Jutlused ja mõtisklused

hardushetk 02.11.17

„Jumal on oma rammuga rajanud maa, oma tarkusega loonud maailma ja mõistusega laotanud taevad.“ (Jr 10:12)

Prohvet Jeremija raamatus kõlab see väide kaks korda. Jumal kasutas maa rajamiseks rammu ja taevaste laotamiseks mõistust. Jeesus soovitab ka meil, inimlastel, kasutada mõistust, kuid kui Ta sellest räägib, ei seo Ta mõistuse kasutamise vajadust meie materiaalse elujärje parandamise, korralikult käitumise või muu praktilise, materiaalsega, vaid Jumala ja oma ligimese armastamisega, Jumala tahte täitmisega.

Olen väga tänulik doktor Arne Hiobile, et ta hiljuti siin kirikus selle olulise asja selgelt välja tõi. Kui võrrelda Vana Testamendi kümne käsu kokkuvõtet sellega, kuidas Jeesus Uues Testamendis need käsud ühte kaksikkäsku kokku võtab, on vaid üks väga oluline erinevus, pigem lisand. Kui Vanas Testamendis kästakse meid Jumalat armastada „kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest“ (5Ms 6:5) ja keelatakse oma ligimesele teha halba ja ülekohut, siis Jeesus võtab kogu käsuseaduse kokku sõnades: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Jeesus ütleb, et neid, keda me peame armastama, on kolm. Armastage Jumalat, iseennast ja oma ligimest. Ta liidab teise käsulaua kõik käsud käsku „armastada ligimest nagu iseennast“, aga rääkides armastusest Jumala vastu, lisab Ta ühe sõna. Vanas Testamendis kästakse inimesel Jumalat armastada kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Jeesus lisab neile: „Armasta Jumalat ka kogu oma mõistusega.“

Aeg-ajalt püütakse siin ja seal väita, et usk on eelkõige tundeasi ja mõistus võib saada usule takistuseks. Loomulikult on selles väites mõnes olukorras ja mõne inimese puhul kindlasti omajagu tõde, kuid me ei tohi eirata seda, kui kõrgele tõstab kogu Piibel tarkust, mõistust, mõistlikkust, järelemõtlemise vajalikkust. Jumala enese mõistuse kohta ütleb Piibel, et see on määratu. Pühakiri ütleb, et Jumal on see, kes annab inimestele tarkuse, mõistuse, ja Tema on see, kes võib võtta Tema teedelt eksinud rahvastelt ja eriti nende valitsejatelt ka mõistuse ära. Õpetussõnad ütlevad: „Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.“ Sealsamas hoiatatakse, et me ei kasutaks oma mõistust rikkaks saamiseks ega Issanda vastu võitlemiseks. Taanieli raamatus on sõnad „Jumal muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust.“ Kuid Piiblis on ka kinnitatud, et seesama Jumal võib hävitada „tarkade tarkuse ja teha olematuks mõistlike mõistuse“. Selleks, et mõista pühakirja, peab Jumal avama meie mõistuse. Pühakirja mõistmiseks on vaja ka armastust, sest ilma armastuseta oleme kui pidevalt Piiblit lugevad ja sealt oma tõde otsivad ja oma kõige lähedasemategi valule ja vaevale pimedaks jäävad Vargamäe Andresed.

Eile tähistati üle maailma luterliku reformatsiooni 500. aastapäeva. Seda reformatsiooni on nimetatud ka usupuhastuseks. On oluline mõista, et tegemist ei ole sellega, nagu suudaks mõni inimene kellegi teise või kogu kiriku usku puhastada. Ainul Jumal võib anda inimestele mõistust taibata, milles on kiriku laev talle pühakirja poolt antud õigelt kursilt eksinud. Luther ei soovinud teha oma kirikut, lahkuda katoliku kirikust, mille munkpreester ja teoloogiaprofessor ta oli. Ta näitas oma kiriku juhtidele, milles peaks seda suurt ja võimast kirikut muutma, et ta vastaks Jeesuse õpetusele. Kahjuks teda ei kuulatud ja luterliku kiriku tekkimine muutus paratamatuseks. Täna kostab katoliku kirikust aina enam ja enam väidet, et nende kirik oleks pidanud Lutherit kuulama. Samas on paljud asjad, mida Luther siis katoliku kirikule ette heitis, tänaseks korda seatud.

Täna keskendun meie rahva ajaloos ühele olulisele küljele, milles on luterlusel olnud väga suur roll. See on seotud eelöelduga. Üks olulisi asju, mida Luther pidevalt rõhutab ja millele ta väga võimsalt kaasa aitab, on seotud rahvaharidusega. Ta ütleb: „Kui koole ei rajata, on Issanda ristisurm mõttetu.“ Ta lisab: „Kurat kardab head haridust. Lapsi ei tohi varakult koolist ära võtta.“ Ja ta küsib: „Mis hoiab maailma, kui lapsi ei panda kooli? Sinu poeg saab kõike head teha, kui sa lased teda õppida.“ Luther rõhutab: „Ilmalik võim peab tegema metsloomad inimesteks ja jälgima, et nad ei muutuks taas metsloomaks.“ Kui sa jätad inimesed harimata, siis Lutheri arvates saavad inimestest loomad ja nad söövad ükskord üksteist ära.

Luther rõhutab seda, et igale rahvale tuleb anda tema emakeelne Piibel ja selleks, et rahvas seda lugeda mõistaks ja sellest aru saaks, tuleb rahvale anda head haridust. Ja haridust ei tule anda selleks, et kaduv inimene selle abil võimalikult palju suurt maist ja kaduvat varandust suudaks kokku ajada, vaid et inimesed selle abil oma hinge eest oskaksid ja tahaksid hoolt kanda.

Loomulikult võib luterluse 500. aastapäevaga seoses rääkida ka pildirüüstamistest ja muust negatiivsest, kuid paraku räägib see negatiivne vaid sellest, mille vastu Luther väga võimsalt on astunud – rahva harimatusest, harimatusest ka usuküsimustes. Marju Lepajõe on rõhutanud, et luterlus tagab kõigile ligipääsu haridusele – see aga tagab rahva intelligentsi kasvamise. Hea haridus arendab mõtlemis- ja kujutlusvõimet, mida inimene vajab ka probleemide lahendamiseks. Hea haridus aitab areneda mõõdu- ja vastutustunnet ja otsustusvõimet, proport-sionaalsust. Luterluse Eestisse tulekule järgneb plahvatuslik rahvakoolide teke üle maa. Enne seda oli siin väga piiratud hulk linnu ja toomkoole, mis andsid väga piiratud kontingendile võimaluse saada kooliharidust. 17. sajandi lõpuks oli üle Eesti tekkinud lai talukoolide võrk ja 17. sajandi lõpuks oli lugemisoskus üle 75% rahvast. Ka tänu emakeelsele Piiblile, katekismusele, lauluraamatule, jutluste raamatutele toimub meie rahva järjekindel harimine. Marju Lepajõe lisab: „Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis, nagu ajalugu on näidanud, vallandub sellest tohutu potentsiaal.“

Haritud rahvas, kes ei kasuta oma haridust pelgalt kõhu orjamiseks, asjade hankimiseks, rahvas, kes armastab Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning oma ligimest kui iseennast, hakkab hindama neid juuri, mis tema elupuusse toitu annavad, ja oma eelkäijate ilusat pärandit, ilusat emakeelt ja ka iseolemist. See rahvas armastab seda head, mis tal on, mida tema esivanemad on talle ulatanud ja mida Jumal on talle kinkinud ja see rahvas armastab ka teisi rahvaid oma keskel. Talle pole vaja rääkida sallivusest. Küsimus pole sallimises, ärakannatamises, vaid armastuses. Ka kogu oma mõistusega armastamises.

PALVE: Issand, tänu luterliku reformatsiooni ilusate viljade eest! Õnnista meie kirikut ja aita luterlikul kirikul kõikjal maailmas püsida õigel teel, ja seal, kus oleme eksinud, aita meil tagasi tulla õigele rajale. Kingi meile taevalikku tarkust, murepilvi hajutavat mõistust. Aita meid, et me ei unustaks oma hingede eest hoolt kandmast, armastamast Sind kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning armastama oma ligimest kui iseennast.

*****
(Fotol: Reformatsiooni 500. aastapäeva jumalateenistuse lõpuprotsessioon Tallinna Toomkirikus.)