Nädala mõte

Eve Kruus4

„Ja kui Jeesus Jeruusalemma lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.““ (Lk 19:41–44)

Jeesus on minemas paasapühade ajaks Jeruusalemma, kohta, mis tähistas rahva ühtsust, kuna seal asus piltlikult öeldes rahva hing, see, mis neid ühendas – tempel nende Jumalale. Kõik usklikud juudid püüdsid pühade ajaks Jeruusalemma minna, et tuua templis oma tänuohvreid Jumalale. Veidi enne linna jõudmist, et sünniks nõnda, nagu pühad kirjad ette kuulutasid, on Ta palunud oma jüngritel tuua eesel, istunud eesli selga ja sõitnud Jeruusalemma poole. Seda pidulikku sissesõitu on jälgimas hulgaliselt inimesi. Need inimesed on kuulnud, mõned ka näinud Jeesuse imetegusid. Nad on Temast vaimustunud, peavad Teda Jumala poolt oma rahvale tõotatud Messiaks või siis vähemasti suureks prohvetiks. Nad ootavad eel seisvat suuri sündmusi, ehk isegi seda, et Jeesus ilmutab end lõplikult tõotatud Messiana, kogub oma rahva hulgast suure sõjaväe, kihutab selle eesotsas olles minema Rooma okupandid ja taastab Iisraeli riigi kunagise väe ja hiilguse. Rahvas on laotanud Jeesuse teele oma riideid, tervitanud Teda palmioksi lehvitades. Jeesuse jüngrid on valju häälega Jumalat kiitnud ja hüüdnud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!“

On väga ülev ja pidulik hetk. Kuid Jeesus – Jeesus ei rõõmusta, ei naerata, ei lehvita enda ümber hõiskajatele. Tema nutab. Kas on need liigutuspisarad üleva hetke pärast, et ometi on Tema tööd tunnustatud? Või mõtleb Ta ristisurmale, mis Teda vaid mõne päeva pärast ees ootab, valu ja kannatuste peale, mis Temal endal tuleb peatselt üle elada? Oh ei. Jeesus ei mõtle enda peale. Ta mõtleb nende peale, kes Tema ümber hõiskavad ja rõõmustavad. Nende tuleviku peale. Tema teab seda, mida nood inimesed veel ei aimagi, seda, mis neile sel kaunil ja üleval hetkel pähegi ei tule. Jeruusalemm hävitatakse, tempel, rahva süda, lõhutakse maatasa.

Vaid mõned päevad hiljem, taas teel, aga seekord teel, mis viib hukkamispaigale Kolgata mäel, ütleb Jeesus Teda saatvatele naistele: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast, sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: „Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! Siis hakatakse ütlema mägedele: „Langege meie peale!“ Ja küngastele: „Katke meid!“.“

Jeesus nutab. Jumala poeg nutab, valab pisaraid oma rahva pärast, keda ootavad ees suured kannatused. Jumala Poeg nutab, sest ei suuda seda ära hoida.

Jumal on Ta läkitanud maailma, inimeste keskele, kus valitsejaks on kasuahnus, julmus, halastamatus, omakasupüüdlikkus, tugevamate terror nõrgemate üle, et juhtida inimesed taevariiki, kus valitsevad rahu, rõõm, headus ja halastus. Inimeste olukorda saab aga muuta vaid inimeste eneste muutmise kaudu. Vaid siis, kui inimene saavutab pattulangemises kaduma läinud lapsesideme oma Loojaga, Jumalaga, vaid siis suudab Ta muutuda, vabaneda kurjusest, mis Tema sees tegutseb ja Tema üle valitseb ja vaid siis võib maapealne põrgu muutuda paradiisiks, vaid siis võib inimene jõuda sinna, kus ei ole enam kaduvust, valu, pisaraid ega surma. Vaid siis, koos Jumalaga, võib ta võita kaduvuse ja surma needuse. Aga – kõik see saab toimuda vaid inimeste vaba tahte tulemusel. See tähendab, et ka Jumala Poeg ei saa midagi eriti teha, kui Tal on soov jätta inimesed inimesteks – st jätta inimestele vaba tahe. Vaba tahe tähendab valikuvabadust, ka hea ja kurja vahel, vabadust olla vägivaldne, sõdida. Kui Jumal tahaks, et maailmas valitseks ainult headus, siis peaks Ta inimestelt võtma valikuvabaduse, nii et nad saavad valida ainult head, kurjus eemaldatakse. See tähendab, et Jumal peaks nad programmeerima ümber oma tahtele vastavalt headeks robotiteks – aga see tähendab, et inimesed ei ole enam inimesed. Inimesed teeb inimesteks vaba tahte võimalus. Jeesus ei saa käskida, ei saa sundida – Ta saab vaid veenda, sõnadega, tegudega, oma sõnade ja õpetuste etteelamisega, eeskujuga. Otsustama peab inimene ise.

Jeesuse kõnesid, Tema mõistujutte ja õpetusi on kuulnud paljud, Tema imelisi tegusid on näinud ja kogenud paljud, Tema tulekust on rahvale pühade kirjade kaudu juba ammu ette teatatud. Ja siiski – inimesed ei taha muutuda. Nad kujutavad ette, et neid päästab väljastpoolt tulev võimas valitseja, nad ei suuda mõista ega uskuda, et nad peavad eelkõige ise muutuma, et miski muutuks ka maailmas.

Eilse pühapäeva nimetuseks oli „Soosinguajad“. Ükski aeg ega ükski võimalus ei kesta igavesti. Jeesus, sõites Jeruusalemma poole, vastu oma surmale, nutab, mõeldes sellele, et Tema rahvale, Jumala rahvale, kingitud soosinguajad, võimaluste ajad, hakkavad läbi saama. Too erakordne aeg, mil Jumala enda Poeg viibis maa peal, mil inimesed võisid Teda näha ja katsuda, on lõppemas. Vaid üksikud on midagi taipama, uskuma ja muutuma hakanud. Kuid neid on vähe, väga vähe, liiga vähe, et muutuks rahva üldine mentaliteet. Nad jälgivad tuimalt käske, kuid ei tee seda armastusega, mis on käskude mõtteks ja sisuks. Nad toovad templis kohusetundlikult ja täpselt ohvreid Jumalale ja arvavad, et nende ja Jumala vahelises suhtes on kõik korras, kuid ei taipa, et on juba ammu oma Jumalast võõrdunud, Tema tagasi lükanud. Nad ei taipa, et nad peaksid muutuma, kahetsema, Jumala armu paluma.

Me teame, et Jeesuse sõnad, tema ennustus läheb täide. Aastatel 66–70 toimuvad üle kogu maa juutide ülestõusud Rooma okupantide vastu – need surutakse julmalt maha. Aastatel 69–70 toimub Jeruusalemma piiramine. Roomlaste vägesid juhtinud Titus hävitas Jeruusalemma täiesti. Nelja kuu jooksul lõhuti linnas maatasa kõik, välja arvatud üksikud müüritükid ja kaitsetornid. Jeruusalemma piiramine ja vallutamine oli erakordselt julm ning halastamatu, tuhanded tapeti ja löödi risti, kes surmast pääses, müüdi orjusesse.

Jumala Poeg nuttis kord, vaadates Jeruusalemma poole. Aga mida Ta siis teeb, kui vaatab meie poole: kas ka nutab või naeratab? Kas meie oleme taibanud, mida on meile vaja, et leida rahu, leida rahu oma taevase Isa ja Looja, kõigeväelise Jumalaga? Meilgi kestavad praegu soosinguajad: meie maal valitseb rahu, meil on lahti pühakojad, meil on võimalik saada ja lugeda kristlikku kirjandust. Meil on võimalus saada osa sakramentidest, meil on võimalus seada korda suhted Jumalaga. Palugem, et meie oskaksime oma soosinguaega hästi ära kasutada.