Jutlused ja mõtisklused

I Kor 13: Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kilav kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.

Imelised sõnad. Paulus kirjutab selle armastuse ülemlaulu Korintose kogudusele pärast seda, kui ta on neile öelnud, et nad on kogudusena Kristuse ihu ja igaüks on selle ihu liige. Ta lisab, et Jumal on seadnud selles ihus mõned apostliteks, teised prohvetiteks, kolmandad õpetajateks. Jumal annab imetegusid, armuande tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks jumalikeks keelteks. Aga siis kirjutab Paulus, et ega kõik ole apostlid ja kõik ei ole ka prohvetid. Ega kõik ole õpetajad ja kõigil ei ole tervendamisande. Kõik ei räägi keeli ja kõik ei tõlgenda neid. Ja siis ta lisab: „Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee.“

Mis saab olla suurem sellest, kui sa oled Kõigeväelise prohvet või õpetaja, suudad Tema nimel haigeid tervendada või oled saanud Jumalalt keelte rääkimise või nende tõlgendamise anni? Paulus ütleb, et see suurim ja ainus, mis jääb, on armastus. Ta ütleb, et kõik muu, tundugu see nii vägev ja võimas kui tahes, on tühine, mõttetu, kasutu, kui selles pole armastust. Ta asetab armastuse kõrgele üle tarkuse, tunnetuse, mägesid teisale tõstva usu. Ta väidab, et ilma armastuseta pole isegi kõigest materiaalsest loobumisel ja oma ihu ohverdamisel mingit mõtet. Rääkides oma vara ärajagamisest, kasutab ta siin sõna pho`mizein, mis tähendab leivapalukesi jagama, ka toitma. Tegemist on siis vaeste, näljaste abistamisega. Vaesust on olnud alati. Paulus aga väidab, et isegi siis, kui ma jagaksin kõik selle, mis mul on, laiali, aga teeksin seda ilma armastuseta, oleks see Jumala ees tühine.

Edasi kirjutab apostel märtrisurmast. Kui ma oma ihu annaksin põletada. Läheb veel vaid veidi aega, kui keiser Nero laseb vangistatud kristlasi pakkida kergeltsüttivasse materjali ja oma aiapidudel nagu põlevaid küünlaid põletada. Edaspidi hukatakse väga erineval piinarikkal viisil juba paljusid, kes ei loobunud oma usust Kristusesse ega olnud valmis keisrit jumalana kummardama. See uus usk tuli välja juurida ja selle eesmärgi nimel tehti kõik, mis inimkujutlusse kerkis.

Kogu oma vara ärajagamist vaestele peeti palju sajandeid vagaduse ideaaliks ja märtrisurma selle kõrgeimaks tipuks. Kirikulugu räägib inimestest, kes lausa otsisid märtrisurma. Paljudes vanades käsikirjades on lõik, mida täna tõlgitakse kui ma oma ihu annaksin põletada asemel kui ma oma ihu loovutaksin, et kiidelda, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

See pühapäev kannab nimetust Jumala armastuse ohvritee. Jumal annab oma ainusündinud Poja surma, sest Tema armastus meie, inimlaste, oma loomingu vastu on nii lõputult suur, et Ta läheb meie päästmise nimel lõpuni. Tema Poeg annab oma elu, laseb ennast alandada, peksta, risti lüüa, sest Ta teab, et see on ainus võimalus lunastada inimkond, avada meile, ekslikele, tee Jumala täiuslikku kuningriiki. See on armastus, mis paneb Jumala tegema midagi, mis võib paljudele tunduda meeletu või arutu. Paulus aga väidab, et arutu on elada oma elu ilma armastuseta – et isegi mitte millelgi pealtnäha positiivsel, inimeste silmis väga hinnatul pole väärtust armastava Jumala silmis, kui inimene teeb seda ilma armastuseta. Pole ime, et kord tapeti või vähemalt püüti tappa kõik need, kes seda kuulutasid ja seda inimestele ette elasid: Jeesus, Stefanus, Paulus ja paljud teised. Hävitajatele tundus, et lihtsam on selle meeletuse kuulutajad hävitada kui ise muutuda. Neile, kes olid veendunud, et kui sa püüad täita kümmet käsku, maksad kümnist ja oled väliselt korralik inimene, siis oled sa kindlasti ka Jumala silmis vastuvõetav, Tema riiki sobiv. Kui Jumala riik oleks korralike käsutäitjate riik, siis oleks see loogiline. Paraku on Jumala kuningriik armastuse ja halastuse, helduse ja lõputu rõõmu riik. Armastuseta korralikkudel võib seal olla lõputult ebamugav ja seltskond, keda nad seal kohtavad, ei pruugi neile üldse sobida. Ei – see ei tähenda, et korralikkusel pole mingit väärtust, et enda piiramine on Jumala silmis mõttetu. Kindlasti mitte. Augustinus on kümne käsu lühiseletuseks andnud ühe lühikese lause: „Armasta ja tee, mida tahad.“ See, kes armastab, ei taha teistele halba ega hävita endaski seda head, mida Jumal on temasse asetanud.

Poola tuntuim filosoof Leszek Kołakowski kirjutab hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu „Naeruvääristatud Jeesus“ avaloos „Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator“, et esimene, mida Jeesus Jumala mõistmises muudab, on see, et ta kummutab seaduse armastuse kasuks. Ta kordab: Kristus kummutab seaduse armastuse kasuks, mitte ei täienda seadust armastusega. Ta lisab, et kui Moosese raamatute kättemaksuhimulist ja kuulekust nõudvat Jumalat hakati nägema halastuse Jumalana, siis avanes ka uus vaatenurk inimestevahelistele suhetele. Selles on ka inimestevaheliste suhete, kooselu aluseks vastastikune usaldus ja armastus. Armastus ja usaldus, mis muudavad mõttetuks kõik käsud, seadused, piirangud, reeglid.

Kołakowski on kindel, et kristlusel on selles maailmas edasikestmiseks lootust vaid siis, kui kristlased hakkavad Kristust ja Tema sõnumit tõsiselt võtma. Seal, kus kristlased ei julge astuda armastuse reaalsele rajale, õigustavad vägivalda, ei võta aega, et lasta end juhtida Jumala Sõnal, ei lõpeta enda rahvuse teistest paremaks, äravalitumaks pidamist ega selle ajutise ja ebatäiusliku maailma ja mammona küljes rippumist, kihutab kristlus kindlasti kuristikku. Kirikut, mis sellist armastuseta kristluse kõverpeeglit õigustab, pole vaja. Kalgi ja karmi, kohut mõistva kibeda kiriku edasikestmisel pole mingit õigustust.

Need meie eelkäijad, kes 155 aastat tagasi hakkasid siia seda kirikut ehitama, valisid kirikule hea nime. 17.detsembri läheduses, mil kirik pühitseti, on ka teiste apostlite ja pühakute päevi, kuid nemad tulid Püha Vaimu kirikust ja küllap Püha Vaimu juhtimisel nimetasid oma uue kiriku Jaani kirikuks. Kiriku nimipühakuks valiti apostel Johannes armastuse apostel. Kui apostel Johannes kirjutab evangeeliumi, siis kirjutades Jeesuse 12 jüngrist ja hilisemast apostlist, nimetab ta kõiki teisi pidevalt nimepidi. Enda kohta kirjutab ta korduvalt: see jünger, keda Jeesus armastas. Ei, ta ei tee seda arvates, et Jeesus teisi jüngreid ei armastanud või armastas teisi temast vähem. Kindlasti mitte. Ta taipab, et tähtis pole tema nimi, vaid see lõputu armastus, mida ta on Jeesuselt vastu võtnud. See armastus muudab teda nii, et ägedast kättemaksuhimulisest kõuepojast saab Jeesuse õpilane, kelle kirjutistest õhkub ääretut armastust ja kes soovitab meil, kristlastel, armastada isegi neid, kes ei tundu meile väga armastusväärsed.

Paulus on elanud kuuleka käsutundjana. Ta on tulise Jumala sulasena tundnud rõõmu ristiusu vägivaldsest väljajuurimisest. Ta on arvanud, et kristlasi vangistades ja isegi tappes teenib ta kõigeväelist Jumalat. Siis äkki lendab ta oma hobuse seljast ja kuuleb kellegi küsimust: see keegi ütleb talle ta nime ja küsib, miks ta teda taga kiusab. Kui Saulus küsib, kes teda oma tagakiusajaks nimetab, ütleb see hääl talle, et ta on Kristus. Jahmunud mees muutub, ta saab uue nime ja muutub suurimaks kristluse apologeediks, rõõmusõnumi kuulutajaks, meheks, kes kirjutab, et ilma armastuseta on ka parim, mida inimene teeb, tühine. Ta on sajaga kihutanud kuristiku poole, uskudes kaljukindlalt, et on Jumala kuulekas tööriist, kuid Jumal peatas ta ja näitas talle, et ta on vihast pimestatult teeninud saatanat. Jumal ei heida teda selle pärast kõrvale, ei hävita hävitajat, vaid annab talle uue võimaluse. Hävitajast saab ehitaja. Vihkajast saab see, kes armastab.

Ema Teresa on kord öelnud, et meil kõigil ei ole võimalik teha suuri asju, aga me kõik võime teha väikeseid asju suure armastusega. Paulus ei väida, et kõigel sellel, mida on inimesed ja ka pühakiri seni pidanud oluliseks, pole mingit väärtust, aga ta ütleb, et armastus – ja mitte lihtsalt armastus kui tunne, vaid jumalik armastus, agape – annab kõigele muule tõelise väärtuse.

Ta kirjutab omavahel vaidlevatele Korintose kristlastele sellest, mida armastus teeb, milline armastus – agape – on: Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

On üks ohtlik katse. Selle tegemine võib viia rahu ja anda hoobi liiga kõrgele kruvitud enesehinnangule. Õnneks saab seda katset teha omaette olles. Aga julgemad võiksid seda teha nii, et paluvad oma kõige lähedasemal inimesel seda teha. Selles tuleks järgmistes armastuse ülemlaulu lausetes asendada sõna „armastus“ oma nimega või lasta seda teha kellelgi, kes meist hoolib ja julgeb meile oma arvamust öelda. Proovime korra. Loen Pauluse sõnu, aga asendan sõna „armastus“ sõnaga „mina“ või „ma“. Küsigem, kas me oleme sellised. Kristlastena peaksime ju olema.

Ma olen pika meelega …

Ma hellitan …

Ma ei ole kade …

Ma ei kelgi ega hoople …

Ma ei käitu näotult …

Ma ei otsi omakasu …

Ma ei ärritu …

Ma ei jäta meelde paha ...

Mul ei ole rõõmu ülekohtust, aga ma rõõmustan tõe üle ...

Ma lepin kõigega …

Ma usun kõike …

Ma loodan kõike …

Ma talun kõike …

Kuidas läks? Mul ei läinud väga hästi.

Paulus väidab: Armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus on radikaalne – KÕIK. Armastus ei lase ligimest langeda, ei jäta teda saatuse hooleks ka siis mitte, kui ta puudused peaksid olema väga suured. Armastus püüab ligimest kanda, ta loodab teisest parimat. Usun, et paljudel meist on sellise armastuseni veel väga pikk maa. Olgu nii, kuid me ei tohiks käega lüüa. Sellise täiusliku armastuse poole tasub püüelda, sest tundub, et seda teed mööda minnes võib jõuda armastuse igavesse kuningriiki. Ja pealekauba, me ise ju oleme sellist armastust tunda saanud. See on Kristuse armastus meie vastu. See on Jumala armastus, mis andis kõige kallima, et päästa meid hukkaminekust. Kui palju kordi on Ta kuulnud meie andekspalumisi ja andestanud, kannatlikult oodanud meie muutumist, kinkinud meile taas ja taas uue võimaluse. Sellel, kes on taibanud Jumala armastuse imelist suurust, pole raske muutuda, loobuda tühisest, hävitavast.

 Paulus kirjutab: Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Korintos oli laialdaselt tuntud peeglite valmistamise poolest. Antiikajal kasutati peeglitena lihvitud metallpindu. Pauluse-aegsetesse peeglitesse vaadates võis vaid aimata tegelikkust. Selge kujutisega peegleid hakati valmistama alles 13 sajandil Veneetsias. Paulus ütleb, et kõik see, mida me täna teeme, mida tajume, teame, usume, on poolik. Täielik, täiuslik on ees. Sinnapoole tasub püüelda. Seepärast tasub taotleda suurimat vaimuannetest, seda, mis jääb – armastust.

Oleme jõudnud kannatusaja, paastuaja lävepakule. Järgmised nädalad kõneldakse kirikutes Kristuse kannatusteest, Jumala Poja armastuse suurusest, suurimast armastusest. Aidaku see aeg meilgi kasvada armastuses, sest see jääb ka siis, kui kõik muu lõpeb. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

Kuidas on meil läinud armastusega? Kas nii, nagu väidab A. H. Tammsaare: „Armastus on pärl, mida sügavasse merepõhja heidetakse, et midagi loota ja otsida oleks." Paljud heidavadki kõik võimalused armastust vastu võtta ja jagada sügavasse merepõhja, kardavad armastust, sest nad on armastades haiget saanud. Pigem saada pidevalt haiget, kui loobuda armastusest. Bertrand Russellil on õigus, kui ta väidab, et „Karta armastust, tähendab karta elu. Karta elu, tähendab olla kaks kolmandikku surnud.“ Tegelikult mitte 2/3, vaid kogu elu ja igaviku.

Victor Hugo on arvanud: „Armastus on ainus, mis suudab vallutada ja täita igaviku. Lõpmatu nõuab ammendamatut.“

Kolmapäeval on tuhkapäev – pika paastuaja algus. Ärge paastuge armastusest. Paastuge kibedusest, solvumistest, tagarääkimisest, ka juubilarist, oma riigist, halvasti mõtlemisest ja tema kohta halvasti ütlemisest. Armastage ja hoolige see pisike Eestimaa paremaks ja ärge unustage, et see pühakoda on pühitsetud armastuse apostlile. Täidame selle tasapisi armastusega. Aamen.

PALVE: Helde Jumal, Sa andsid meile taevaleiba, et usk, lootus, armastus meie sees kasvaksid.

Jätka meis oma tööd ja muuda meid nii, et võiksime kord jõuda sinna, kus on vaid armastus.

Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda nimel. Aamen.

*****

Tallinna Jaani kirikus 11. veebruaril 2018

 (Foto: Sven Tupits)