Nädala mõte

 

Luuka 12:25–32. „Jeesus ütleb: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada? Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete? Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised! Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud, sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate. Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi! Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ Aamen.

Vaadake ja otsige! Seda soovitab Jeesus meile. Vaadake loodust oma ümber ja taibake, et meie Taevane Isa kannab hoolt kõige eest. Otsige esmalt Jumala kuningriiki ja kui te seda teete, ei jäta teie Taevane Isa teie eest hoolitsemata. Ärge muretsege homsete materiaalsete vajaduste pärast.

Meie Looja tunneb meid. Tema teab, et me kipume muretsema. Me kogume kõiksuguseid asju, arvates sageli ekslikult, et me vajame neid, või kartes, et äkki tulevad raskemad ajad. Kummaline, et raha koguvad ka need, kes kaotasid kord ühel rahavahetusajal peaaegu kõik oma kogutud säästud, saades vastu vaid 200 krooni, ja said järgmisel rahavahetusel 200 krooni vastu 13 eurot.

Mäletan, kuidas mu kodus muretseti kord ühe hamstri pärast, kes oli puurist plehku pannud. Olime näinud, kuidas ta jooksis trepi all oleva puuriida alla. Muretsesime, et äkki ta sureb seal nälga ja janusse. Panime puuriida ette sööki ja kõik, mis panime, oli igal hommikul kadunud. Lõpuks lappisin puud ümber. Leidsin põgenenud looma. Ta oli endale kena pesa teinud ja sinna tassinud hiigelsuure hunniku toitu. Küllap kogus talvevaru, lootes puuriita elama jääda. Meie muretsesime tema pärast. Tema aga muudkui toimetas ja kogus endale mõne ööga varu, millest oleks jätkunud talle ja ta peagi sündivatele hamstripoegadele mitmeks kuuks.

Miks aga meie, Jumala lapsed, muretseme asju ja asjade pärast?

Imestasin kord Sitsiilias selle üle, kuidas tuhanded sitsiillased nädalalõpu õhtutel vanalinna tänavatel jalutavad. Seal kohtutakse tuttavate ja sõpradega, aetakse juttu, astutakse sisse vanadesse kirikutesse ja istutakse hetke kirikupingis. Neil inimestel oleks nagu palju enam aega kui eestlastel. Nad võtavad aja, et tulla oma kodudest välja, lülitada kinni televiisor ja arvuti ja lihtsalt jalutada, suhelda. Sürakuusa vanalinna tänavatel jalutasid tuhanded inimesed. Siis, ühel päeval sõitsin järgmise linna juures kõrguvatele Etna mägedele. Teel sinna nägime seda hävitustööd, mida 2001. aastal Etna vulkaanist alla voolanud laava oli teinud. Mõnest majast paistis vaid katus. Selle taustal hakkasin nädalalõpu õhtutel Sürakuusa vanalinnas jalutavatel tuhandetele inimestele vaatama uue pilguga. Need inimesed on ehk mõistnud, mis on selles üürikeses maises elus kõige olulisem. Head inimsuhted ja hea suhe Taevase Isaga.

Jeesus soovitab Jumala lastel mitte muretseda oma homse söögi ja rõivaste pärast. Ta rääkis kord loo mehest, kelle põllumaa andis hea saagi ja kes kavatses selle kõik tallele panna – ehitades oma suure varanduse tarvis uued, suuremad aidad. Ta ütleb, et see inimene on arutu ja meeletu, sest ta elule tuleb peagi ots ja ta ei saa kogutust midagi kasutada. Nii Ta siis soovitab mõtelda sellele, mis on olulisim. Soovitab asjad õigesse järjekorda panna. Ega Ta ütle, et me ei peaks tegema tööd, külvama ja lõikama. Ei – Ta vaid ütleb, et on kõige olulisemad asjad ja vähemolulised, ja ütleb, et me alustaksime kõige olulisematest. Ja kui me sellega toime tuleme, siis lähevad paljud muud asjad iseenesest paika. Sellega on nii nagu töö ja unega. Kui keegi hakkab tööd une arvelt tegema, annab peagi midagi järele. Autojuht, kes roolis magama jäänult vaid oma plekist auto lömmi sõidab, on veel kergelt pääsenud.

Jeesus ütleb: „Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!“

„Sina inimeseloom! Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!“ Nii käratab „Kevades“ köster Tootsile. Seda tulebki igal inimlapsel teha – esmalt kanda hoolt oma hinge eest. Rahvas ja üksikinimene, kes esmalt kannab hoolt selle eest, et tal oleks palju materiaalset vara, ja hinge eest hoolitsemise sootuks unustab, läheb raisku ja kaob.

Martin Luther on öelnud: „Tee tööd, nii nagu ükski palve ei aitaks, ja palveta, nõnda nagu ükski töö ei aitaks.“ Igale asjale on oma aeg. Oleme tulnud pühakotta, et siin kõnelda Jumalaga, paluda Temalt juhatust ja rahu. Oleme tulnud, et seada oma päevas ja nädalas asjad õigesse järjekorda. Võime uskuda, et kui me oleme otsimas Jumala kuningriiki, siis kõik muu laheneb. Me ei pea ennast haigeks muretsema. Saame teha seda, mis meie kohus, ja meie tegemistel on Jumala õnnistus.

PALVE: Issand, siin me oleme. Sina tead, kuidas paljud meist aina muretsevad. Sina näed ka neid, kes on end haigeks muretsenud ja rabanud, tehes üle jõu käivat tööd ja täites ülesandeid, mida nad endale on haaranud enam, kui suudavad täita. Issand, anna meile andeks, sest tihti me ei tea, mida me teeme. Kingi tarkust seisatuda ja mõtelda oma elu paika – panna asjad õigesse järjekorda. Kingi meile rahu, mis on üle inimliku mõtlemise – rahu, milles mõistame, mis on elus oluline ja mis selline, mida me ei pea tegema. Aita meid, et meie ei muutuks meeletuiks, klammerdudes selle maailma külge nii, et homse pärast muretsedes unustame oma ligimese ja Sinu! Sina soovitad meil vaadata Sinu loodut ja näha, kui väga Sa hoolt kannad ka kõige pisemate eest. Sa kannad hoolt ka meie eest. Õpeta meid Sind usaldama. Võta meie mured, meid alla suruvad, tusaseks ja närviliseks muutvad koormad. Täida meid usu, usalduse, tänulikkuse ja armastusega, nii et võiksime saada nendeks, kellest on hea meel meie ligimestel ja Sinul!

******

(Foto: Sven Tupits)