Orel

1867. aasta jõuludeks valminud Jaani kiriku esimese oreli ehitas 1869. aastal tuntud Eesti orelimeister Gustav Normann. Mehhaanilise traktuuriga orelil oli 39 registrit.

1905. aastal Jaani kiriku organistiks saanud orelikunstnik August Topmann alustas peatselt kampaaniat selle oreli moderniseerimiseks. Oreliehituskunstis oli 19. sajandi lõpus tarvitusele võetud uus klahvi jõuülekandeviis, kus ülekanded klahvist vileventiilini ei toimunud enam mehhaaniliselt, vaid õhuga – pneumaatiliselt.

1911. aastaks oli August Topmanni eestvedamisel kogutud niipalju raha, et töödega võidi alustada. Orel lasti ümber ehitada eestlasest orelimeistril August Terkmannil. Meistril tuli ehitada täiesti uued vilepõhjad, kuid säilitada vana oreli tarvitamiskõlblikke vilesid.

1913. aastal valminud orelist sai tõeline modernse oreliehituskunsti saavutus. Uus orel oli nelja manuaaliga, millest kõige ülemiselt sai mängida väikest orelit, mis asus altari taga ja oli suure oreliga ühendatud elektrijuhtmete abil. Terkmann kasutas moodsaid leiutisi, nii oli võimalik väikese hulga viledega imiteerida suurt orelit. Mängupuldis on registreid 62, reaalselt vilesid aga vaevalt 37 registrile. Juba aastaid tagasi tõdeti, et äärmiselt hästi viimistletud kõlaga oreli nõrgaks kohaks on traktuur. 30 aastat tagasi lakkas töötamast väike orel, kiriku liigse kütmise tagajärjel sai suur orel tugevalt kahjustada. Enne II maailmasõda pandi toime ulatuslik vilede vargus. Kõik see jättis orelile laastava jälje. Suurepärase akustikaga ja 20. sajandi esimesel poolel ühe eelistatuima orelikontsertide paigana tuntud Jaani kirikus ei toimunud pikki aastaid enam orelikontserte. Väga halvas tehnilises seisukorras orelit õnnestus paarkümmend aastat kasutada vaid tänu orelihooldajate pidevale hoolsale tööle ja organistide suurele vilumusele.

2005. aastal leppisid Tallinna Jaani kiriku orelifond ja Saksa orelifirma Orgelbau in Ostfriesland kokku, et orelimeister Martin ter Haseborg ehitab Jaani kirikusse uue altarioreli ja restaureerib vana, Normann-Terkmanni oreli. Kooriorel valmis 2006. aasta ülestõusmispühadeks; suure oreli restaureerimistööd lõppesid 2009. aasta suvel. Lisaks taastas orelifirma Orgelbau in Ostfriesland suure oreli juurde 1913. aastal ehitatud altaritaguse kajaoreli.

Orelimeister Gustav Normann (1821–1893) sündis Rägavere vallas Virumaal. Oreliehituse alal täiendas ennast Saksamaal Fr. Ladegasti töökojas. Esimese suure oreli ehitas 1847. aastal Tallinna Pühavaimu kirikule. On ehitanud oreli ka Harju-Risti, Tudulinna, Kuusalu, Ridala, Simuna ja paljudele teistele kirikutele Eestis, Soomes ja Venemaal.

Normanni orelite kõlakarakter on veel täiesti tuntavate klassikaliste mõjutustega.

Orelimeister August Artur Terkmann (1885–1940) elas ja töötas Tallinnas. Oreliehitust õppis oma isa orelimeister Gustav Terkmanni käe all ja Aug. Laukhuffi tehases Saksamaal. 1908. aastal sai oma isa orelitöökoja juhatajaks. Esimene iseseisev töö oli Harju-Jaani kiriku oreli ehitamine. On ehitanud hulgaliselt oreleid Eestis, Venemaal, Lätis jm. Suurim tänini säilinud orel asub Tallinna Püha Vaimu kirikus.

Terkmanni orelid esindavad romantilist kõlasuunda. Tema pillidel on palju suhteliselt vaikselt intoneeritud registreid.


Eesti Orelisõprade Ühing
Toomas Mäeväli