Nädala mõte

Jaan Tammsalu

"Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! (Hbr 12:25-29)

Meie Jumal on neelav tuli. Ta on tuli, mille käest pole millelgi ega kellelgi pääsu.

Kuid, kujutage maailma, milles ei ole tuld. See on pime, kõlekülm, elutu maailm. "Tuld olen ma tulnud tooma maailma," ütles kord Jeesus ja miljonid on seda kogenud. Tuld, mis puhastab, soojendab, valgustab, muudab inimesi, rahvaid, riike, maailma. Meilegi annab Jumala Poeg nõu, et me ei oleks leiged, vaid kuumad, tulised usus ja armastuses, et laseksime end Temast süüdata ja endast välja põletada kõik vale, patu, külmkõrgi egoismi, enesekesksuse, et Tema täidaks meid Vaimu tulega. Ilma selleta läheb meie elu rappa. Ilma tuleta tekib jää, Tema tuleta tardume, muutume jäigaks, muutumisvõimetuiks. Ei suuda sirutada oma käsi oma ligimeste poole, kes vajavad meie abi, armastust. Ei suuda paluda andeks ega andestada.

Meie Jumal on neelav tuli ja selleks, et elada - elada igavesti -, me vajame seda neelavat tuld.

Jumala hääl pani kord kõikuma maa. Kunagi oli see sündinud Siinai mäe juures. Hakkas müristama, välku lööma, mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Teise Moosese raamatu 19. peatükis kirjeldatakse seda, kuidas Jumal laskus tule sees Siinai mäele. Mägi suitses, suits tõusis üles nagu sulatusahju suits ja kogu mägi vabises vägevasti. Vaid Mooses sai Jumala kutsel tõusta mäe tippu. Jumal laseb Moosesel rahvast hoiatada, et nemad ei püüaks Talle läheneda, et paljud neist ei langeks. Lõpuks annab tules mäele laskunud Jumal Moosesele käsu, et ta läheks alla, hoiataks rahvast. Mooses laskub mäelt ja annab rahvale edasi Jumalalt kümme käsku. Pühakiri ütleb: "Kui kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist, jäid nad värisedes eemale seisma, palusid, et Mooses nendega räägiks, lubasid teda kuulata ja palusid, et Jumal seda otse ei teeks, sest nad kartsid, et siis nad surevad."

Jumala kümme käsku saab jumalarahvale seadusteks, mille täitmine tagab inimestele eluteel rändamise , Jumala kaitse ja õnnistuse ja nende käskude eiramisega valivad inimesed tee hukatusse. Nii oli see siis, kui rahvas Egiptuse orjusest tõotatud maa poole rändas, ja nii on see olnud ka edaspidi. Käskudest kõneldes ütleb Jumal: "Ma panen su ette elu ja surma tee ja soovitab: vali elutee!"

Seda käskude andmist ja küllap muidki sarnaseid hetki jumalarahva loost meelde tuletades, hoiatab Heebrea kirja autor jumalarahvast: "Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: "Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!" Sõnad "veel kord" näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.

On aegu, mil Jumal pani värisema maa. Prohvet Haggai raamatus on ennustus "Sest nõnda ütleb vägede Issand: "Veel pisut aega, ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa. Mina panen värisema taeva ja maa! Ja ma paiskan ümber kuningriikide aujärjed, kaotan paganate kuningriikide võimu; ma paiskan ümber sõjavankrid ja nendel sõitjad, hobused ja ratsanikud langevad maha."" Kord oli Jumal tõotanud, et ei lase enam sellel maailmal hukkuda vee läbi, aga Ilmutuse raamatus näeb nägija Johannes, et see maailm hukkub tule läbi. Maa ja taevas kõiguvad, kõik, mis kõigutatav, kaob. Selge on see, maailma hävimise võimalus tules ei ole enam ammu midagi, mida oskaksid ette kujutada vaid ulmekirjanikud. See on vaid mõne hullumeelse valitseja näpuulatuses. Neid hetki, mil maailm sellise katastroofi alguses on olnud, kirjeldavad meile Ameerika ja Venemaa presidentide lähedal olnud isikud. Seni on läinud õnneks. Teame vaid seda, mis toimus Hiroshimas ja Tšernobõlis ja oskame ehk aimata seda, millest kõnelevad pühakirja prohvetid – kui algainetki kõikehävitavas hukatuse kuumuses sulavad, kui mitte ainult maa mõnes maailma paigas, vaid kogu maa ja taevadki kõikuma hakkavad.

Mis on aga see, mis püsib siis, kui maa ja taevad kõiguvad? Kas oleme elus valikuid tehes valinud kõikumatut, haaranud muutumatust, kas püsime selles, mis püsib? Mis on need püsivad, muutumatud, kindlad, millest on mõistlik haarata, hoida, millel on võimalik püsida?
Esmalt Jumala Sõna. Teiseks Tema armuvahendid, sakramendid: ristimine ja armulaud – kristlaseks saamise ja jäämise armuvahendid. Kuidas on nendega meie ja meie armsate elus?

Kolmandaks kirik, kogudus. Jeesus on kord tõotanud, et Tema kogus on see, mida ei suuda hävitada ka põrguväravad. Neljandaks palvetamine – Jumalaga ühenduses olemine, tema tänamine, Tema palumine – Temaga suhtlemine. Viiendaks on pühadus ja selle taotlemine, igatsemine.

Ja lõpuks need kolm: usk, lootus ja armastus ja teadmine, et suurim neist kolmest ja ainus jääv on ARMASTUS. Armastus igavesti jääva, kõigeväelise Jumala ja Tema loomingu, eelkõige temanäoliste inimeste vastu. Heebrea kirja eelviimane peatükk, mille lõpust on võetud selle jutluse aluseks antud kirjakoht, lõpeb sõnadega "Teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli! Järgmise ja viimase peatüki esimesed sõnad koputavad koguduse südamele, et inimeste omavaheline armastus jääks püsima ja et me ei unustaks külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata vastu võtnud ingleid." Äkki on need kõigutamatud, millest kinni hoida, milles püsida, et võiksime olla need, kes jäävad püsima siis, kui kord tuleb neelav tuli? Jeesus soovitab meil neil hetkedel, mis võivad tunduda maailma lõpuna, kus me kogeme vaenu, ülekohut, alatust, halvasti ütlemisi, lööke jääda nendeks, kes ei kaota enesevalitsust, kes ei vasta kurjale, halvale kurja ja halvaga, kes peatavad armastusega kurjuse. See on võimalik, kui sa tead, et juhtugu mis tahes, tehku ekslikud inimesed meile, ekslikele, mida tahes, see pole maailma lõpp, kui me teame, et on keegi, kes meid ei jäta, kui püsime armastuses. Me ei pea suhete purunemise hinnaga olema oma õiguse eest võitlejad. Me ei pea Jumala lastena muutuma kriitilistes situatsioonides põrgulisteks, sest me teame, et Jumal, kes on armastus, ei jäta neid, kes armastavad, andestavad, halastavad.

Siinai mäel kõneles tules ilmuv Jumal Moosese kaudu oma valitud rahvale, andes neile käsud ja teatades neile, et käskudest kinnipidajate tee on elutee ja nende käskude eirajad valivad surma tee. Jumal, kes ilmub maailmale oma Pojas Jeesuses Kristuses annab maailmale armastuse käsu ja annab oma Poja elu, sõnade, surma ja ülestõusmise läbi hämmastava sõnumi võimalusest elada igavesti. Kümne käsu täitmine aitab inimkonnal püsida, seda maailma hoida. Kristuse kuulutuse vastuvõtmine ja Temasse uskumine annab sellele elule ilusamaid värve ja maitset ning muudab inimese igavesti elavaks. Armastaja saab igavesti elada Jumala armastuse hõlmas. Ta ei pea kartma oma elu ja selle maailma lõppu. Ta teab, et see on vaid teekäänak, mille taga on midagi imelist, sõnulkirjeldamatut.

Elame kummalises ajas. Ühelt poolt on õigus nendel, kes väidavad, et mitte kunagi varem pole siin maal suurem osa inimestest elanud paremini kui praegu. Väga paljudel on tööd, piisavalt süüa ja kehakatet, piirid on lahti. Viimasest sõjast, küüditamistest on möödas ligi 60 aastat. Pikka aega pole juhtunud midagi sellist, mis aitaks inimestel aru saada, kui ebakindel on kõik see, millele me loodame. Ma tean, et teie hulgas on neid, kes on elanud üle oma kohutavad isikliku elu tragöödiad, ja tean, et teie teate, kuidas nii kindlana tundunud maailm võib ühel hetkel kui kaardimajake kokku kukkuda. Kuid suurem osa inimestest pole selliseid hetki läbi elanud ja nende jaoks võib see maailm tunduda väga kindla ja turvalise paigana. Tegelikult pole see maailm iialgi olnud nii ohtlik, ettearvamatu kui praegu. Muutused, mille jõuga sisseviimine võttis varem nädalaid, kuid, aastaid, saab täna teha mõne tunniga. See, mille eest paljud jõudsid 60 aastat tagasi põgeneda, võib täna meid tabada nii ootamatult ja kiiresti, et meil pole nende eest kusagile võimalik minna. Ja teisalt, heaoluriikides elavate kaugenemine Jumalast, kirikust liigub enneolematu kiirusega. Turvaline elu uinutab, tuimestab. Kõik tundub nii kindel, kõigutamatu. Paraku vaid tundub. Pühakiri hoiatab meid.

Kirjanik Albert Payson Terhuni surma järgi leiti tema viimase raamatu lõpetamata käsikiri. Autor oli selle viimaseks reaks kirjutanud: "Viimase lause kirjutab Jumal."

Meie ja see maailm oleme teel oma lõpu poole. Iga päev kirjutatakse veel üks lehekülg meie ja meie maailma eluloos, kuid kõigele siin ja ka meie elus siin saabub lõpp. Meie ei saa seda muuta. Kuid kas õnneks või kahjuks, see oleneb sellest, kas oleme olnud ühenduses jäävaga või temast eemaldunud. Viimase rea kirjutab Jumal - see Jumal, kes on armastus, kuid ka neelav tuli. On mõistlik seda Jumalat teenida talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega ja olla Talle tänulik, sest Tema ja vaid Tema võib meile kinkida kõikumatu kuningriigi. On asju, mida meie muuta ei suuda ega saa, kuid me saame mis tahes olukorras valida oma suhtumise, valida oma tee, valida selle vahel, mis kaob ja selle vahel , mis igavesti jääb.

Ükski teekäänak ei ole tee lõpp, kui me just ei unusta pöörata. Viimase teekäänaku taga on selle ajutise maailma lõpp ja uue ja igavese algus - Jumala igavene kuningriik ja seepärast saame alandlikult ja tänulikult ilma hirmuta koos oma Jumalaga, Tema juhtimisel, sõnakuulelikult käia oma eluteed ja meie lootus ei pea iialgi kaduma. Lõpust saab algus, kui rändame oma teed Temaga, kes on algus ja ots.