Jutlused ja mõtisklused

„Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles: „Seisa Issanda koja väravas ja kuuluta seal seda sõna ning ütle: „Kuulge Issanda sõna, kogu Juuda, kes tulete sisse neist väravaist Issandat kummardama! Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: „Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: „See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!“ Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks, siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.““ (Jr 7:1–7)

Ajad on erinevad. On aegu, milles inimesed, perekonnad, suguvõsad, rahvad on jõudnud otsekui kuristiku servale ja vaid mõnest nende järgmisest sammust võib sõltuda see, kas nad kukuvad kuristikku ja kaovad või peatuvad ja ümber pöördudes pääsevad. See pole alati nii ja ajad, milles valedele sammudele kohe ei järgne valusaid tagajärgi, võivad vales suunas liikujaid uinutada. Kui iga meie vale sammu peale ei järgne piksekärgatust, ei tõuse hävitavat tormi, ei taba meid haigus, kui meie uhkus ei ajagi meid upakile ega kõrkus külili, siis võib see meid muuta tuimaks. Kui meile siis veel ka kirik või Lääne kuulutajad muudkui kordavad, kuidas Jumalal on ainult kolm iseloomuomadust – Ta aina armastab, andestab ja halastab nagu armastuse ja andestuse automaat –, siis pole ime, kui usust saab lääge ja vormitu ollus, mis muutub paljudele eemaletõukavaks.

Kuidas on meiega? Kas meiegi oleme teinud endale jumala, kes ei saa muud kui vaid andestada ja armastada, kes silitab laste päid, patsutab patukottidele sõbramehelikult õlale ja pilgutab õelatele mõistvalt ja sõbralikult silma? „Hea Jumal, Sa muudkui õnnista, mis tahes ette võtan ma, ja vahelduseks palun karista kindlasti aeg-ajalt neid, kes mulle ei meeldi ja vähemalt ära sekku, kui mina selle karistamise töö Sinu eest ära teen.“

Kas arvame, et Jumal naudib väljateenitud pensioni ja on muutunud üsna tuimaks ja tolerantseks, lõpmata leebeks ja laisaks? Kuidas muidu seletada seda, et paljud meist, kes me end kristlasteks nimetame, astume oma ohtlikes tegudes ja tegematajätmistes, sõnades ja mittesekkumises aina uusi ja uusi riskantseid samme kuristiku serva poole? Vahel ehk vaatame üles, et ega Ta nüüd meid välguga taba, keeristormiga oma taevase kohtumõistja trooni ette ei tõmba, aga kui seda ei juhtu, astume julgelt järgmised sammud. Kuid nii aina edasi minnes võib juhtuda, et siis, kui me sellisel uneskõndimisel lõpuks ärkame, avastame, et oleme juba ammu, mõlema jalaga üle kuristiku serva, ega suuda sealt, kuhu oleme välja jõudnud, enam tagasi hüpata. Vajume oma valede lootuste pilvel sügavusse.

Seepärast on imeline, kui meid hoiatatakse, kui meid õigel ajal manitsetakse, kui meile püütakse aru pähe ajada ja seeläbi antakse võimalus pöörduda. Jumal tänatud, kui seda kogeme!

Millised on meie sõbrad? Kas on jäänud vaid need, kes meile aina tunnustavalt õlale patsutavad, meie valikud alati heaks kiidavad, koos meiega meile mittemeeldivaid õhinal kiruvad, või ka sellised, kes ei karda meid hoiatada valede valikute eest, meile käratavad, kui kipume kuristikku? Oleme õnnelikud inimesed, kui meil on selliseid sõpru.

Käia koos Jumalaga ei tähenda õielt õiele hõljumist, kordaminekuid kõiges, kannatustevaba kerget elu.

Kord enne massiküüditamisi ja okupatsioone, peaaegu kõige segipööramist sellel maal, kuulutas häda tulekut, kuid ka võimalust mõndagi ähvardavast vältida, prohvet Reits. Paljud arvasid siis, et see mees on segi pööranud. Kõik, mida ta siis ette kuulutas, tundus suurele osale kuulajaist hullu sonimisena. Inimesed nägid siis enda ümber kõike muud kui lähenevat katastroofi. Pigem tundus kuristiku servale jõudnud rahvale, et Eesti on kui kaunis ja kaitstud lilleaed, ning prohvet häiris seal nende piknikupidamist. Palju meeldivam oli kuulda, kui hästi läheb noorel riigil ja töökal rahval. Vabadussõja võidust oli siis möödas ligi 20 aastat. Täna on taasiseseisvumisest palju rohkem aega möödas. Juba ligi 20 aastat tagasi küsis aga Peeter Volkonski Eesti elu ja ajaloo peale mõteldes:

Mis maa see on?

Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,

et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on? Kus halastus on ohus.

Mis maa see on? Kus vabadus on maasse kaevatud.

Kus on siin õiglus, kus rahukohus,

kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes.

On roostes häbi – südameta rind.

Ma siit põgeneda võiksin lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Me ei pea siit põgenema. See on meie maa ja meil on siin oma ülesanded. Need tulevad täita, et võiksime pääseda ja aidata pääseda ka teistel. Kuid kuidas?

Jumal küsib kord läbi prohvet Jeremija oma rahvalt ja küsib küllap sedasama täna ka meilt, miks me arvame, et meid päästab pühakojas käimine, kui me pole valmis muutuma, pole valmis loobuma kõigest sellest, mis hävitab meie suhted inimeste ja Jumalaga. Nii tehes muudame me Jumala koja röövlikoopaks. Mäletate, mida Jeesus sealsamas templis, kus kuulutas prohvet Jeremija, ligi 450 aastat hiljem hüüdis, kui ta sealt välja ajas pühadusega äritsejaid: „Te olete mu Isa palvekoja muutnud röövlikoopaks!“ Jeremija läbi hoiatab Jumal oma rahvast, et kui rahvas ei pöördu oma kurjusest ja teiste jumalatega liiderdamisest, siis laseb ta oma koja kokku kukkuda. Ja Ta lisab, et heidab oma rahva oma silme eest. Mida sellele rahvale siis süüks pannakse? Peamiselt kahte asja. Kummaline, et inimesed ei muutu tuhandete aastate jooksul. Ei õpi oma vigadest. Kukutakse täpselt samadesse aukudesse, kuhu kukkusid eelkäijad. Enam kui 2500 aastat tagasi on paljude Issandasse uskuvate inimeste suureks kiusatuseks ajada asju ka teiste jumalatega. Kas igaks juhuks, et mine sa tea, et kui üks äkki ei aita mõnel hetkel, siis on ehk teine ärkvel. Nagu oleks tegu uniste ättide seltskonnaga, kes kordamööda tukuvad ja mida rohkemaid sa tunned, seda enam on lootus, et mõni sind ehk su hädaajal ehk aidata märkab. Issand aga ütleb, et Ta ei kannata seda ja nimetab seda abielurikkumiseks, truudusetuseks ja ütleb selgelt, et selle lodevusega tõmbab rahvas endale kaela õnnetuse. Teine häda on rahva suhtumine nendesse, kellele on lihtne liiga teha ja keda oleks lihtne hädas aidata. Jumal näeb, kuidas Ta rahvas on valinud kurjuse, halastamatuse, julmuse.

Jumal annab oma rahvale viimase hoiatuse, kuid veel on võimalus rahval peatuda ja ümber pöörata. Veel võiks peatada selle kuristikku tormamise.

Mida meie teeme? Millise võimaluse valime? Me teame, millise valis see rahvas, kellele Jeremija korduvalt Jumala ülitõsise hoiatuse andis. Aastal 587, pärast 18-kuulist piiramist, vallutasid Babüloonia väed Jeruusalemma ja hävitasid Templi. Suur osa rahvast küüditati ja maale jäetud said tunda pidevat paljaksröövimist. Vaid ligi 40 aastat pärast Jeesuse karmi kuulutust sellessamas templis vallutavavad Rooma väed Jeruusalemma ja lammutavad selle templi ja kisuvad maatasa ka teised selle linna hooned, ja Jumal ei peata neid.

Ükski rahvas, kes loobub Jumalast, usust ja nendest reeglitest, mis rahvast koos hoiavad, ei püsi. Me ei saa muuta maailma kuristikku tormamist. Me saame aga kindlasti midagi teha selleks, et meie ja meie lähedaste ja ehk isegi meie väikese rahva eluhoone ei oleks sama habras, sama viletsal alusel, sama kergelt kokku kukkuv kui kolme põrsa loo õlgedest maja või nagu Jeesuse mõistuloo pudedale liivale ehitatud hoone.

Vaadake meie kohal olevaid võlve – mis küll hoiab seal neid kuni 20 meetri kõrgusel olevaid tuhandeid tonne kive meie pea kohal? Need võimsad seinad ja postid. Vanad meistrid, kes selle kiriku poolenisti vanasse täidetud vallikraavi ebastabiilsesse pinnasesse pidid ehitama, teadsid, kui lai ja sügav peab olema nii võimsa hoone vundament, ja nad liikusid vundamenti toetavate jämedate tammevaiadega nii sügavale, kuni jõudsid kindla kivipinnaseni. Paluge Jumalalt täna tarkust, et meil oleks tarkust oma eluhoone rajamisel ka toetuda sellele, mis püsib. Liikuda oma usus, ristiusus sügavamale, toetuda kindlalt Kristusele. Mitte segada kokku hävitavat kokteili eri usunditest ja religioossetest praktikatest. Ja mitte olla need, kes teevad liiga oma ligimestele, riidlevad, nõuavad taga oma õigust, nii et suhetest tükid taga, ei suuda andestada. Oleme ehk kunagi tõotanud, et armastame üle kõige oma südame, mõistuse ja jõuga Jumalat, ning armastame ka iseennast ja oma ligimest! Mõistlik on seda tõotust pidada.

Tundub, et mitmes mõttes on maailm jõudnud oma „veerekõsõ päälle“ ja liiga lihtne on sellest veerekesest alla kukkuda. Tark ei torma edasi. Tark tänab Jumalat ka siis, kui Jumal on temaga kõnelenud karme ja hoiatavaid sõnu. Tark taipab, et nõnda kõneleb vaid see, kes omadest hoolib. Issand tõotas: „Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid, kui te tõesti teete õigust niihästi ühele kui teisele ega tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks,  siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti.“

Kiitkem Teda Ta imelise hoolimise eest. Tänagem Teda Ta armastuse eest. Ja püüdkem pöörduda, kui taipame, et ees on põhjatu kuristik.

Jumal tõotas kord oma ohus olevale rahvale, et kui nad parandavad meelt ja eluviise, saavad nad jääda elama maale, kuhu Tema nende esivanemad kord orjusest oli juhtinud. Kristus on aga omadele tõotanud igavese kuningriigi. Sinna väga igatsejatel on lihtne elada tõotaja tahtes.

Armsad, olime eile õhtul koos abikaasaga ühe meie koguduse liikme ümmarguse sünnipäeva ilusal peol. Kuna tegemist on endise tippsportlase ja praeguse ühe maailma tugevaima tõstja isa ja treeneriga, siis oli sellel sünnipäeval palju väga tugevaid inimesi, Euroopa ja Eesti tippe. Mõtlesin seal, mis on see, mis neid ühendab. Kindlasti sihikindlus, paljust heana tunduvast loobumine, pidev keskendumine nende jaoks hetkel kõige olulisemale, treeneri kuulamine ja usk sellesse, et see kõik viib sihile. Eile ütles üks tippsportlane lause, mis pani mind mõtlema. „Ma ei ole valmis kaotama!“ Kas meie oleme valmis kaotama kõige olulisema – igavese elu – või tahame omalt poolt teha kõik, et selleni jõuda?

Armsad, Kristus ei tõota meile medaleid. Tal on meile kinkida igavene elu. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde ei ole iialgi tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad! Soovin meile kõigile, et meie igatsus selle imelise kuningriigi järele ei lakkaks ja et me võimalust sinna jõuda maha ei mängiks.

Aamen.