Koguduse lood

KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE PÜHA

KRISTUSE ÜLESTÕUSMISE PÜHA

 

Johannese rõõmusõnum, 20:1–18

 

Salmid 1–2: „Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud“.“

 

Keegi on üksi öös, minemas hauale. Pimedus on ta ümber ja sees.

Tahaks veel teha midagi. Tahaks veel öelda, et hoolisin väga – Temast, kes on läinud, Temast, kes on toonud mind pimedusest valgusesse, Temast, kes läks pimedusse. Ja pimedus on hauale mineja ümber ja sees. Selline pimedus, et ei märkagi uue päeva algust, ei näe päikest tõusmas, ei kuule ühegi linnu laulu. Valu on sulgenud silmad ja kõrvad ja süda on jääs.

Siis näha, et kivi, ränkraske kivi, on hauasuu eest ära veeretatud, ja ärgata oma valust ...

Joosta, ütlemaks teistele, et see kõik pole veel lõppenud, et veel pole saabunud kannatuste äärmine piir! Valule järgneb uus valu, ööle uus öö. Kummaline, miks nad räägivad, et kellelegi ei anta kanda suuremat risti sellest, mida ta kanda jaksab, kui ometi just siis, kui sa arvad, et nüüd on kõik, on valu viimane piir, tuleb uus hoop ja ööl pole lõppu.

 

Nädala esimesel päeval,

tulise kiire keskel

selgus mulle:

endiselt ei saa jätkata,

midagi uut on tulemas –

elu.

 

Ega ma haua ääres elu peale ei mõtle.

Igal asjal on oma aeg ja koht,

seda mina ju tean,

ma olen mõistlik inimene.

Aga ... haud on tühi –

kas ma pean ümber mõtlema,

et surm on ära viidud,

et elu on siia toodud

nädala esimesel päeval?

 

Salmid 3–10: „Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse.  Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu  ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.“

 

Veel kaks minemas sama teed. Veel kaks, kelle lootus on nagu kullaliiv marutuulega lennanud peost. Nad jooksevad – jooksevad sinna, kuhu maeti ka nende ilusad unistused. Suur ja raske kivi oli veeretatud unistuste hauakambri uksele. Aga nüüd tuli keegi ja ütles, et kivi on ära, et maetu on ära, et see kõik polegi veel lõppenud. Ja nad jooksevad, et näha oma silmadega, veenduda, et sõnumitooja sõnum on õige. Võib ju olla, et pimeduses ei näe õigesti, et valus näed valesti. Võib ju olla, kuid ei – tal oli õigus. Kivi on ära ja haud on tühi ja Teda ei ole seal – Teda, kes rääkis Jumalast kui iseendast ja kes hoolis inimesest, Teda, kes oli armastuse ja valguse elav allikas. Ja need kaks lähevad tagasi, silmad pööratud maha, käed jõuetult rippu, sest mida suudavad nemad pimeduse, selle maailma kurjuse ja ülekohtu vastu.

 

Lähme tagasi,

ma ei suuda enam,

mina, kes ma kunagi ei ole elust aru saanud,

ma ei taha seda näha:

tühi haud,

surilinad sees.

 

Mida ma pean uskuma?

Ise olen tühi ka.

Liiga palju asju

ühe inimese jaoks.

Lähme tagasi.

Ma ei talu,

et pimedus ja valgus

suhtlevad mu silme ees.

 

Salmid 11–18: „Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle“.“

 

Keegi jääb. Seisab seal ja nutab.

Igas hetkes on neid, kes nutavad, neid, kes on saanud haiget, neid, kes on jäänud üksi, neid, kes on taibanud, et nad on jäänud hiljaks ja mitte midagi ei ole enam nii nagu enne, on vaid öö, millele ei tundu tulevat lõppu. Ja pisarad voolavad ja nii harva tuleb keegi ning küsib, miks sa nutad. Miks? Äkki on vastus seesama: nad on Issanda ära viinud, ära võtnud selle teadmise, et abi on väga ligidal, et pimedale ööle järgneb koidik ja uus päev, siis kui suudetakse oodata, loota, siis kui on veidikenegi usku, et on olemas keegi, kes hoolib, kes julgeb vaadata meie silmadesse ja hoolib ja armastab ... meid!

Ja siis, keegi seismas ta ees. Keegi, kes teab valust vaevatu nime. Tema nime, minu ja sinu nime. Tema teab ja tunneb ja mõistab. Tema on lähedal, nii lähedal, et kui sirutaksid käe, võiksid puudutada Teda. Kui oleks vaid silmad, mis näevad. Kui oleks vaid kõrvad, mis kuulevad, kuidas Ta ütleb su nime, ütleb, et sa pole üksi, et pisarad on tee, mida mööda saab tulla see, kes hoolib, kes võib teha, et varemetelt ärkab uus elu, et pimedusest tõuseb valgus, et algab uus päev – sulle!

Ja sa lähed ja räägid valgusest, uuest päevast; räägid neile, kelle silmades on pisarad, neile, kes arvavad, et pimedus ei lõpe enam iial. Ja saab hommik ja uus päev ja mitte midagi pole enam endine ning su pihkudest lennanud liiv muutub tähtedeks ja su silmadest voolanud pisaratest on saanud tee, mida mööda tuli Tema, kes muudab uueks kõik ja avas su silmad, nii et sa näed.

 

Näed valgust ja teed, mis viib valgusesse.

 

Miks sa nutad?

Keda otsid?

Millepärast igatsed vana järele?

Kas sa leinad või kas sa ehmatasid ära?

Sa ei mõelnud, et sinuga võiks nii juhtuda,

et sina saaksid näha, mida teised mitte;

et sina saaksid esimesena tulla silmitsema tühjust;

et saaksid käed sirutada ja tunda: ei ole;

et saaksid häält kuulda;

et saaksid tunda: on, siiski on!

 

Ära ehmata!

Sa pead lihtsalt harjuma

eluga.

 

 

*****

Viljandis 9. märtsil AD 1999

Jaan Tammsalu, Mårten Andersson

Kalender

E T K N R L P
3
6
7
10
11
13
14
17
18
21
24
27
31

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net