Jutlused ja mõtisklused

 

 

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!“

Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!” Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ning tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.“ Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!“ Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.“ Aamen. (Lk 15:1–3 ja 11–32)

 

Teele – kaugele teele … Kodust kaugele, silmapiiri taha, sinna kaugele, kuhu isa silmad ei ulatu. Seal saab olla vaba – vaba käskudest-keeldudest, süütundest, vaba võrdlustest tööka, tubli vanema vennaga. Kodust sai kaasa pärandosa. Kummaline, et isa andis kõik selle, mis pidi mineja omaks saama alles siis, kui isa aeg siin otsa saab. Aeg-ajalt poeg mõtles, miks isa selle temale kõik kaasa andis ja mida ta küll mõtles, kui poeg temalt, vägagi elavalt, juba nüüd oma osa nõudis ja kodunt minema kõndis, küsimata, kuidas koju jääjad hakkama saavad. Küllap saavad – koju jääjad on töökad. Vanem vend tegi alati rohkem, kui keegi temalt oleks oodanud. Tõsi, see ääretu nõudlikkus enda vastu muutus tugevaks kriitikameeleks teiste vastu. Tema meelest olid peaaegu kõik teised laisad. Ta ei öelnud seda sõnadega välja, aga see, kes teda tundis, nägi etteheidet tema silmades – etteheidet, mis lahkus sealt viimasel ajal väga harva. Kodunt mineja tundis iga kord suurt kergendust, kui ta taipas, et tema ei pea enam vaatama venna etteheitvatesse silmadesse. Kust oli see pärit? Isas ei olnud midagi sellist. Kuidas sai hoolival isal olla selline poeg? Aga tema? Kuidas ta ise oli selliseks muutunud – eriliseks egoistiks, isekaks hedonistlikuks tuuleveskiks, vabaduse igatsejaks? Tegelikult vabaks vastutusest, tööst, mille läbi hoolitseda ka nende eest, kes enam ise ei suuda. Kui keegi oleks kodunt minejale sellist tõde kuulutanud, ei oleks ta sellega vist nõustunud. Isalt saadud varandus tõmbas inimesi tema ligi, nagu vähenegi valgus keset pimedust tõmbab ligi putukaid. Kodunt läinu oli üsna lahke jagaja. See oli kerge. Kergelt tulnut pole raske laiali jagada. Kuid peagi oli kõik otsas. Putukaid ligi meelitav valgus kustus ja kodunt läinu oli võõrsil täiesti üksi. Võitlus ellujäämise nimel. Taipamine, et ta jääb selles võitluses peagi alla. Kodule mõtlemine pani ta tegutsema. Tagasitee pole kerge. Oma eksimuste, läbikukkumise tunnistamise on keeruline, kuid see, kui sa järele mõtled ja taipad, mis saab sinust siis, kui sa seda ei tee, paneb tegutsema. Mõned paneb. Küllap ka meid. Tänagi oleme olnud koduteel kõndijad, oleme enesesse keskendujad, isakoju, Isa ja venna – õdede, vendade – lähedusse jõudjad. Oleme jõudnud siia kõigi takistuste kiuste. Oleme siin palunud, et Taevane Isa meile andestaks meie kodust kaugele minemised, Tema kingitu kulutamised, Temaga mitte arvestamised, meie enesekesksuse. Jeesus kõneleb meilegi täna sellest, milline on meie Taevane Isa, sellest, kuidas Ta igatseb, ootab, loodab ja kuidas Ta süda täitub haledusega, kui Ta meid kaugelt tulemas näeb; sellest, kuidas Ta jookseb vastu, embab, annab suud, riietab puhtasse, kaunisse ja korraldab peo. Jumalateenistus on Taevase Isa korraldatud pidu, Tema rõõmu väljendus – rõõmu, mis tuleb sellest, et Tema on vastu võtnud neid kadunuid, kes on järele mõelnud, endasse keskenenud, koduteele asunud.

Selle, evangelist Luuka poolt kirja pandud Jeesuse jutustatud looga tuleb mul alati meelde Rembrandt van Rijni suur maal „Kadunud poja tagasitulek“. Üliandekas kunstnik – Loojalt hämmastava ande saanud looja – on sellel kujutanud kuninglikes riietes suurt ja tugevat, kuid vana ja hallipäist meest, kes on vaataja poole näoga. Tema käte vahel on kadunud ja leitud poeg põlvitamas oma isa ees. Tema on vaataja poole seljaga. Kunstnik nagu tahaks meile öelda, et meiegi saame sinna põlvitada, et meidki võetakse nende käte vahele. Meiegi saame oma kõrva asetada sinna, kus tuksub isa armastav süda. Kunstnik ise on selle maali maalimise ajaks matnud oma naise ja poja, kaotanud suurema osa oma varandusest, talle on jagatud väga valusaid hoope. Paraku on ka mõned vaimulikud ja süvausklikud olnud löökide jagajate hulgas. Rembrandt aga jätkab maalimist ja Piibli lugemist ja jõuab ühel hetkel selleni, et maalib väga suurele lõuendile isa käte vahele kadunud, kaltsudes ja kiilaspäise koju jõudnud poja. Isa pea on vajunud poja pea kohale. Poeg on oma isa armastuse hõlmas. Hämmastav on see, et laostunud ja mitmed lähedased kaotanud vana kunstnik on maalinud maalil olevale isale kaks selgelt erinevat kätt – ühe mehe ja teise naise käe, otsekui soovides öelda midagi, mida ta on ise kogenud. Taevases Isas on koos nii isa kui ka ema – parim –: ülim armastus, kaitse, tugevus ja hellus. Nende käte vahele on mõtet tulla kui tahes kaugelt või sügavalt. Need käed ei tõuka tulijaid eemale. Rembrandt maalib oma maali ühte serva veel mõned inimesed – ka isa käte vahel oleva koju jõudnu vanema venna. Tema hoiab eemale, tema käed ei ole avatud. Need on kõhu peal koos. Ta seisab oma põlvitavast vennast ja oma isastki kõrgemal ja vaatab mõlemale ülalt alla. Rembrandt on hästi taibanud seda, mida Jeesus sellest vanemast vennast oma loos kõneles. See kalk kõrvaltvaataja on koondpilt nendest, kes aeg-ajalt arvavad, et Jumal ei saa õiglase kohtumõistmisega ise hakkama, ja asuvad Tema kohtumõiste troonile. Nad ei talu seda, kui Jumal on helde ja armuline selliste suhtes, kes peaksid väärima karmi karistust. Nad näitavad neile siis ise koha kätte. Nad panevad sellised paika. Nemad teavad, mida teised väärivad, ja kui Jumal on selliste suhtes hea, parandavad nemad Taevase Isa vea. Kadunud pojad ja tütred – karmid kohtumõistjad, õelad õigusenõudjad. Mõtleme hetkeks, kes võiks sellised olla. Aga me ise? Meie hinnangud, kriitika? Nii-öelda täpselt teadmised, põhjalikult paikapanemised.

Kust me ennast täna leiame?

Luuka loos, Jeesuse jutustuses on mõlemad pojad kodus – Isa läheduses, teineteise läheduses. Tõsi, vanem vend hoiab nooremast eemale – tema pole nõus sellise läbikukkunu lähedusse tulema. Kui isa teda palub tulla, et üheskoos rõõmustada kadunud venna ja poja leidmise, kojujõudmise üle, paiskab vanem poeg talle näkku kogu kibeduse, mis on temasse kogunenud. Isa on tema silmis nagu pime, vana ja rumal mees, kes pole märganud, kui kõvasti on tema kodus orjanud ja kuidas see teine, „see sinu poeg“, on isalt saadu hooradega tuulde pildunud. Isa ütleb: „See sinu vend“. Vanem poeg vastab: „See sinu poeg“.

Armsad, milline on meie Jumal, Taevane Isa? Kas armuline ja hooliv? Kas oleme usaldanud õiglusemõistmise Tema kätesse? Kas oleme valmis Tema kojas istuma ka endast erinevate läheduses, kummarduma Tema laua ääres ka täiesti teistsuguste kõrval imestades, hämmastudes, et Isa meid vastu võtab, võtab meid oma armastuse hõlma?

Teadsin, et täna, enne laulupeo rongkäigu ja ka meie jumalateenistuse algust mängib meie kiriku tornis kaheksa puhkpillimängijat. Läksin seda mängu kuulama. See oli kaunis ja võimas. Äkki märkasin, et vaid mõned nendest tuhandetest, kes olid siin kiriku ees, vaatasid selle mängu peale üles. Tuhanded ei vaadanud. Mulle tundub, et sõnumid sellest, et meid Isa kodus oodatakse, jätavad paljusid sama ükskõikseks kui puhkpillihelid kiriku tornist. Eriti siis, kui neid paar korda varem on juba kuuldud.

Aga Isa silmad vaatavad kaugusesse – vaatavad teele, mida mööda meiegi oleme läinud. Tema ei ole unustanud, pole meid maha kandnud. Ja isegi siis, kui tulija sandaalid tõstavad liivaselt teelt tolmu ja ta on paljude silmis läbikukkunu, tunneb Isa meid ära. Kui Tal oleksid käed, oleksid need isa ja ema käed. Kui tal oleksid juuksed, oleksid need hallid – meiesuguste pärast, inimlaste pärast, oma laste pärast hallid. Ta ootab, vaatab kaugusesse ja loodab, et keegi, kes oli kadunud, keskenduks endasse, saaks paremad mõtted ja asuks koduteele. Veel ruttab ta igale tulijale vastu.

Maailmas on palju kadunuid. Neid on kõikjal – ka kirikute pinkides. Neid põlvitab ka altarite ees. Nemad palvetavad, et nii maa peal kui ka taevas sünniks Taevase Isa tahtmine. Aeg-ajalt nad keskenduvad endasse, igatsevad rahu, loodavad, et jõuavad kord pärale. Paljudel kadunutel on väga raske uskuda, et keegi kusagil võiks veel ka neid oodata, igatseda. Mõned neist natuke loodavad, et äkki on Taevase Isa mõtetes, südames üks pisike paik ka nende jaoks. Nad mõtlevad, et kunagi peaks minema teele, koduteele, kuid nad ei saa ega saa mindud. Nii palju muud tähtsana tunduvat tähtsusetut tuleb ette ja kojuminekut lükatakse edasi, vahel nii kaua, et lõpuks enam ei jõua. Miks ometi? Me ju jõuame palju, aeg-ajalt imetlusväärselt palju, kui me midagi tõeliselt tahame, midagi tähtsaks peame. Miks me ometi ei saa tehtud seda, mis on kõige olulisem? Millal ometi on meil piisavalt kõike seda, mis ei jäta meile aega olulisima jaoks? Eesti luuletaja Peeter Ilus küsib: „Üleval ootab rahu, kõrgel kas lõpeb ränd?“ Kus lõpeb meie ränd? Kas leiame sealt rahu? Kuulsin hiljuti üht väga vana ja väsinud inimest haigevoodil vaikselt hüüdmas: „Isa, palun tõsta mind kõrgele, kõrgele üles!“ Kes meist ei tahaks, et siis, kui meie elurada siin lõpeb, tuleks Taevane Isa meile vastu ja tõstaks meid kõrgele-kõrgele üles, siinsetest vaevadest ja valudest oma armastuse hõlma, oma käte vahele. Kuid mida meie saaksime selleks teha, et see nii läheks? Peaksime olema koduteel, võtma aeg-ajalt aega, et keskenduda endasse, et taibata oma olukorda. Me peaksime mõtlema Isa peale, kodu peale ja asuma teele. Mitte lihtsalt kavatsema, et kunagi hiljem ... Meenuvad sõnad Lüürikute laulust „Teel koju“:

„Uus päev las näeb, et teel nüüd ma

ja tean, et seal on hea, küll näed ...

Kuulen tema häält mu nime hüüdmas ...

Kodu, mis nii kaunilt kõlab, näen teel ...

Rõõm koju minna taas.“

Ja veel. Kas panite tähele, mis juhtus eile, kui tantsupeo tantsijad said teada, et tantsupeo esimene etendus jääb halva ilma tõttu ära? Nad tulid siia, meie kiriku ukse ette, ja korraldasid siin väikese emotsionaalse peo.

Tantsu- ja laulupeol on ilus moto – MINA JÄÄN. Soovin, et selline võiks olla iga kojujõudnu soov ja otsus. Mina jään – jään oma Taevase Isa armastuse hõlma, jään oma õdede-vendade lähedusse, jään Tema juurde, kes on kord tõotanud: „Vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani“. Jään Issanda kotta elupäevade otsani.

Ja lõpuks. Kolmapäeval jõudis siia meie kiriku 150. sünnipäeva kingitus – 25 kellamängu kella. Need kellad hakkavad tuhandete kodukirikusse – Jumala kotta – kutsuma kõiki kadunuid. Aidaku meid, kelle jaoks see koda on koht, kuhu tuleme väga tihti, kadunuid armastusega vastu võtta ja tänulikkusega taibata, et meid on vastu võetud ja meile, vastuvõetutele, on Taevane Isa kinkinud rikkalikult head ja ilusat.