Jutlused ja mõtisklused

Matteuse 6:9,12,14,15; Ef.4:26–27

Jeesus ütleb oma jüngritele:Teie palvetage siis nõnda: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! /.../ anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.

 Paulus kirjutab kristlastele: "Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!“ Aamen.

 

Andestada või mitte? Kas see on küsimus, mida ka meie peaksime küsima? Küllap on, kui Jeesus andestamise mõtte Meie Isa palvesse pani ja ainult seda palveosa pärast selle palve õpetamist veel selgitab. Kohati tundub, et see ei ole lihtsalt selgitus, vaid lausa tõsine hoiatus. Kui meie pole valmis oma võlglastele andestama, siis tuleb meil arvestada sellega, et Jumal – meie Taevane Isa – ei andesta ka meile meie võlgasid. Valik on meie. Need, kes arvavad, et see elu siin on ainus ja viimset kohtupäeva ei tule, võivad ehk endale andestamatuse luksust lubada. Teised taipavad, et see on tõesti luksus, mis läheb väga palju maksma. Lõpmata palju.

„Võlg on võõra oma.“ Nii öeldakse ja ekslikult arvatakse. Oh oleks see nii, et võlg on võõra oma! Paraku pole võlgu üksnes võõrad, vaid need lähedased, kes ei suuda andestada, võivad jääda võõraks ja teistele nende võlgade andestamatus kasvatab meie ääretut võlga Jumala ees.

Andestamisest on lauldud ilusaid laule. Ansambel Jäääär laulab lihtsa ja ilusa viisiga selliseid sõnu:

Mis sest, et mõrkjas maik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sul annan andeks kõik – on siin su õige paik.

Sa tõsta pilk, kui veidi võid – sul annan andeks kõik.

Eda-Ines kordab ühes laulus veel ja veel selget sõnumit: „Kõik mis sa teed – teed kõik endale. Sinuta pooleldi on hea.“ Jah, paraku on see nii, oma õigust taga ajades, andestamatusega, andeks palumiseta suhteid lõhkudes on meil vaid pooleldi hea – kui sedagi. Andestamisest loobumine ja tahtmatus, võimetus paluda andeks on mäng tulega ja mitte näpuotstele väikeseid ville tekitava tulega, vaid igavese tulega.

Kuulen inimesi ütlemas, et nad ehk suudavad andestada, kuid nad ei suuda unustada. Sageli kurdavad needsamad inimesed, kui paljusid olulisi asju nad unustavad, aga mõni solvumine seisab aastakümneid meeles ja seda lihtsalt ei ole võimalik andestada. Valikuline mälu. Kibedusega treenitud mälu. Küll oleks hea, kui heateod ka nii hästi meelde jääksid kui kõik see, mis on meile teinud haiget!

Mida teha, kui inimesed on meie meelest meile midagi sellist teinud või tegemata jätnud, mida me unustada ei suuda? Siis, kui kord kogetud halb ja selle tegijad meelde tulevad, oleks ehk mõistlik palvetada – paluda nende pärast, kes kord tegid halba või jätsid tegemata head. Ja püüaks hukkamõistmise asemel mõista. Me oleme seda vist teinud, omaenese ja paljud ka oma laste eksimusi välja vabandades, õigustades.

Me kõik oleme haavatud inimesed. Kes on meid haavanud? Sageli need, keda armastame ja kes armastavad meid – meie lähedased. Ma poleks iialgi uskunud, et tema võiks mulle midagi sellist teha, öelda! Kuidas ta küll võis? Seda pole võimalik andestada.

Kui palju on siin Eestimaal inimesi, kes on kord hoolinud üksteisest enam kui kellestki teisest ja kes täna räägivad ja mõtlevad teineteisest vihkamisega! Kui palju on õdesid-vendasid, lapsi ja vanemaid, kes pole aastaid teineteisega rääkinud! Nii suur on solvumine, nii piiritu põlgus. Midagi halba on kaalunud üles kõik hea, mis kord on olnud. Kummaline! Mis juhtuks siis, kui Jumal meissegi samuti suhtuks? Tema, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea. Tema, kes on meid armastanud nii lõpmata palju, et on andnud meie eest surma oma ainusündinud Poja. Kui mõtleme Tema armastuse suurusele ja sellele, kuidas oleme elanud, ei saa keegi meist öelda: „Mina olen armastanud Jumalat niisama palju kui Tema mind. Mina pole Teda iialgi alt vedanud. Olen teinud kõik just nii, nagu Tema on minult oodanud. Tema täiuslik tahe on minu elus alati sündinud. Kui kogemata arvamegi nii, siis tasub meil mõelda Jeesuse sõnadele andestusest. Kui mitu korda peaksime me andestama neile, kes on meie vastu eksinud? Jeesus on vastanud sellele küsimusele arvuga, mis on suurem kui meie suutmine.

Miks me ei suuda vahel andestada? Kas pole põhjuseks see, et me oleme ette kujutanud, et mõni inimene on palju parem sellest, mis ta tegelikult on? Me oleme oma armastusega, kiindumusega mõne inimese oma kujutlustes palju ilusamaks maalinud sellest, milline ta tegelikult on. Ja kui ta siis ühel hetkel ei vasta meie kujutlustele, me pettume ega suuda andestada. Äkki peaksime pettuma iseendas ja oma värvides? Äkki peaksime olema hoopis üllatunud ja tänulikud, et mõni inimene meie läheduses nii kaua suutis olla tubli ja armastusväärne, hooliv ja armastav? Äkki ta pingutas end väga, et selline olla, nagu meie soovisime? Ma ei tea. Tean vaid seda, et me paljud oleme üpris nõrgad ja me kõik komistame ja kukume oma teel. Tean ka seda, et kui Jumal meile ei andesta meie eksimusi, on meie lugu väga kurb. Kuulake veel kord, mida Jeesus ütleb pärast seda, kui ta on lõpetanud Meie Isa palve õpetamise oma õpilastele: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“

Andestamiseks on kaks suurt põhjust: esiteks see, mida just kuulsime, teiseks mürgitab andestamatuse mürk meid nii, et see halb, mida me andestamatuse ja vihaga endale teeme, on sageli kordades suurem sellest halvast, mida keegi kord meile põhjustas.

Andestamatus ajab umbe, see takistab elu, rõõmu, rahu voolamist läbi meie hinge ja südame. Kogunev kibedus mürgitab, hävitab tervist. Ei suuda täiel rinnal hingata, paljudest asjadest, imelistest kingitustest rõõmu tunda. Oled umbes. Võiksid seda muuta, aga millegipärast ei suuda. Tegelikult me suudaksime, kui taipame, mida andestamatus meiega teeb ja kuhu see meid lõpuks välja viib – sinna, kus me ise mitte kunagi ei leia andestust. Nii nagu laulab hiljuti taas Tallinnas esinenud Vene ansambel Mashina Vremeni laulus „Suletud uksed“: „See suvine tee lõppes talvega ja talvine tee lõppes seinaga. Kuid me usume, et meid ei ole unustatud. Me koputame, kuid keegi ei kuule. Mitte keegi meile ei ava.“

Ühes vanas palves on sõnad „Kõigeväeline Jumal, anna meile tarkust otsustada õiglaselt ja tahet olla armuline. Vabasta meid eelarvamustest, ägedusest ja uhkusest. Ära Sina mõista meie üle kohut nii, nagu meie oleme aeg-ajalt rutakalt ja kalgilt mõistnud kohut teiste üle. Halasta meie peale ja kingi meile kaastunnet ja halastust.“

Me kõik oleme haavatud inimesed. Me kõik oleme põhjustanud haavu. Kui suudaksime andestada, võiksid paljud meie haavad paraneda ja me leiaksime rõõmu, millel ei ole otsa.

Kui me palume oma Taevaselt Isalt, et Tema andestaks meile meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlglastele, siis ei ole küsimus meie ja teiste võlgade suuruses, hulgas, kaalus, vaid see sõna kõneleb meelsusest, vaimsusest. Meie oleme Jumala ees alati suuremad võlglased, kui on meie ees need, kellele meie peaksime andeks andma. On siin su õige paik, lauldi ühes ilusas laulus. Meie õige paik on andestava, armulise Jumala armastuse hõlmas. Tee sinna läheb läbi Tema andestuse vastuvõtmise ja muutumise – ka andestamisvõimeliseks muutumise. Aga andestamatuse vaim meis sulgeb meie ees taevariigi ukse ja muudab meie maise elu põrgu eeskojaks. Ainult see inimene, kes pole kunagi pattu teinud, võiks julgelt ütelda lause „Ma ei anna seda mitte kunagi andeks.“ Kui keegi hüüab oma ligimesele: „Ma ei anna sulle kunagi andeks!“, võib ta kuulda neidsamu sõnu uuesti kajana kaikumas. Ainult et see pole kaja, vaid Jumal, kes kordab sulle su enese sõnu.

Üks kange kindral ütles kord metodisti kiriku rajajale John Wesleyle: „Mina ei andesta mitte kunagi.“ Wesley ütles talle: „Härra, siis ma loodan, et teie ei ole mitte kunagi pattu teinud.“

Üks lugu kõneleb sellest, et kui Leonardo da Vinci maalis maali pühast õhtusöömaajast, oli ta Juudast maalides maalinud Juudale ühe oma vaenlase näo, kuid pärast seda ei suutnud enam maalida Kristuse nägu. Ühel päeval ta andestas oma vaenlasele ja samal ööl nägi ta unes Kristuse nägu, ärkas ja maalis selle oma maalile.

 

„Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Nii on üks tundlik Eesti luuletaja kord kirjutanud. Ka meile.

Anna Haava:

 

Ma’i tunnusta ühtegi vaenu, ei ühtegi vihameest,

ei neid, kes mõtlevad kurja – kõik lahtub ja kaob mu eest.

 

Ma tunnustan armastust ainult, maailmade igavest hüüd,

see lepitab ära kõik vaenu ja kustutab ära kõik süüd.

 

Kõik kannan ma palvuses üles – hing lendub Jumala ees.

Ja võtab suurt rõõmu ja ilu, suurt rahu sääl kõrguses.

Tuletan taas meelde Jeesuse sõnu: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ Ta ei ütle, et me peaksime andestama ainult neile, kes meilt andeksandmist paluvad. Ta ise palub ristipuul piinades ka ristilööjate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nemad ei tea, mida nad teevad!“

Meie Looja teab, mida teeb meiega andeksandmatus, kibedus, solvumine, kättemaksuhimu. Ta teab, kuidas see meie vaimset ja füüsilist tervist mürgitab, meid hävitab. Tema teab, et me võime endale teha palju enam halba andeksandmatusega, kui need, kellele meie andeks ei suuda anda.

Kuulge, milliste mõtete raamis paikneb üks täna kuuldud kirjakoht: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed ... Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“

Kuid mida teha siis, kui me oleme andestanud, aga ühel hetkel tunneme, et vanad asjad tulevad jälle meelde ja ärritavad, meie iseloomu vana loom tõstab jälle pead? Siis on aeg palveks. Võtame palvesse need, kellele mõeldes oleme taas ärritunud. Palume neile õnnistust. Ja kui võimalik, teeme, ütleme neile head. Ka selle kohta käib Jumala tõotus: „Armastus katab kinni kõik üleastumised.“

Kui me tuleme täna armulauale, siis tuleme vastu võtma selget kinnitust, Jumala ääretut halastust, armastust, pattude andeksandmist. Tema on andnud meie pärast kõik – kalleima – oma ainusündinud Poja kannatustesse ja surma ja ootab, et meiegi suudaksime Tema armu ja halastuse läbi muutuda uueks. Me teame, milline on Taevaisa tahe meie suhetes ligimestega: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ Palugem, et me seda suudaksime, tahaksime – et rändaksime eluteel, elaksime elusamat elu, et taevariigi uks võiks meie ees avaneda.