Jutlused ja mõtisklused

hardushetk 27.09.17

„Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ja käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:9–10)

Kuidas kujutada elu? Võimalusi on palju. Kas suudame kujutada oma elu usteta ruumina? Kui tuleb lõpp, siis avaneb maa või taevas ja me kaome oma eluruumist – teiste keskelt, kes ka kord kaovad. Elades otsime oma piiratud eluruumi ust. Vähemalt alguses. Põrkume taas ja taas vastu müüri, kuid see ei avane. Piiridega elu. Siis aga ütleb keegi, et tema on uks, mis annab vabaduse minna väljapoole müüri. Minna ja tulla ja minna. Elu ei ole enam piiridega vangla. Elul on värvid ja maitsed, kõrgus ja sügavus. Selles on rõõmu, mida ei suuda võtta ka valud ja vaevad. „Mina olen uks,“ ütles Jeesus. „Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ja käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti.“

Olime koduteel. Selja taga katamaraani kindlakäelise kapteni juhtimisel nädal meresõitu Kreeka saarestikus. Lõppsihiks saar, millel on kirja pandud Piibli viimane – Johannese ilmutuseraamat. Me jõudsime sinna. Sealsesse võimsasse kindluskloostrisse, milles praegu on kiriku muuseum ja vana pühakoda, ning ka lähedalasuvasse nunnakloostrisse ja kirikusse. Pidasin sellel saarel meie väikesele reisiseltskonnale palvuse ja jagasin armulauda. Päevad algasid ja lõppesid mõtiskluste ja palvetega. Meile kingiti õnnistatud nädal, hoiti tormide eest. Olime igati hoitud. Saime mõtelda, kõnelda, kuulata, palvetada.

Koduteel küsis üks reisikaaslane minult, kas olen endale seadnud mingeid sihte, kas mul on kaugeleulatuvaid plaane. Mõtlesin veidi ja jõudsin oma mõtterännakul ühe sõnani, mis ehk kõige paremini võtab kokku mu elusihi, selle, mille poole ma püüdlen. Seda avab üks vana lugu. See räägib kord Firenzes töötanud noorest skulptorist, kes pühendus aastaid ühe skulptuuri sündimisele. Ta lootis, et suudab luua midagi täiuslikku. Kui ta sai viimaks oma imelise ingli valmis, kutsus ta oma tööd hindama Michelangelo. Kuulus kujur oli vaadanud seda kaunist kuju kaua ja põhjalikult. Selle looja ootas pingsalt skulptori arvamust. Viimaks ütles Michelangelo noorele kunstnikule: „Sellel kujul on ainult üks puudus.“ Ütles vaid seda ja lahkus. Järgmised päevad elas noor kunstnik nagu süte peal. Viimaks läks ta Michelangelo ateljeesse ja palus, et kunstnik täpsustaks, mida ta mõtles, öeldes et sellel kujul on midagi puudu. Michelangelo oli siis vastanud: „Selles pole elu.“

Nii juhtub sageli kujudega, maalidega, muusikaga – inimeste poolt looduga. Kuid seesama võib juhtuda ka inimestega. Kõik oleks nagu olemas, nii nagu peab. Kõik on ilus, kohati tundub täiuslikki, aga midagi on ikkagi puudu. Paljud tunnevad seda, et midagi on puudu, ka enda juures, aga pole palju neid, kes oleksid valmis seda endale tunnistama. Nad on ennast sättinud olema ette antud piiratud, usteta ruumi. Nad ei otsi puuduolevat – seda, mis muudaks nad elusamaks. Ja kui südamesse tuleb rahutus, siis nad otsivad teistest vigu, teevad teisi maha, et nii tunduda endale päris head. Keegi kusagil ohkab ja ütleb: „Kui seda palki ees ei oleks ...“ Jah, seda palki, mis takistab õigesti nägemast.

Uku Masing on kord kirjutanud, et inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks, sihiks ehk elumõtteks peaks olema elusamus. Sest elu ei ole vaid hingamine, söömine, joomine, füüsiline toimimine. See on midagi enamat. See on Looja tahte otsimine, taipamine ja selles elamine. See on ka teelt kõrvale kaldumine, rappaminemine ja sealt Jumala abiga välja tulemine.

Kas mäletad, kuidas kirjeldab Piibli algus, teine loomislugu, inimese loomist? „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Vaid see Jumal, kes võib enda kohta öelda: „Mina olen tee, tõde ja elu,“ saab meid muuta elavateks hingedeks ja vaid ühendus Temaga kingib võimaluse eluks, mis jääb.“

Mis on sinu elusiht? Mõistlik oleks selleks võtta elusam elu ehk elusamus, aina enam ja enam Jumala tahtes kulgemine ja kasvav tänulikkus. Elu, milles pole mõttetut muretsemist ega rahmeldamist, oma ego lakkamatut toitmist, eneseupitamist ja sellega teiste madaldamist, ajutiste asjade muretsemise pärast elu elamata jätmist. Elusama elu – elusamuse igatsus.

Palve: Armas Jumal, aita meil ärgata unest, milles me ei näe oma eluruumi müüris ust. Sina , Jumala Poeg, oled uks. Anna meile julgust Sinu juurde tulla ja koputada lootuses, et meile avatakse. Aita meil ärkvel püsida ja siis, kui muretsemine ja sihitu sahmimine meid meile avatud uksest eemale kannab, aita meil seda uuesti leida. Vala meisse oma elavakstegeva Vaimu läbi elu. Aita meid saada Tema sarnaseks, kes kord ütles: „Issand on mu karjane. Mul pole millestki puudust. Ainult headus ja heldus saadavad mind kõik mu elupäevad. Saan tulla Issanda kotta, kuni on päevi.“ Aamen.