Koguduse lood

JT2

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.

„Kirik on päästerõngas. Osad võtavad sellest päästerõngast kinni, osad ei võta. Osad sätivad ennast sinna päästerõnga sisse, aga ei märka käsi peale panna, vaid libisevad ikka vahelt välja ja vajuvad põhja.

Mõnele kohe meeldib süütunde sees elada. Mõnele meeldib teisele süütunnet tekitada, vaikselt kogu aeg meelde tuletada: „Sa oled ju süüdi! Sa pead nüüd korralikumalt käituma, seda ja seda minu heaks tegema.“ Ja vaadake, selles olukorras ei ole kerge elada, kus sulle sinu süüd nina peale hõõrutakse. Mitte otseselt öeldes, et sa tegid seda ja seda, vaid kuidagi kavalalt mõista andes: „Sina oled nüüd minu ori, minu kuulekas ori, kes peab tegema kõike, mida ma tahan, sest mina olen sulle ju nii palju andeks andnud. Sitsi! Koht!“

Süütundega on keeruline ringi käia. Süütunnet püüavad väga paljud inimesed katta kinni meeletu tööhulgaga. See on tänapäeval kõige levinum süütunde matmise materjal. Tõsi, see toimibki hästi, sest sa upud siis töösse. Kui sa ühte asja juba upud, siis sa kahte kohta korraga uppuda ei saa. Upud kas töösse või süütundesse, aga siis valid töö ja süütundesse uppumisega sellel ajal ei tegele, sul on hoopis teised mõtted, süvened jne. Aga see ei ole jätkusuutlik. Mõnel hetkel ikka töö saab otsa – kas või kümneks minutiks – ja siis tuleb jälle see teise uppumise tunne peale.

Lahendamata küsimused on need, mis ei lase süütunnet maha jätta. Kui sa ei ole asjaga lõpetanud, siis on ääretult keeruline. Süütundega peab tõepoolest tegelema, aga minu meelest mitte väga kaua. Sellega on vaja tegeleda nii, et see on lõppenud nagu lõigatult. Aga see saab olla ainult siis, kui ka olukord on lõppenud – kui see asi, mis süütunnet tekitab, on otsa saanud. Kui ikka ja jälle meelde tuleb, kui ikka ja jälle mõtled, et oleks siiski võinud olla teistmoodi, nii, nagu lootsid, siis võib juhtuda, et see kestab hirmus kaua.

Ma arvan, et teatud asjade jaoks – kui süütunne on väga suur, see matab –, on ääretult vajalik erapiht. Luterlikus kirikus on see kuidagi kõrvale jäänud. Osad inimesed lausa imestavad ja küsivad, kas tõesti ka luterlikus kirikus käiakse pihil – kus teil need toolid on? No kas selleks peab olema tool, et ... Vabandust, kas selleks peab olema voodi, et ... Kas selleks peab olema bassein, et ... Vahel võib ka ookeanis ujuda.

Kui ei ole valmisolekut süütundega tegeleda, valmisolekut kriipsu peale tõmmata mõnele asjale, tegevusele ... Mul on inimesi, kes on mulle 30 korda rääkinud, et nad on ühe või teise asjaga kimpus. Aga siis tulevad ja räägivad jälle, et nad olid uuesti sellesama asjaga kimpus. On see siis alkohol või truudusetus või... See on keeruline, kui sa ei taha lahti lasta. Siis ei aita ussi- ega püssirohi ja vaimulik ka ei aita. „Palun kuuluta mulle andeksandmist,“ aga samal õhtul juba mõtled, et tore oleks olnud või tore oleks, kui oleks. Ja miks mind sellest ilma jäetakse. See on omaette tõsine küsimus.

Võib-olla süütunnet käsitledes tuleks tavaliselt mõelda selle peale, kas on ka tegelik vajadus ja tahtmine sellega lõpetada – sellega, mis tekitab süütunnet. Ma olen hästi palju rääkinud karjuvast naisest, kes altari ees kisendas: „Jumal, võta see mult ära!“ Kui pastor küsis, mis tuleks ära võtta, selgus, et nuusktubakas. Pastor ütles, et Jumal ei ole nuusktubaka tarvitaja ja naine peaks nuusktubakakoti lihtsalt minema viskama ja Jumalalt paluma jõudu, et selle poole enam mitte oma kätt sirutada. Naine läks pingi juurde ja võttis sealt jala juurest mingi võidunud koti, surus selle kangesti oma rindade vahele ja ütles: „Ega ma loll ole, et ise nii heast asjast loobun!“ Vaat siin see probleem ongi. Mäng Jumalaga: „No võta see ära!“ Aga mida Jumal teeb sinu nuusktubakaga, alkoholiga, pornograafia vahtimisega või sinu sõltuvusega mingitest asjadest, pideva ostlemisega, kapid pungil, raha otsas ja SMS-laen?

Toon ühe näite. PÖFF-i oikumeenilise žürii liikmed leidsid oma kotist, mis meile algul kingiti, 50 euro eest kasiinožetoone. 50 euro eest! Kujutate nüüd ette, kui üks meist oleks olnud mängusõltlane, kes on sellest just lahti saanud?! Ja kõik teised teevad nalja: „Kas keegi tahab minu omasid ka endale?“ Siis ta saaks korraga 250 euro eest kasiinožetoone ... See on kingitus oikumeenilisele žüriile ... Tule taevas appi!

Need on need kiusatused, neid antakse sulle iga päev ette, lükatakse lausa ametlikus kinkekotis kätte. Ma käin abikaasaga jalutamas ja väga sageli liigume Hiltonist mööda, seal on väga ilus park. Iga kord käime ka Hiltoni kasiino eest läbi. Aga nüüd on mul taskus 50 euro eest žetoone ...! Ma olen kogu aeg mõelnud, et ma ei lähe eluski sinna, aga nüüd mul oleks nagu asja ...! No tegelikult ei ole, ma annan need tagasi. Aga see on vaid üks näide, kuidas meid kiusatakse, kuidas meid väga reaalselt kiusatakse.

„Väärin muud, väärin muud!“ karjuti ühes laulus kogu aeg. Me kõik võime ühel hetkel mõelda, et me väärime midagi hoopis paremat, hoopis mõistlikumat naist, hellemat meest, paremat kohtlemist jne. Me väärime ka mingit väikest rahulolu, mis tuleb hetkeks läbi alkoholi, läbi suitsu, kõrvalhüppe või eneserahuldamise ... Ma ei ütle, et kõik need asjad on patud, aga ma ütlen seda, et tihtipeale see algab sellest, kus sa saad aru, et vääriksid justkui midagi enamat. Mingid suhted enam ei toimi, mingisugused probleemid kasvavad üle pea. Tihtipeale algavad kõrvaleminekud sealt, kus ma tajun seda, et mulle on tegelikult liiga tehtud. Ma olen panustanud rohkem kui saanud. See ei ole õiglane! „Not fair!“ Ja siis sa mõtled, et sa ju võid endale natuke lubada. See on nagu žetoonidega – kui ma ikkagi lähen ja need maha mängin, võib-olla viis eurot isegi võidan, siis ma lähen ja proovin, kas ma järgmine kord võidan äkki 50 – saan midagi veel paremat. Näete, ma mängingi juba mõttega minna žetoone kulutama ... Aga me võime igasuguste mõtetega mängima hakata ja see on see oht.

„Sa ei saa keelata lindudel üle oma pea lendamast,“ ütleb Martin Luther, „aga sa saad keelata neil oma pähe pesa punuda.“ Nad on väga osavad pähe punuma ja me ise oleme väga osavad väga ilusaid pesasid punuma, igasuguseid ilusaid kujutluspilte oma peas n-ö valmis punuma. Ja siis me jääme nendesse ise jalgupidi kinni. Südantpidi, hingepidi kinni.

Mis on lahendus? Lahendus on otsus ja otsus tuleb ära teha. Ja kui otsus on selline, et ma tahan loobuda, ma ei taha ennast selle süütundega näruseks muuta, iseendalegi vastikuks muuta, siis tuleb tõmmata kriips ja minna ka pihile. Kuulda Jumala tõotust: „Su patt on sulle andeks antud. Mine ja ära enam tee.“ Mitte oodata, kuni oled nii jõuetu, et ei jaksagi enam pattu teha. Paraku on aga nii, et patu jaoks pole jaksu vaja – eriti mitte mõttepatu jaoks.“

*****
(Foto: Sven Tupits)