Nädala mõte

 

Jeesus ütles Peetrusele: „Mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks.“ (Lk 22:32)

Selle palve, mille sõnu mõtiskluse alguseks kuulsime, oli Jeesus Peetruse eest palunud veidi enne seda, kui Ta talle ütles, et Peetrus õige pea salgab Ta kolmel korral ära.

Jeesus teab, mida Peetrusele palub. Oht kaotada usk pole kõige suurem sugugi mitte sellistes olukordades, kui meid tabavad õnnetused ja hädad, mis tulevad väljastpoolt, on kolmandate isikute põhjustatud. Suurim usu kaotamise oht varitseb inimesi, kes teavad ja suudavad endale tunnistada, et on ise põhjustanud olukorra, mis muudab õnnetuks ja rahulolematuks. Suurim oht kaotada usk on inimestel, kes, olles elus sattunud raskesse või keerulisse olukorda, murduvad, löövad araks, käituvad nii, nagu nad ei pidanud kunagi võimalikuks käituda, reedavad oma põhimõtted, selle, millesse nad on uskunud. Nad on segaduses, tunnevad häbi, valu, pettumust – ja viha. Viha enese ja Jumala vastu. Enese vastu, sest nad ei ole suutnud olla sellised, nagu nad arvasid endid olevat, nii tugevad, nagu nad uskusid olevat. Ja Jumala vastu, et too pole hoidnud neid eemale sellisest katsumusest, mis käib neile üle jõu. Lisandub häbi ja hirm Jumala ees, hirm, et Jumal hülgab, tõukab eemale. Ja selleks, et vältida valu ja alandust, mis tekib eemaletõrjumisel, teeb inimene ise esimese sammu – lükkab ise endast eemale Jumala, hülgab usu.

Tõrjudes Jumala oma elust välja, kaotades usu Temasse, kaotab inimene selle, mis teeb temast inimese, kaotab õige mõtte oma elule ja tegevusele, kaotab lootuse – aga see tähendab ka, et kaotab tuleviku. Mõnes mõttes on lihtsam neil, kes pole kunagi tundnud Jumalat, tundnud Tema puudutust. See, kes pole kunagi näinud valgust, saanud võimalust võrrelda seda pimedusega, ei saa ju seda ka taga igatseda. Kes aga on näinud valgust, jääb seda alati taga igatsema. Nõnda ka see, kes on korragi näinud Jumala valgust, tundnud hetkegi tema ligiolekut, ei saa enam ilma selleta, vaid jääb seda alati taga igatsema ja selle poole püüdlema – isegi kui ta ise on Jumala ja usu kõrvale heitnud, enda ja Jumala vahele seina ehitanud.

Kui lõpeb usk, jääb inimene suurde maailma üksi, ümbritsetuna vaid sellest, mis pidevalt muutub, hävib ja kaob. Ilma millegi kindlata, millele saaks toetuda. Temast saab põgenik, nagu kord sai vennatapja Kainist. Põgenik, kelle elu täiteks on hirm surma ees, sest pärast elurännaku lõppemist ei ole tal kuhugi minna, ta ei leia teed igavesse ellu. Kohutav saatus!

Jumal ei tõrju inimest, kes siiralt oma eksimusi, oma patte kahetseb, kunagi eemale – liiga kallist hinda, Poja vere hinda, on ta maksnud selleks, et inimene võiks leida tagasitee Tema juurde, võiks saada taas Jumala lapse staatuse. Jumal on valmis halastama ja andestama peaaegu kõike, isegi enda reetmist, kui see tuleb inimlikust nõrkusest ja puudulikkusest. Kuid kui kaob usk, ei suuda inimene Jumala ette astuda, Talle oma patte üles tunnistada ega Jumala andestust vastu võtta. Usu üheks komponendiks on kindel lootus, et Jumal on halastav ja armuline. Kui inimene Jumala eest põgeneb, siis ei ole tal võimalik vastu võtta seda tuge, seda abi, mida Jumal on valmis kinkima: tarkust, julgust, rahu, rõõmu, lootust. Kui inimene põgeneb, ise ei lase Jumalal ennast aidata, ei ole tal lootust ka tehtud vigu parandada ega oma probleemide puntrast välja rabeleda.

Kuni inimesel säilib usk, pole tema olukord kunagi lootusetu. Jumal andestab ja kingib uue alguse, uue võimaluse. Selleks aga, et usk säiliks, säiliks ka kannatustes ja katsumustes, on vaja seda toita. Usku toidab tihe side Jumalaga, oma Taevase Isaga, palve, pühakirja lugemise ja sakramentide kaudu. Paastuajal, mil me püüame oma isusid taltsutada, on õige aeg mõelda just oma usu toitmisele.

PALVE: Taevane Isa, palun kingi meile usku ja kinnita seda, et see kunagi ei lõpeks. Ära lase meil enda juurest põgeneda, aita loota Sinu halastusele ja armule ka siis, kui oleme eksinud ja Sinu teedelt kõrvale kaldunud. Halasta meie peale oma Poja, Jeesuse Kristuse, meie õnnistegija ja päästja ristil toodud ohvri pärast.