, vaid Jumala armu ja hoolitsuse peale. Ta võtab ka kõige kiiremal ajal aega palveks, Jumalaga kõnelemiseks, Temalt jõu ja tarkuse palumiseks. Ta tänab Jumalat, kes annab tervise ja mõistuse töö tegemiseks. Ta usub, et inimesele on seatud töö kõrvale ka aeg puhkamiseks ja ta peab hingamispäeva, kasutades seda lähedaste ja sõpradega koosviibimiseks. Ta võtab aja enda tervise eest hoolitsemiseks, söömiseks, uneks. Kui maja valmis, saab ta tunda rõõmu nii majast, tervisest kui ka korras inimsuhetest.

Mõlemad ehitajad said oma majad valmis. Kuid meie psalm kõneleb sellestki, et kõik muretsetud mured võivad minna tühja ja kodu ehitamine võib kujuneda ilmaaegseks vaevanägemiseks. Laulik ütleb: „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.“

Inimene võib ehitada valmis suure ja uhke maja, vaadates tulevikku lootuses, et edaspidi elavad seal tema lapsed ja nende pered, aga – lapsed lähevad suurtena mujale, nad ei taha seal elada. On küll maja, aga kodu ega elu ei ole selles olnud. Ei ole olnud soojust, hoolimist, armastust, seda, mis muudab kodu koduks, elu elusaks. Ei ole olnud Jumalat, Tema elu, rahu ega rõõmu kinkivat armastuse vaimu. Minnakse otsima seda vaimu, ehitama uut maja, lootuses et ehk saab sellest kodu, ja uhke valmisehitatud maja, millest kodu ei saanudki, jääb tühjaks.

Sama kehtib ka pühakoja kohta. Sellest on vähe, kui ehitada valmis hoone, kirik. Kui inimestel puudub suhe Jumalaga, kui nad ei taipa, et nende elu sõltub Jumalast, ja kui nad ei leia seda suhet kirikust, ei tunne kirikus Jumala ligiolekut, jääb uhkeimgi kirik tühjalt seisma – isegi kui see ehitatakse keset tihedaimat elurajooni, et inimestel oleks mugav sinna minna. Linna valvamine on omaette probleem. Valvur võib ju kõndida müüril, aga kui keegi laseb vaenuväed linna salakäigu kaudu, valvab valvur ilmaasjata. Me võime linnale ehitada ümber müürid, et kaitsta seda välisvaenlaste vastu, aga kui sellel puudub Jumala kaitse ja õnnistus, valitsevad selles salaja sisse imbuvad sisevaenlased: kuritegevus, korruptsioon, korralagedus. See muutub kohaks, kus ei ole hea elada, kust esimesel võimalusel minema pagetakse. Kus pole Jumalat, kus inimesed ei suuda tunda Jumala ligiolekut, Tema tegutsemist, sealt pagetakse mujale.

Kuid laulik ütleb selles kirjakohas veel midagi: „Issand annab oma armsatele unes.“ See pole üleskutse ega õigustus laiskusele. Jumal ei tee inimese eest tema tööd ära. Küll aga õpetab Ta inimest oma aega õigesti ja õigetele asjadele kasutama ja mõttetutest muredest vabanema. Jumal annab oma osa meie ellu märkamatult. Piltlikult öeldes – une ajal. Saab ju rahus magada ja tõelist unest kosutust vaid see, kelle süda ei muretse. Ei pea aga muretsema see, kes on oma elu andnud Jumala kätte, kes usaldab Jumala armastust, usub, et Jumal hoolitseb tema eest. Jeesus suutis magada tormisel järvelgi, sest Tal oli selline usaldus oma Isa vastu. Kuidas meil unega lood on? Unerohtude ja rahustite müük apteekides suureneb iga aastaga. Kas meie suudame magada oma koduses pehmes voodis, mis ei kõigu? Kas meil on sellist usaldust oma Looja vastu?

Eilse pühapäeva teemaks oli Jumala hoolitsus. Meie elu oleks palju rõõmsam ja meie tegevus annaks palju paremaid tulemusi, kui vabaneksime tarbetust muretsemisest. Kui me suudaksime elada iga oma päeva koos Jumalaga. Kui suudaksime usaldada Jumalat, kes ju ometi igal meie elupäeval on meile oma hoolimist ja hoolitsust tõestanud. Kui elaksime Tema sõna, Tema õpetuste järgi, mille tõhusus on järele proovitud aastatuhandete kogemuste jooksul. Miks me seda siis ei tee? Me ütleme, et me usume Jumalasse. Miks me siis usklike inimestena ikka eelistame jätkata muretsemist?

Dale Carnegie on kirjutanud suurepärase raamatu, mille pealkiri sobib selle mõtiskluse lõpusõnaks: „Ärge muretsege, hakake elama!“ Seda tahab küllap meile öelda ka meie Taevane Isa.