Nädala mõte

RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!

Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rõõmus või sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ja säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda üksteisest ...

Ja kõik jäi nii nagu enne.

Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu ja tuim hääbumine.

Tahaks näha Ta tulemist, vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on läbi tungida. See on nagu müür.

Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“ Aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule? Vōi äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?

Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?

Kuidas ma saaksin tunda Ta lähedust – ainult hetkeks?

Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke?

Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära.

See – ja mina.

See?

Mitte see, vaid Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.

Mina olen – Tema on – siin!

Hoosianna!

*****

Üheskoos kirjutanud õpetajad Jaan Tammsalu ja Mårten Andersson.

(Foto: Sven Arbet)