Koguduse lood

 

Oi-oi, kuidas meile meeldib hinnanguid anda! No peaaegu eranditult kõigile. Ohtlik tegevus.

Hoiatab õpetaja Jaan Tammsalu:

 

„Mida me teame teisest inimesest? Peaaegu et mitte midagi. Mis on meie hinnangud väärt? Peaaegu et mitte midagi. Mida need võivad teha? Hävitada, rõõmustada, kinnitada, julgustada.

On inimesi, kes hinnangute vormistamisest püüavad hoiduda. Võib-olla nad sisemiselt isegi käivad selle tee läbi, aga nad ei ütle välja, mida nad arvavad.

Omal ajal pani mind kõvasti imestama, kui isa paksud päevikud äkki kadusid ja järele jäid ainult vihikud. Isa ütles, et ta kirjutas need ümber, hävitas vanad. Küsisin, miks ta seda tegi. Ta ütles, et ta oli lõpuks aru saanud, et ta andis seal liiga palju hinnanguid. Ta ei tahtnud, et need hinnangud kellegi kätte satuksid. Nõnda jäid need vihikud, kuhu oli kirjutatud: „Jaan tuli külla. Kuupäev“, „Jaan läks. Kuupäev“, „Lapselaps helistas.“ Jne. Kõik hinnangud olid välja jäetud. Päeva temperatuur, vihm või päike olid kirjas, aga see, mida mõni inimene tema meelest oli mõnel hetkel väärt, see ei olnud tema jaoks enam tähtis.

Suur osa eesti rahvast istub 24. veebruaril teleka ees. President ei ole neid vastuvõtule kutsunud, aga nemad annavad hinnanguid kutsutute kleitidele, võib-olla ka ülikondadele, soengutele. Hinnangute andmine ... Kes suudab vingemini anda, kes paneb kõvema paugu ... Ajakirjandus saab hakkama nende kõige kõvematega, nemad reastavad kümme kõige ebaõnnestunumat ja tasakaaluks ka mõned õnnestunud.

Mis on meie hinnangud väärt? Kohtumõistmine, hinnangute andmine – kust jookseb piir? Piitsaga lüüakse vermeid, sõnaga sügavaid haavu.

Ma arvan, et enne hinnangute andmist võiksime seda korraks harjutada. Näiteks oma lapse, ema või isa peal ja vaadata, kuidas see välja tuleb: kui palju me suudame negatiivset välja öelda, kui palju välja vabandame neid asju, mis ei ole õigesti, ja siis vaadata, kuidas see ring edasi läheb, vaadata neid hinnanguid, mis me oleme andnud – kuni poliitikuteni välja.

Ma olen ise väga paljudes kohtades töötanud, jõudnud olla ka volikogu aseesimees Viljandis, ja mida enam ma olen sellest ringist või ka vaimuliku rollist, isa, abikaasa rollist edasi liikunud, seda enam ma olen hakanud aru saama, kui vähe ma tegelikult tean teiste inimeste kohustustest, tegemistest ja võimalustest, kui piiratud on mu teadmised, mille baasilt ma annan hinnanguid. Kui vähe ma inimestest tegelikult tean! Kui vähe ma tean nende päevadest, nende võimalustest.

Ma mäletan väga hästi, kuidas ma omal ajal poliitikasse minnes olin täiesti veendunud, kui palju ma suudan seal korda saata. Ja kui vähe ma tegelikult suutsin! Kohtasin seal ees tohutult võimsaid piire. Need algavad seadusandlusest ja lõpevad sellega, et inimestel on omad tahtmised ja soovid, ühel on ühed soovid, teisel risti vastupidised.

Hinnanguid andes tuleks kõigepealt püüda iseennast asetada teise rolli või mõtelda seda, kui palju sa iseenda kohustusi suudad täita. Ja siis tuleks mõelda, kui kergelt tuleb see, et sa tahaksid öelda teise kohta midagi halvasti – sest ta on midagi su meelest halvasti teinud või jätnud tegemata. Küsi endalt, kuidas sul endal on asjalood kõikide nende kohustuste täitmisega. Kui sa nõuad riigilt või valitsuselt midagi, siis küsi, kas sa saad igal pool oma rahaga kõike korda teha või äkki on riigil ka mingisugune üks rahakott, millesse ei voola raha kogu aeg aina juurde ja juurde, nii et kõik võiksid saada: alates pensionäridest kuni koolitoitu saavate lasteni.

Kuskil on piirid, aga me ei taju neid ja me tihtipeale lahmime hinnangute andmisel. Kas me mõistame hukka või vabandame välja? Jätke kohtumõistmine Jumala hooleks. Tema saab sellega suurepäraselt hakkama. Ta ei ole jäänud vanaks, väetiks ega hädiseks, nii et ei näe, kuule ega saa aru ja sellepärast peaksime meie ise selle kohtumõistmise ära tegema tema eest, sest tema vaeseke enam ei suuda. Suudab küll.

Ma kordan taas ja taas seda, mida on omal ajal öelnud Evald Saag: jätke kohtumõistmine Jumala hooleks, sest Tema on oma rusika juba välja sirutanud – kellegi pea kohale, kellele tuleb see tümakas ära anda mingi vale asja eest. Aga kui sina Talle tümaka annad, siis Ta peab selle rusika kuskile virutama, siis saad sa ise. Teiste üle kohtumõistmine on midagi, mis võib sulle endale väga valusalt tagasi tulla. Hoiatus – hinnangute andmine on väga riskantne tegevus.

Meie Isa palves on ainult üks koht, kus öeldakse, et midagi sõltub ka meist: „...(Taevane Isa) anna meile andeks ..., nõnda kui meie andeks anname ...“ Ja Jeesus ütleb, et kui teie ei anna, siis ei anna ka Tema andeks. Nii et see on ohtlik tegevus. Püüdkem seda tegevust piirata.“